Suur päev

Pühendusega Romale ja Tsõulile.
Ja teistele kes tunnevad ennast puudutatuna.

Lõpuks siis jõudis kätte see päev, kus ma tegin suure väljamineku ja ostsin poti kohalikke mitsisi:
13 kulli tuli välja käia ja sisu oli selline:


Kallasin siis kõik viled ja kellad nuudlitele otsa, pott tulele, vesi peale, kergelt haududa ja peaaegu nagu päris (tomat ja hapukurk puudu):


Kuradi lahmakas pott on. Maitse on ülidiselt mitsilik ja vaatamata sellele, et ma kõik lisad sisse panin, pole asi üleliia vürtsine, nii et kui plekki on, siis võib osta küll, aga üldiselt soovitaks ikkagi eestist 2,5 eeguga kaasa osta kui siia satute ja riis on siin ka palju kallim kui Eestis, nii et sellegi peale pole mõtet loota.

...tuba haiseb rämedalt.

Identiteedikriis

Oi plää, tuleb välja, et mul on hoopis identiteedikriis:

->epl<-

Kontakt

Mõtlesin, et kui juhuslikult tuiate mööda Chofu tänavaid ringi ja pole midagi peale hakata, siis võite läbi astuda. Aadress on selline:


Ruumi number on A-407 neljas korrus.

Maili aadress on endiselt:
risto@teip.ee

Telefoni number on:
+819044332498

Telefoni e-mail on:
krossu@ezweb.ne.jp
(mailist on all pikemalt juttu)

Jõulu- ja muud pakid võib saata aadressil:

University of Electro-Communications, Tokyo
International House A-407
1-5-1 Choufugaoka,
182-8585
Choufu-shi
Tokyo
Japan


Peale selle muidugi Jaapani must-have (kohustuslik) vidin - telefon. Peale seda kui meid oli ametlikult tulnukateks rgistreeritud ja me olime oma tulnuka id kaardi (alien id-card) kätte saanud, läks telefoniralli lahti. Et õpilaste soodustust saada (kõik 50% odavam) sai vaid väheste telefonide hulgast endale lemmiku valida ja loomulikult olid need suhteliselt saastad. Kuid sellele vaatamata sai Krosser endale sellise paki:

Millest omakorda tulid välja sellised vidinad:

au Flower Can on ilmselt kõige ägedam jupp. Sisaldas endas mulda ja seemneid, mis ma juba maha panin, eks paistab, kuidas mu aedniku oskused on - igatahes on purk rõdul ja veel ei ole midagi märkimisväärset juhtunud. Telefon ise on muidugi klapiga ja punane. Klapita telefon on suhteliselt haruldus. Igatahes ilmselt samm edasi mu vanalt 6210-lt. Õnneks sai liitudes telefoni tasuta, väikeseks miinuseks vast see, et kogu menüü ja pull on jaapani keeles, millest ma mitte kui midagi aru ei saa:


Igatahes sisaldab üks odav teledon endas: ainult G3 tehnoloogiat, sõnaraamatut jaapani keelest inglise keelde ja vastupidi, loomulikult on kaamera, siis sõnastikul on lisavidin, mille abil saab kaamera mingi suvalise inglise või jaapani keelse sõna peale suunata ja koheselt pakutakse sellele sõnale vaste. Peale selle veel igasugune veebi sirvimine, raadio, GPS võib vajalikuks osutuda - kahjuks on see teenus tasuline, kuid hommikul peavaluga on vahel hea teada saada kus sa asud. Ja ilmselt on vilesi ja kellasi veel nii palju aga õnneks ei saa ma ju jaapani keelsest menüüst midgai aru. SMS-e jaapanis pole Olemas on nn "short-mail" mis on smsi sarnane, aga saab trükkida kuni 1000 tähemärki ja saata saab vaid sama teenusepakkuja piires. Lisaks sellele on e-mail. E-maile saab saata nii telefonide vahel kui ka arvutilt telefonile ja telefonilt arvutile. Suhteliselt mugav värk ja meilide peale teaviotab automaatselt nagu SMS-i puhulgi. Aadressi ja numbri topin kuhugi üles. Kui ma veel mingit raketitehnikat telefonist olen kunagi välja lugenud, eks ma siis hoian kursis teid. A ja lisaks veel see, et jaapanis peab telefoni küljes rippuma nii palju vidinaid kui võimalik ja ideaalis oleks veel parem kui neid vidinaid oleks rohkem. Ma ei ole veel jõdnud endale soetada, aga ma töötan selle kallal. Ükspäev nägin jaapanlanna telefoni küljes umbes kahe rusika suurust junni, mis koones lugematust arvust vidinatest, nii et mul on veel päris pikk tee käia enne kui ma suudan vähe massi sulanduda.

Asjad 1

"Veinis peitub tõde" - deem see on liiga vanakool, vähemalt jaapanlaste jaoks kindlasti. Siinmail peitub asjades tõde. Panin kohe heaga pealkirjale nubbri taha, sest karta on, et see ei jää viimaseks osaks sellest seeriast. Isegi kui sa oled ostnud kõige lihtsama asja üldse, suudab see sind ikka ulmeliselt pahviks lüüa. Igahates asugem asja kallale, ilmselt tuleb siia hunnikus bulletproofi toodangut ja tekst selle juurde:

Kohviaparaat
Et mitte päris kultuuri ära kaduda ostsin esimese asjana kirbukalt kohviaparaadi ja loomulikult mitte lihtsa. 300 kohalikku raha(~3o eeku) ja rõõmu kui palju:

Igatahes masin on selline, mis filtreid ei vaja, aga kõige vingem vidin aparaadi juures on see, et sinna sisse saab ubasi kallata.Vesi sisse, keerad masina üles ja vajutad nuppu. Vana hea tuttav kohviveski hääl ning peale seda hakkab vesi värskelt jahvatatud kohvi peeale jooksma ja natukese aja pärast saad maailma parimat kohvi nautida. Raudselt kõige arukamalt kulutatud 30 eeku.


Telkkaripeli
Suhteliselt must have item. Kohe esimesel nädalal seati Wii üles ja sai kerge tennise turniir tehtud. Wii soetamisega kaasnes veel selline lugu, et Jesse ja keeggi veel läksid juba eelmine õhtu järjekorda, et Wii-d osta ja see ei olnud mitte siis kui Wii esmakordselt välja tuli - lihtsalt kõik partiid ostetakse hetkega ära. Igatahes tekitas see piisavalt kõmu, et neist mingi tekst kohalikku "nohikuajakirja" kirjutada. Kuid tagasi tegevuse juurde, kõigepealt tuli uued tulijad süsteemi toppida:

Ja seejärel läks lammutamiseks. Armu ei anta kellegile, all üritavad Matt ja Kaja üksteisel kickboxi läbi ninast verd välja saada:

Tegelikult telekamängu hullus ilmselt kõige suurem ei olegi, kuna see ei mahu neile väga koju ära. Suurem hullus on igasugused kaasaskantavad mängud nagu PSP või Nintendo DS näiteks ja viimast võib siit tiku tulega taga osta, sest kõik tahvad seda endale. Põhiline kütmine nendega toimub rongis või siis ükskõik millises järjekorras ja neid siin jagub.

Pood
Ilmselt kõige hullemad shoppajad maailmas. Kui kuskil maal on vähegi mingi püha, mil toimub ostuhullus, siis on ka jaapanlased selle kohe omale hingeasjaks võtnud. Poode on igal pool ja igasuguseid. Tähtsamatena siis ilmselt 100 jeeni pood, kust saab ilmselt peaaegu kõike (elektroonikat väga ei ole) ja ühe jupi hind on siis 100 jeeni. Teine märkimisväärne pood on nn.
"convenience store" maakeeli peaks see olema esmatarbekaupade pood, kuid ilmselt on see kaotanud oma olemuse, sest kui 100 jeeni poest saab peaaegu kõike, siis convenience storest saab absoluutselt kõike ja kõige huvitavam selle juures on see, et pood ise on reeglina suhteliselt väike, mitte nagu mingi suur kaubamaja. Lihtne väike poeke, kus riiulite peal kõrvuti on piim ja Maci viimane mudel, sealsamas teise riiuli peal on sokid ja raamatud, siis on loomulikult olemas kõiksugused vidinad ipodi jaoks ja no üldiselt kõike, mida ei suuda ette kujutada on seal olemas. Väga tahaks teada, kes ja mis alusel selle valiku teeb nendesse poodidesse, sest pood ise mahub umbes 100 ruudu peale ära. Seejärel on väiksed toidupoed, kus asjad on nii tihedasti paigutatud, et isegi väikesed jaapanlased ei mahu riiulite vahele ära, aga see-eest on suhteliselt odavat kraami saada - enamus asjade olemusest ei ole muidugi õrna aimu ka:

Poe välisseinalt leidsin veel midagi jalku fännidele:


Ja siis muidugi põhihullus - Akihabara:



Igapühapäevane hullus, kus Akihabara linnaosa peatänav pannakse autodele kinni ja käib selline kauplemine, et hoia ja keela. Siit saab KÕIKE mis on vähegi elektroonikaga seotud. Ämbriga sädet? Pole probleemi. Pildil kõigest peatänav, kuid kõige vingemad poed jäävad väiksematesse kõrvaltänavatesse, kust saad imehindadega igast kasutatud ja kasutamata juppe. Uue Playstation 3 saab näiteks alla 5000 eeguga kätte (Eestis maksab vist 11 ooo kanti?). Eesti hinnad on päris masendavad - odavam on igatahes osta lennupilet Tokyosse ja siin oma sisseostud teha ning peale seda tagasi lennata. Kuid see ei ole muidugi veel kõik, igal pool käib selline möll ja üritatakse igal võimalikul moel endale tähelepanu tõmmata:

tibu

Shoppamiseks peaks seekord aitama - ilmselt tuleb Akihabarast edaspidigi juttu, kui ma sinna kanti peaks jälle sattuma.

Pildistamine
Pildistamisega on nüüd selline lugu, et seda kohe peab igal pool tegema ja pildistama peab kõike mis liigub või mis ei liigu või tegelt polegi see üldse tähtis, mida pildistatakse, tähtis on see, et pildistatakse. Kui keegi juhtub sind Jaapanis pildistada, siis püüa meeles pidada, et näpud peavad püsti olema ja peace märki tegema, igatahes püüan ma iga pildi peal ikka näpud püsti hoida. Vahel läheb meelest ära, aga see-eest hoian järgmisel pildil mõlema käe näppe püsti. Igatahes on pildistamisest saanud osa tämnapäeva Jaapani kultuurist, mida osa jaapanlasi ise kutsub Akihabara kultuuriks. Alla mõned näited - nõrganärvilistel mitte vaadata:

Mingi kuulsus, keda oli kõigil võimalik pildistada, kahmasin siis ka bulleti näppu ja tegin klõpsu, et kultuurist osa saada nagu ka umbritsevad 30-40 päevapiltniku minu ümber. Peale seda läks asi juba halvemaks:


Ja siis päris halvaks:

Elvis ei ole surnud

Lõppu midagi rõõmsamat:
Purk


Vat sellise viguri sülitas automaat mulle kui ma olin 110 kohalikku raha sinna sisse toppinud.
Ja kui sa juba arvad, et mingi asi sind üllatada ei suuda siis ta teeb seda siiski:

Chilli kaste

Plastikust korgi maha kruvinud vaatas selline jublakas mulle otsa. Võtsin supilusika nagu ikka ja hakkasin lahti tegema kuid võta näpust - ei tule ja ei tulnudki lahti. Igatahes suutsin endale päris pudeli avaja orgunnida ja peale mõneminutilist pusimist oli pudelilt kork maas.


Tegelikult on asju palju rohkem ja palju tähtsamaid asju, aga kuna ma pole veel jõundud neist korraliku pilti teha, siis sellepärast ma neist ka veel ei räägi.
Jätkub 2-s osas.

Munadepühad

See aasta sai munadepühad pandud ühte patta teretulemast peoga. Ja ma ilmselt ei ole kunagi varem sellist toiduvalikut näinud aga ilmselt oli seal midagi igale maitsele alates kiluvõileibade ja kartulipudruga lõpetades shushiga ja ilmselt need on ka ainukesed nimed, mis mulle meelde jäid. Paremad palad vast olid Eestist, Thaist ja Prantsusmaalt samas ei või ka teisi alahinnata. Prantslasest peakokk Benji võib päriselt ka peedist pesumasinale trumli teha - vat nii osav on. Igatahes söök oli suurepärane ja kogu see lauatäis kadus kibekiirelt. Pärast seda muidugi kerge õlu ja sake. Mitte et ma püüaks nüüd sinist punaseks rääkida, aga õlle on siinmail väga hea, nii et kui siia kanti hakkate tulema, siis pole vaja soomlaste kombel kärudega kaasa tassida ja hind ei ole ka kõige hullem - odavamat sorti 6-paki eest tuleb 888 jaapani raha välja käia, mis maarahas teeb umbes 90 kulli. Sakest ma räägin kunagi hiljem. Kuna erinevate maade ja kultuuride esindajaid oli rokem kui 3 käe sõrmedel saaks üles lugeda, siis otsustasime Kajaga tutvustada eesti traditsioone. 20 keedumuna, pakk vildikaid, rohkelt näpuosavust ja internetti. Mõne aja pärast oli 16nel munal erinevate riikide lipud peal ja esimese rahvusvahelise munakoksimise meistrivõistluse alagruppide loosimine võis alata:

Võistlus toimus head-to-head formaadis ehk loositi paarid ja võitja läks edasi järgmisesse ringi. Paarid loositud tehti veel viimane pilt sõpradena:

OMG pwnage teh real ninja among us

Peale loosimist anti igale meeskonnale veidi ettevalmistus aega, mis kulutati muna täiendavaks tuunimiseks. Loen veel munale viimased sõnad peale ja võistlus võis alata:

Fookuses Jesse - ohtlik vaenlane ühendriikidest
(ühtlasi ka sakura ja hanami piltide autor)

Kahjuks loositi Eesti vastaseks kohe esimeses ringis Bulgaaria ja sellega olid ka Eesti edasi saamise tsääntsid kadunud. Samuti ei vedanud ka ühendriikidel, kes kohe esimeses ringis pidi alla vanduma Indoneesiale ja "The egg sacuter"ist jäi alles vaid see:

16 riigi tugevas konkuretsis tuli "Egg cracking championship 2007" ametlikuks võitjaks Indoneesia:

Maailmameister Wesley

Peale väsitavat turniiri olid osavõtjad auga kosutava joogi ära teeninud:


Ja õhtu võis jätkuda sarvede mahajooksmisega:

Osad pildid Kaja masinast ja legendary pildid bulletproofist.

Sakura & Hanami

Sakura

Maakeeli kirss või kirsiõite õitsemine. Igatahes on jaapanlased hullud kirsside järgi või õigemini vist pigem kirsiõite järgi, sest mitte ükski allolevatest puudest ei kanna vilja. Kuna jaapanlased on tööloomad, siis ainus võimalus puid imetleda on päris hilja õhtul. Et pimedas üldse midagi näha, pidi iga majapidamine ühe laualambi ühise heaolu nimel kaasa võtma. Et mitte halvem olla, siis kahmasin ka enda laualambi kaenlasse ja jõe äärde minek:

Lambid ilusti ritta seadnud, oli vaatepilt võimas:
Teadaolevalt on jaapanlasi Tokyo kandis veidi rohkem kui eestlasi ja tänu sellele venis lampide rida päris mitme kilomeetri pikkuseks:
Kui kõik lambid olid paika saanud, võtsid jaapanlased järjekorda - siin käib kogu elamine järjekordadega. Igatahes võeti järjekorda ja hakati looduse imepära imetlema. Selle jaoks oli ka päris mitu masinatäit politseimehi kohale veetud, kes vilkuva saua saatel sind ilusti edasi juhendasid, et sa mitte liiga kauaks mõne kohapeale imetlema ei jääks. Lõpp hea, kõik hea. Kui kõik olid oma isu täis vaadanud, siis kustutati pidulikult lambid ära ja rahvas sai rahulikult oma igapäeva toimetuste juurde tagasi pöörduda.

Hanami

Maakeeli õite vaatamine. Paar päeva peale sakurat otsustas vanem tudengite generatsioon, et nüüd on õige aeg oma bioloogia oskustelt rooste maha pühkida ja rohujuure tasandile laskuda. Selleks polegi muud vaja kui taaskord kirsiõisi kuid see ei ole veel kõik, et õite vaatamine edukalt läheks on veel vaja: õlle, liha, nuudleid, veidi köögivilju, grilli ja grillmasterit. Varustus olemas, võis õite vaatamine alata. Alla ka mõned pildid bioloogia ringi tegemistest:

Grill the grillmaster - Aruqi:
"Don't dry to save the world mään, just tell him not to fucking burn the trash"
(samas annab ka tunde meile koolis)

Veidi liha


Veidi nuudleid


Veidi lund


90% kooli õpilastest on mehed (Mattil oli sünnipäev)


Korras päev, kodu minek.

Tänks Jessele piltide eest

Korea karaokee

Karaoke
Tegelt siiski päris ehtne Jaapani karaoke. Juba teisel õhtul olime me sunnitud minema karaoket laulma. See on vist üks populaarsemaid ajaveetmis viise siinmail. Õnneks või kahjuks erineb siinne karaoke sellest, mida võib Eestis kogeda. Siin lauldakse karaoket vaid oma seltskonnaga ja selle tarbeks saab vastavalt klubilt rentida ruumi:

Kui inimesi juurde tuleb, siis saab veidi suurema ruumi võtta:

Laulude valik on korralik alustades Slipknoti Dualityga ja lõpetades Barbie Girl'iga, sinna vahele mahub veel lademetes jaapani ja hiina keelseid lugusi. Barbie Girl oli ka esimene karaoke lugu, mida ma siinmail sain kuulata kooli ainsa blondi esituses (tervitused Kajale). Igatahes üritab ta blondide lippu kõrgel hoida "I'm a blonde single girl in the fantasy world". Lisaks on karaokega veel selline lugu, et see ei taha mitte kunagi otsa saada ja ei ole midagi erilist kui koju saab alles 6st hommikul.

Aktus
Kuna ideaalis sai ikkagi kooli tuldud, siis paar rida ja pilti ka aktusest. Loomulikult toimus välisõpilastele oma aktus. Rookied pidid juba pool tundi varem kohale minema, et kuiva trenni teha, sest ega aktusel ei või ju midagi untsu keerata. Selle poole tunni jooksul õppisime me selgeks kuidas püsti tõusta ja "Hai" öelda, kui sinu nimi öeldakse. Sellega ka treening piirdus. Siis rääkis mingi Austraalia vana tarka teksti ja kõik noogutasid pead ja plaksutasid. Sama tehti ka kooli presidendi puhul ja poole tunni pärast oli ametlik osa läbi. Sellele järgnes lodev foto sessioon. Igatahes olin ma selleks korralikult valmistunud ja et eesti lippu kõrgel olla, kruvisin endale ilveslikult kikilipsu ette:

Pildisessioonist sai suht kiirelt kopp ette:

Ühikas

Rongijaamast kooli on umbes 10 minutit jalutust. Bussis juba sai selgeks, et õigelpool teed nad sõita ei mõista. Nii et peale kõige muu tuleb veel sellega ka ära harjuda. Pärast pikka isutmist oli päris tsill jalutada veidi, umbes 100 korda oleks ainult jalgratta alla jäänud, sest kõnniteed on umbes täpselt nii kitsad, et inimesed napilt ära ei mahuks. Ja inimestest siin juba puudust ei tule, pole vahet kas jalgsi või rattaga. Kool näeb esmapilgul päris ilus välja, kuid nagu hiljem selgus, siis ongi peamine rõhk välimusele pööratud. Igatahes sain ma kusagilt kätte oma ühika toa võtmed ja teekod jätkus ühikasse, mis asub kooli territooriumi kõige tagumises nurgas. Selgus, et välistudengitele on eraldatud oma maja:

Ette rutates pean mainima, et ühikas üldiselt netti ei ole, aga kavalpead on mingi nipiga kuidagi neti endale orgunninud ja omakorda teistele edasi jaganud, nii et ei ole Jaapani oma Spiderman vaid need juhtmed mis maja katavad on internet. Egas muud kui 20m juhet ja sain endale ka neti. Tagasi teema juurde. Minu tagasihoidlik apartment asub 4 korrusel. Ees ootas mind midagi sellist:

Pole vist just kõige suuremad inimesed. Tuba ise on suhteliselt väike, aga samas on enamus asjad olemas, isegi köök on olemas ja loomulikult kont. Sisustusest oli sees vaid mööbel, ei mingeid nõusi ega midagi - isegi patja ja tekki ei olnud. Aga kohe esimesel nädalal korraldati garage sale ja sealt sai imejubinaid ime hindadega, aga sellest juba järgmises osas. Igatahes tuba on selline:



Köök:
Köögist leiab pliidi, kraanikausi, külmkapi, ventilaatori nõudekuivatus resti, kui veel mingi välja tiritav laud ka oleks, kus peal sibulat saaks hakkida, oleks päris timm. Edasi vast WC kallale. Sellega on üks selline lugu, et tuleb ükspäev Mpho (Lõuna Aafrika Vabariigist) ja küsib mult, et mis keiss WC-dega on, et kuidas saab olla nii suur maja ja mitte ühtegi WC-d ja kui ma ei eksu oli see teise päeva õhtul. Eeks ma siis seletasin talle.

WC:
Duss:
Või vastupidi.

Lõppu veel üks armas sildike ühika seina pealt, millest helgemad pead oleks kohe järeldanud, et inglise keelega siinmail pole eriti midagi peale hakata:

"Please keep the door CLOSED & do not leave it opened"