Neljad-viied

Nonii kuna juba väga paljud kurtsid, et ma mitte kui midagi ei õpi ja ainult töllerdan ringi, siis mul ei jäägi muud üle kui veidike koolist ka kirjutada. Vastupidiselt enamuse arvamusele ei olegi Jaapan nii IT maa kui esialgu tunduda võib. Jah mehatroonika ja elektroonika on tasemel, roboteid üritatakse ikka igalpool kasutada ja ehitada, aga sellele vaatamata ma ei ütleks, et siin infosüsteemid tugevalt arenenud oleks. Mõned näited. Enamus asjaajamisest käib paberil, kui mitte kõik. Eestis ollakse ikka suht harjunud, et kui näiteks interneti lepingut lähed sõlmima, siis halvemal juhul pead lihtsalt esindusse minema ja kogu su info trükitakse otse raali, siin läks ikka oma pool tundi ära enne kui kõik vajalikud dokumendid käsitsi paberil täidetud sai. Pangaautomaatidel on pühad. Kella 8st 5ni saab automaadist tasuta raha välja võtta, peale seda peab juba teenustasu maksma. Ja kui sul on mõne muu panga kaart, siis võid osad automaadid üldse ära unustada. Netipangast ei oska ma midagi rääkida, sest pole sellest midagi kuulnud. Sama on ka muude e-teenustega. Nii et neil oleks meilt suhteliselt palju õppida. Sellest ka üks põhjus, miks ma hetkel oma eriala aintest eriti huvitatud ei ole. Teiseks põhjuseks on ka õppejõudude kesine inglise keele oskus, millega nad kahjuks ei suuda oma oskusi edasi anda. Samas on nende seas väga andekaid inimesi, kes on nõutud nii siinpool maakera kui ka teiselpool. Kuid see semester see ei olegi veel eriti tähtis, sest ma olen enda jaoks prioriteediks number 1 seadnud hoopis jaapani keele. Enne siia tulekut mõtlesin veidike uurida, mis viguriga tegu on, aga siis tundus see suhteliselt mõistusevastane. Praegu polegi kõige hullem. Nädalas on 3 erialaaine kõrval veel 7 jaapani keele tundi (1 tunni pikkus 1:30). Alguses oli omamoodi nostalgia, tuli meelde Kose-Uuemõisa lasteaed-algkooli ajad (kusjuures see kooli nimi on ikka veel uskumatult pikk ja tülikas) igatahes anti meile kätte kirjatehnika kaust ja läks minna. Pliiats näppu ja punktiirjooni mööda varesejalgu paberile plätserdama:

No plää - eluaeg on kirjatehnika kaigas kodarates olnud ja nüüd siis hakatakse jälle pihta. Ja no ega neil ka eriti paremini ei läind, sest ka nendes varestejalgades on mu käekiri suht kohutav. Aga esiteks siis hiragana tähestik kus on siis ligi 50 erinevat sümbolit pluss nende sümbolite kombinatsioonid ja seejärel katakana tähestik kus juppe umbes samapalju. Igatahes suutsin mõlemad endale pähe taguda ja praeguseks juba katakana ka poolenisti ära unustada, sest seda tähestiku kasutatakse ainult võõrsõnade jaoks. Igatahes tõestusmaterjal, et ma kunagi oskasin on siin:

Tundub, et jaapani keele hääldusega eurooplastel eriti probleeme ei teki, ilmselt kõige raskem häälik on L ja R tähe vaheline heli. Aga muidu on ikka suhteliselk ok. Hiinlastel näiteks on rohkem probleeme jaapani keele hääldusega. Oma ette ooper on muidugi kõikide laenusõnade hääldamine - süsteem on selles, et tuleb lihtsalt nende tähestiku peale mõelda ja inglise keelsest sõnast midagi eriti ägedat moondada. Näiteks sandwich-i hääldus on sandoichi. Selliseid näiteid on muidugi palju. Samas see teeb suhteliselt suure karuteene jaapanlastele endale, sest kui nad hakkavad inglise keelt õppima, siis on nende jaoks keeruline selle sõna õige hääldus ära õppida. Igatahes eranditult kõik õppejõud ei häälda textbook -i mitte tekstbuuk vaid tekstEbuuk. Ja mis minu jaapani keele hääldusesse puutub, siis see on selline:

Nagu kunagi varem räägitud, siis peale 2 tähestiku kasutatakse ka hiinlastelt laenatud kolmandat, milles on juppe juba rohkem kui rubla eest. Igapäeva elus siiski piirdutakse vaid 1500-2000 sümboliga. Igal sümbolil on konkreetne tähendus pluss üks kuni mitu erinevat hääldust. Igatahes nendega tutvumiseks kulub ilmselt rohkem aega kui 1 aasta:

Peale jaapani keele on mul veel sellised ained nagu TV ringhääling, sissejuhatus teoreetilisse arvutusse ja mingi kvaliteedi aine. Kõik siis muidugi inglise keeles. Ringhäälingu vana on muhe sell, kes on ise oma antenni kokku klopsinud, mis mööda orbiiti sateliidi peal ringi laseb, nii et ei ole mingi lihtne mees. Igatahes temaga käisime NHK-s (sama mis Eestis ETV). Või noh peaaegu sama, sest käisime NHK laboris, kus nägi ikka sellist tulevikutehnikat, et sellest tuleb eraldi lugu. Peale nende on veel 3 spets ainet välisüliõpilastele. Üks neist on kultuuridevaheline suhtlus - eesti keelne nimi kõlab päris huvitavalt. Aga idee on selles, et saada tagasihoidlikud jaapanlased välismaa inimestega suhtlema. Klass hakkab umbes 6 ajal ja tavaliselt lõppeb kusagil restoranis söömisega. Tegelikult on see jaapalastele hea aine vahelduseks, sest nad ikka võtavad seda ülikooli teemat liiga tõsiselt. Teised kaks ainet on niisama tühja koha täiteks, vähemalt mulle tundub nii. Igatahes peaks nende ainete tulemuseks iga õpilase oma veebileht olema - eks saab näha.

Et nuudlitest ja riisist õllekas ette ei tuleks, siis on veel 3 korda nädalas võrgu trenn + reede õhtuti koss. Ja võrgu tüübid on ka päris pädevad - trenn kestab 3 tundi umbes, nii et lõpuks olen ma ikka päris rihmaks.

Nii et üht teist ikka saab koolis ka tehtud.

Golden Week

Noneh. Jaapanlaste vaat et pikim püha tervelt 3 vaba päeva on järjest. Enamus selle maa inimesi pakib selleks ajaks oma tsemodani kokku, kahmab teised pereliikmed kaenlasse ja kihutab teise Jaapani otsa. Piletite ja majutuse hinnad on selleks ajaks päris kenasti üles kruvitud. Igatahes ei saanud ka meie üle ega ümber jaapani traditsioonidest ja otsustasime, et jätame Jaapani suurima linna kus see ja teine ja sõidame hoopis Yokohamasse (suuruselt teine linn Jaapanis). Igatahes kott pakitud läks sõit lahti. Esimest korda elus nägin sellis elukat:

Jah - kahekordne rong. Sellise viguriga natuke maad sõita ja ees ootas selline raudteejaam:

Ilm oli hea ja templite rünnak võis alata - tsikid olid korralikult valmistunud (eest taha Kaja, Train-Train, Tammy - oi kuidas mulle hiinlaste ja taiwanlaste inglise nimed meeldivad):

Päikesevarjud on üldiselt kuum teema, mida soojemaks läheb, seda rohkem neid ilmselt näha saab. Igatahes linnapäel nääb tädidsi, kes sõidavad jalgrattaga ja ühe käega hoiavad lenksust kinni, teisega hoiavad päiksevarju ja trükivad samal ajal telefoniga sõnumit - tase. Vahele paar suvalist klõpsu:

Tsikkidele lisaks veel Matt:

Siis käisin õnnejumala juures, kelle kõhtu tuli siluda ja loomulikult oli sinna kõrvale ka rahakogumise kast pandud, et sa ikka korralikult saaksid tasuda oma õnne eest:

Õnnejumala pool käidud, sai veel igast veidruste peal oma õnne üles tuunida. Raffael (Mehhikost) lõhub saja jeeni eest saviküpsiseid:

Ses suhtes on Jaapan ikka tore maa, et siin saab igal pool endale suht mõõduka summa eest õnne ja edu osta. Järgmine pilt on veel eriti heast variandist. Nimelt võid endale sota eest osta paberikese, kus on su tuleviku kohta midagi kirjas. Kõige parem asja juures on aga win-win situation, nimelt kui sulle peberil kirjutatu ei meeldi, siis pole vaja muud teha, kui see nööri külge siduda ja voilà:

Peale seda läksime Suure Buda juurde. Peaaegu 100 tonnine pronkslahmakas 13 metra kõrge:

Need luugid olid liiga ägedad:

Tegelt sai 2 eegu eest Buda sisse ka minna, aga umbes miljon+1 inimest oli selle jaoks järjekorras. Ja mis peamine - et maradöörid Buda juppideks ei veaks:

Isegi söök ei saanud Budast üle ega ümber:

See siis peaks Budha nägu olema. Peale seda kerge poetuur - millegipärast tulid Naksitrallid sellega meelde:

Kassid nähtud käisime ninjapoest läbi, kus oli kõike alates ninja peapaelast lõpetades plätudega, sinna vahele jäid veel igast mõõtu katanad, ninjatähed jne jne. Lodevalt kraami. Sellega suht lõppeski Kamakura, trammi peale ja Yokohamasse sõit.

Yokohama siis selline linn, kus peaks suhteliselt andekad ehitajad olema. Nimelt ehitatakse linna juba 3ndat korda üles. Esimest korda tehti suurem osa linnast maatasa 1923nda aasta maaväriniaga, siis ei läinudki enam kaua kui ameeriklased proovisid kui hästi jaapanlaste ehitusoskus edasi on arenenud. Ette rutates võin öelda, et mitte eriti. Või noh 34% linnast ei pidanud 1945ndal aastal 438 576-le lennukipommile vastu ja japsid võisid jälle oma ehitusoskust töösse rakendada. Aga tundub, et neile kohe meeldib tulega mängida, sest hetkel kõrgeim ehitis Jaapanis asub justnimelt Yokohamas. Ja peale selle on neil veel maailma suurim kell ka.


Ja parim merelevaategapuhkan häärber (taustal Jaapani kõrgeim ehitis kõige kiirema liftiga):

m.o.t.t.

Kirppu tori

Nonii, tegelikult sai kirbuturul juba mõned nädalad tagasi käidud, aga ei olnud siiani mahti sellest midagi kirjutada. Igatahes leidis see aset FC Tokyo kodustaadionil - Ajinomoto staadion u. 50 tuhande istekohaga. Staadion põhimõtteliselt ehitati 2002 aasta jalku mm-i jaoks, et Saudi Araabia meeskonnal oleks kus treenida. Turg ise toimub kord kuus ja nagu arvata oli, võib sealt leida kõike.

PlayStation 2-te müüdi mingi 150.- eegu eest. Pole õrna aimu, kas see töötab või mitte. Telekaid sai 50.- kulli eest, ilmselt nipp on selles, et kui sa telekast kunagi lahti tahad saada, siis pead 500.- maksma (niisama prügikasti kõrvale ei tohiks jätta). Ja kui mõelda selle peale, et Jaapan tahab selle aasta lõpuks täielikult digi-tv peale üle minna, siis see 50.- on ikka päris kirves hind. Aga no seal oli veel pärle näiteks:

Selle valge cruiseri hind oli 1300 eeku, mille oleks ilmselt tonni peale saanud kaubelda. Siis Matu koerale Sputnikule oli ka päris korralik garderoobi valik, väike osa sellest siin:

Üldiselt on Jaapani koerahullustus ületanud igasugused piirid, aga sellest ehk hiljem kunagi. Kõige imelikum kogu selle turu värgi juures oli see:

.., et vaatamata sellele, et müüdi igast jama, olid müüjatel sellised autod istumise all, et karp vajus lahti. Pildil muidugi huumor, aga juba ameerika masina omamine siin ei ole lihtne. Peale selle nägi igast uunikume ja Tokyo drifti sarnaseid masinaid. Igatahes jäi seekord minu saagiks paar Dakine juppi:

Kott ja kindad mõlemad tutikad ja kiles. Alghinnaks kott 2000 jeeni ja kinnud 1000 aga peale mõningat käte ja jalgade tööd sai kokku lepitud, et võtan mõlemad 2 ja poole tonni eest ära. Ja nii ma siis saingi endale tutika koti 175.- eegu eest ja kindad 75.- eegu eest. Ei paha, ei paha.