teel

Et siis j2lle see diil k2es, kus pakutakse odavat rongipiletit, jajah seesama millega hokkaidos sai k2idud. Igatahes seekord otsustasin, et vaja minna lund otsima, kuna Tokyo ei ole selle jaoks just k6ige parem koht, siis sai Nagano kasuks otsustatud. 6htu enne minekut oli suuremat sorti j6ulupidu, l6petasime soomlase juures ja see ei t2henda just head - hommikul jooksin kodust l2bi, viskasin kiiruga paar asja kokku ja rongi peale. Kohe esimese rongi peal suutsin ilusti magama j22a ja nii ei olnudki mu v2lja prinditud graafikust midagi kasu, seekord oli 6nneks v2hem ronge - kuskil 7-8 aga l6puks j6udisin ikka Sugadairasse kohale. Vahepeal peatusin sellises kohas kus peeti Nagano olympiam2ngude ava- ja l6putseremoonia. Meeletu lahmakas rongijaam ja t2iesti m6ttetu urgas linn - paari inimest n2gin. Ilus raha raiskamine.

Et magamata 88d tasa teha, siis magasin t2na 13 tundi ja peale seda l2ksin suure hurraaga m2gesi vallutama. Jalaga suusarendi uks lahi ja "suuski, andke mulle suuski". Anti mulle paber k2tte, kuhu andmed kirja panna ja hakati suuski tooma. Ma pakun, et Kuutsekal aastal 1987 olid uuemad suusad kui ma siit kolmest laenutusest leida v6isin. V2ga kass. Siis tyyp yhes kohas andis lootust, et tal on yhed freestyle suusad, aga et neil pole veel klambrid peale ja et nendega l2heb aega. Mul juba tekkis s2de silmadesse ja ytlesin, et vahet pole ootan 2ra, mis seal ikka. Tyyp kadus 2ra kuhugi, mingi 15 mindi p2rast tuli

190cm Ficheritega tagasi - v6imalik, et kunagi keegi s6itis nendega mugulit, suht puudri suusad - 5 senti laiad ja puha. Aga sellised korralikud - ilma igasuguse taljeta suusad - sirge nagu pioneeri selg. Saatsin ta siis ilusti pikalt nende suuskadega ja tulin tulema.

A no v2hemalt 88maja on hea - kooli yhikas m2e k6rval 30 eeku 88.

Jõulud Eestis

... sest vahel ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna.

Tuleb välja, et ühikast Eestisse on kuskil 1 tunni tee. Rongi peale, Shibuyas maha, kerge jalutuskäik linnas, natuke ära möödapanekuid ja lõpuks kümpitonni - sini-must-valge. Ei siiski mitte
Jaapanis elutsev linnuke (siinkohal tahaks esitata küsimuse, et kas suitsupääsuke ikka on õnnestunud valik), vaid ikka lipp. Egas misket, uksest sisse ja Eestis me olimegi ja mitte üksi - peale meie sisi veel umbes 20 eestlast. Saadik võttis meid ilusti vastu, tervitas Eesti pinnale saabumise puhul. Kohe juhatati meile kätte õlle ja veini asukohad, siinkohal ei pea vist mainima, et kakskorda ei olnud vaja mõelda, kas välismaa vein või Saku Kuld. Ja kui kulla särast silmad juma midagi seletama hakkasid ning pilk õhtusöögilauale naelus, siis oli selge - Eesti vastu ikka ei saa ükski maa. Hapukapsas, verivorst, pohlamoos, seapraad, ahjukartulid, kiluleib, suitsuvorst, küüslaugu-juustu sai, makaronisalat, riisisalat oi plää - 7 kuud mingit jama sisse ajanud - jõulud võisid alata. Hiljem tuli välja, et kuna saatkonnas oli filmitud Jaapani TV jaoks kokasaadet, siis olid nad kohe targu tellinud veidike rohkem, et saaks kaasmaalasi ka kostitada ja see veidike ei olnud mitte vähe - lõpuks sai ikka ägiseda nagu päris jõulude ajal. Super toit - tänud kokale (kahjuks ma nime ju muidugi ei mäleta, aga üks saatkonna tegelane oli. Loomulikult eestlane - mis sa siis mõtlesid? Lätlane?).

Ja toit polnud muidugi ainuke super asi. Õlle ma vist juba mainisin jah? Ee.. ma arvan, et neil on Sakuga mingi toru, sest paistis, et see ei saagi kunagi otsa - ja ette rutates võin öelda, et ega ei saanud küll. Aga tegelt tahtsin ikka rääkida hoopis inimestest. Enamuses siis kõik kas tudengid või teadlased. Lisaks muidugi Baruto, saadik, konsul. Kõge parem üllatus oli muidugi Merike, keda ma viimati nägin kindlasti 10 aastat tagsi - kunagi elasime mõlemad Kose-Uuemõisas ja nüüd üks Brüsselis, teine Tokyos ja kohtume Jaapanis - räägi veel, et Eesti on väike. Ah peale selle oli veel 1 usa tüüp kes rääkis puhast eesti keelt ja ruootsi kunn - vaieldamatult kõige naljakam tüüp üldse ja no kus tal oli jutte ikka Janis Jürgensist (hotelli osanikust lätlene, keda ta l2tis kohtas ja kes oli nii t2is, et peaaegu ära uppus kui paljalt ujumas käis ja .. ja - ses suhtes, et need jutud olid väga detailsed, nii et nende ülestäheldamine võtaks aega ja jaksu rohkem kui siia blogisse mahub).

Suhteliselt paljud muidugi liiga ära jaapanistunud - nii et suurem osa jooksis viimase rongi peale. Me Kaspariga kui tulihingelised eestlased ei saanud seda endale lubada ja jäime löögigrupiga ikkagi lippu kõrgele hoidma, ehk siis Kaspar, mina, Kätlin(niisama reisil, elab 10ndat aastat Prantsusmaal), konsul, saadik, ruootsi kunn ja siis peao peakokk). Lõpuks sais siis laua taha maha istutud, et oleks ikka korralik eesti pidu ja jutku jätkus, teemadeks nii Janis Jürgens kui Pekingi kunstjärve marmorist laev kui muud hullused. Ruootis kunn pakkus välja, et laulupeo paremaks korraldamiseks tuleks dirigent lindile võta ja siis sirmi peal näidata väikese viivitusega eespool olevatele lauljatele, kuna heli liigub ainult 300 meetrit sekundis, siis see pidi olema väääga kõrva riivav kuulata, sest et kõik ju hakkavad ühel ajal laulma kui dirigent lahti lööb aga esimeste ja viimaste lauljate vahe on nii suur, et heli ei jõua korraga kuulajate kõrvu. Ja no teemasi oli ikka korralikult. Selle kõige vahele muidugi hapukapsast, verivorsti, pohlamoosi, seapraadi, ahjukartuleid, kiluleiba, suitsuvorsti, küüslaugu-juustu saia, makaronisalatit, riisisalatit ja Saku Kulda. Ma ikka mainisin kui maitsev söök oli?

Et otsad korralikult kokku tõmmata, pani konsul kella 7 paiku Mehed ei nuta DVD aparaati ja läks minna. Ruootsu kunn ei olnud isegi filmi näinud veel, nii et rõõmu kui palju. Ja see kell 7 oli muidugi hommikul. Peale filmielamust sai läbi ka meie lipu vahtkond ja võisime rahulikult ja väsinutena Ruootsi kunni saatel kodu poole tagasi astuda. Et siis kell 5 õhtul äratuskella peale ärgata ja klassikalise kitarri kontserdile minna.


Jõulud Eesti moodi - super söök, super inimesed, ilmselt parim, mis saavutada võimalik siinmail. Esimesed jõulud, mida ma ei veeda oma perega koos, aga saatkonna jõulud suutsid seda omalmoel kompenseerida - tähh.

Digimuutub

Nonii läks minna.
Kes siis Digimoni ei oleks näinud. Selles osas siis digimuutusime HüperSamuraiDigimoniks. Pildil siis need tüübid, kellega sa üksikul tänaval tüli ei tahaks norida.

Nagu samuraidele kohane, tegime kerge tee.
Otseloomulikult ka oma teenindajad, kes kummardasid ette ja taha ja vahepeale ka.
Tee sett siis järgmine: roheline tee + riisi ja punase oa eriti magus käkk. No ja kui sa arvasid, et niisama lihtne ongi, et valad tee kurgust alla, siis mõtle uuest. Enne tuleb käkk nahavahele keerata, seejärel siis keemia. Võta tee parema käega ja aseta vasakule käele, keera 2 korda päripäeva, lahmi täpselt 3 laksuga kogu tee keresse, siis keera vint tagasi - j2lle 2 korda. Siis tõsta kauss (mis ta muud on) kõrgemale, vaata pilti, kummarda ja pane tagasi mati peale. Nii lihtne ongi, kui välja arvata see, et selleks ajaks lööb põlvedest juba sädemeid välja.
No ja kui oledki suuteline ennast põlvitusest püsti saada ja pildi ette, siis pole muud kui plätud jalga ja uute tossudega sadat meetrit proovida. Ja loomulikult peavad plätud ikka veidi väiksed ka olema.
Tsikkidega on siis veidi teine lugu, kui mehed on veidi tagasihoidlikumad, siis tsikkidel on ikka korralikult vilesi ja kellasi
Past meets future
Noneh ja lõpuks siis jaapanlased, kes meid digimoondasid.
Paar pilti lisaks SIIT

Linnud

Pärast väsitavat päeva sellise vaatega kohas,

otsustasin ennast käsile võtta ja mõne rea üle pika aja kirjutada. Nimelt siis 1. detsember, laupäev ja ei olnud paremat teha kui kerge surf. Ah seda pole ka maininud, et mul uus naaber ka - Kaspar, kelle surfilauda me piiname + eestist saabunud custom-hand-made skimboard. Lauad kaenlasse ja laupäevasesse rongi. Või no vahet pole, need on nii või naa alati täis. 2 tunni pärast, enne randa on üks parimaid saiapoode, kust sai kerge pitsa ja ja präänik ostetud, sest äratus oli liiga vara ja süüa eriti mahti ei olnud.
Shortsid jalga, pikkade varukatega särk selga ja läks skimmimiseks. Polnud kunagi varem sellist vigurit veel proovinud, aga suht tore oli. Tegu siis väikest mõõtu nii umbes meeter kolmkümmend pikk ja kuuskend senti laia lauaga, mis töötab veeliu põhimõttel:
1) alustuseks tsekid suht tasase liivaranna, mis ei läheks väga järsku sügavaks
2) passid kaldal sobivat lainet
3) kui lainest tulnud vesi hakkab merre tagasi valguma, siis
4) jooksed ennast koos lauaga käima
5) viskad laua enda ette veele libisema
6) püüad lauale järgi jõuda ja ennast sinna otsa visata
7) naudid vesiliugu või matsu ja maaga ühendust.
Kes aru ei saa see otsib ise netist.
Ja kõige tähtsam punkt jäi mainimata - samal ajal kui akrobaatilist kava täidad, peab silm kogu aeg passima rannale jäänud riideid ja toidumoona. Jah ka siin Jaapanis. Ilmselt Eestis tehakse sind samamoodi tühjaks nagu meid Hispaanias. Aga tõusva päikese maal on hoopis omad reeglid. Nimelt panid rongad kogu mu saiapoest ostetud päevasöögiga minekut. Läbi 3 kilekoti. Piimapakk oli lahti kistud kuskilt kottide, tossude, lauakoti ja mis iganes muu kraami alt. Mõlemad minu pirukad pisteti p***e, samas Kaspari omad jäid alles, ainult sokk oli viidud teise ranna otsa. Järgmine kord ankur kaasa, et minema ei saaks viia. Seda ei pea õnneks kartma, et keegi teine peale lindude su asjadest huvi tunneks. Ma arvan, et lauad võiks vabalt rannale jätta, et nädala pärast neid uuesti kasutada. Ronkadega maadlemisest läbi nagu Läti raha ja lainesurfi ma seekord ei jõudnudki proovida. Noh et meid veel imelikumalt vaadataks, siis käisin veel eesoleva esimese advendi puhul ujumas ka, kui osad olid täiskalipsos. Vesi oli raudselt soojem kui Pirtal kunagi üldse läheb.
Lõppkokkuvõttes oli ronkade tegevuses ka midagi head. Kuna sööma pidi siis vedukas missugune:

jah see ON tõsi - mina ja maailma 5000ndendas mäkdoonaldis. Mis sul sellele vastu on panna?

Rising Sun Rock Festival

ehk Hokkaido 3

Nonii pakkisime end Akihiro juures mingisse väiksesse Jaapani pilli sisse ja läks minna. Kui japside käest küsida, palju piirkiirus on, siis nad mõtlevad veidi ja ütlevad, et 90 .. vist ja sõidab rahulikult 140ga edasi. Samas saaks siinsetest krimiuudistest vabalt midagi ka peale liiklusõnnetuste lugeda. Kuskil kolm korda rahulikumad tüübid kui eestlased siis.

Igatahes oli meil kuskil paar tunnikest sõita ja otsustasime Nikolaga, et ostame poolelt teelt piltpostkaardi ja saadame ühika rahvale tervitusi. Nagu hiljem selgus ei olnud see just kõige kergem ettevõtmine. Näiteks supermarketist postkaarti ei ole võimalik osta, ka ei saa seda teha postkontoris ega raamatupoes. Lõpuks peale festivali leidsime suveniiripoe, kust sai 10-paki osta. Telefoniinimesed.

Sapporos tegime kerge ostoksi ja vaidluse joogi koguse üle ja siis edasi kuhugi väga kuulsat Hokkaido sööki sööma ja no selle peale viidi meid mingisse India ugerikku. Ei tea. Tangitud, auto pargitud ja shutle bussi otsima. Et siis väga pingutama just ei pidanud, et üles leida:

Ma olen päris kindel, et nad ei läheks kunagi kuhugi kus ei oleks järjekorda. Näiteks ühel tänaval on mustmiljon restot ja kõik need on ühesugused välja arvatud üks mis on rahvast täis. Ja no kas näljane japs jääb sinna resto ukse taha ootama või läheb kõrvalolevatesse. Neile on isegi resto uksetaha toolid ritta pandud kus nad siis saavad rahulikult oodata kuni eelmised on oma einestamise lõpetanud. Ja no muidugi bussist maha otse järjekorda ja siis veel paar järjekorda. Kerge pagasi tsekk kust me kogu tavaariga läbi mahtusime. Õlu lahti, telk püsti ja esimene bänd.
Fännid olid paljulubavad (pime tseki käepaeli). Ok esimene bänd.

Maximum The Hormone

Oi tongi kui hea video - parem kui originaal. Ära enne 40 sekundit kinni pane, päris kobedaks andmiseks läheb ja erinevalt videost on bändis ainult trummar tsikk. A see oli ikka suht uskumadonda kuidas jaapanlased moshivad - ma arvasin, et vaikne ja rahulik rahvas aga hullus - mitte ainult moshpit ei moshinud vaid kogu rahvas. Ja nagu pildilt näha oli, siis mitte ei tõsteta 2 näppu püsti vaid ainult üks. Pikk oli päris soodne olla kuni moshpiti ei trüginud, sest seal tulid juba omad miinused näiteks kael oli konstantselt kahekorra. Kogu see rahva mass, kes enndast tagant ette rullis käis üle mu nipli ära ja väiksed japsid said rahulikult nautida mu kõrval.

Nih siis oli vahepeal paar mitte nii säravat bändi ja lõpuks mu kaua oodatud:

Soil & "Pimp" Session

No ja tasus igat minutit ootamist. Kusturica filmid ja Non-smoking Orchestra tulevad esimeste asjadena meelde. Ja no eriti hea etteaste Shachol't kes laivis ka suurt rohkemat ei teinud kui selles videos. Agitaator. Peale Soili kerge lõdvestus uus õlu ja nii ja siis õhtul täiesti kogemata:

DJ Kentaro

Ah et nii saab ka jah... Suht lodeva seti lükkas kutt sinnasamma lava ette hunnikusse. Tsekib tjuubist veel kraami kui viitsib kui ei viitsi siis üldse ei tseki. Siis toimus suht veel ilmselt midagi aga kuna see kõik toimus augusti keskel ja ma suht mälu järgi laksin, siis detaile rohkem ei pillu.

Muidugi oli juba enne tulekut kamm piletitega - kõik välja müüdud aga siis kuidagi läbi (jah selle jah) sai ikkagi 3 tükki orgunnitud. Telgi pidi umbes sellisesse kohta panema, et kui ühe õlle jõid ja siis telgist lavani jõudsid olid vahepeal juba 2 õlle välja higistanud. Retsilt suur pleiss oli ja no inimesi muidugi veel retsilt rohkem. Ja me polnud ainukesed kes trenni said teha:



Nonii teine päev.
Ahjaa, seda peab vist ka mainima, et ainult Jaapani bändid olid kogu fetivalil. Igatahes päev hakkas Lä-ppish'iga, siis Asian Kung-Fu Generation ja siis:

Tokyo Ska Paradise Orchestra

Bulgaaria tüübil oli kohe esimeste taktidega katus kadunud ja lasi nagu hullumeelne tantsu vihtuda. Kuigi me olime ikka päris kaugel lavast, sai hiljem rongi pealt suvaliselt rahvalt kuuldud, et ahjaa nad nägid meid TSPOd kuulamas. No igatahes kreisipööra biit oli küll kogu asjal. Ja no järgmine ei ole üldse lihtsam:

Boom Boom Sattelites

Nagu sigahead asja tuli suht erinevatest stiilidest. Seda kae küll tjuubist perra, ei hakka siia kõike linkima, aga pandavat kraami on rohkem kui rutsi eest. Siia vahele jäi veel igast head ja paremat ja suht palju usa graraazi bände ka, aga no kontserdi i-le pani täpi peale:

Turtle Island

Korralik häppening kell 5-6 hommikul äkki. Ei mittekusagilt ilmus Akihiro mu kõrvale, kuulasime rahuliku flöödihelinat kui jah, läks ka see ilus muusika käest ära. Kõige imelikumad pillid ja inimesed koos.

Mingi hetk öösel toimus muidugi ka kohustuslik ilutulestiku sessioon:

Ja hommikul kui härrad ärkasid oli vaade selline:
Mitte just kõige treravamad pliitasid, peaks mainima.

Ürituse võib 100ga korda minnuks lugeda, üle ootusete palju head mussi, üle ootuste palju inimesi, kõik kämpi peldikud said juba teise päeva lõunaks ilusti täis roojatud. Iga jaapanlane ostis vähemalt mitu festivali ja lemmikbändi (või suvalise kui lemmiku omad juba otsas olid) T-särki. Konstantne järjekord polnud ainult särgisabas vaid ka märgisabas, sest no kes ei tahaks saada medalit och märki endale. Märgiaautomaatidest väänati alt rohkem märke välja kui pealt jõuti juurde kallata. Jube palju nänni ja tilulilu.

Ning joonistusvõistluse võidutöö on seekord see:
Kui ülejäänud sadakond last olid tõusva päikese festivaliks kõik pildi tõusva päikesega joonistanud, siis Aoki Kouta joonistas ka ühe tõusam ning pani boonuseks 2 tükki juba taevasse valmis kah.

Peace!

Hokkaido 2

Nonii edasi siis..
Muroranis oli meil vastas Akihiro (kadus praeguseks Prantsusmaale peitu)

Natuke autosõitu ja esimeses Jaapani kodus. Terve pere oli delegatsioonina vastas. Vanaisa tegi end tutvustades nii maani kummarduse, et käis nagu Mägi Aivari taskunuga kokku, üritasime samaga vastata, aga no tal oli ilmselt ninja skilli selleks. Igatahes siis kostitati kohe esimesel õhtul kõige hea ja paremaga. Alustades siis söökidest ja lõpetades spets Hokkaido õlle ja sakega.

Poole ööni sai siis maailma ja muid asju arutatud ning lõpuks põhku. Põhja-Jaapanis on majad ikka korraliku suurusega võrreldes Tokyo kilukarpidega. Isegi keskküte oli olemas.
Hommikuks oli ema lodeva hunniku igast ime asju vaaritanud ja söök oli mehine - ühegi asja nime peale riisi ei teadnud. Peale sööki siis valelpoolrooliga masinasse ja läks minna (pole aimu ka kuhu).

Poolel teel oli kerge tsillautsguad ja jäätis. Jäätise valik oli suht kirju, näiteks rohelilse tee jäätis aga no parimaks jäi siiski tomati jäätis, mida ma pidasin targemaks mitte proovida seekord.

Seejärel kerge pilt

loom

ning siis paadi peale, et seilata Jaapani sügavaimat ja puhtaima veega järve.

Keset järve oli saar kus sai maha minna ja ringi uudistada. Leidsime sealtsamast ühe vana paadisilla. Enne kui Akihiro üldse jõudis meile hakata moraali koodeksit lugema, olime me Nikolaga juba trussi väel ja valmis veega üheks saama. Ja no ega tegelt ühtegi jaapanlast ei ujunud küll kuigi oli isegi väike liivarand olemas rääkimata retsist palavusest. Aga no paar minti ja Akihiro sai ka oma jaapanlase probleemidest üle ja bulletproofi sessioon võis alata:

kusjuures kloun Crusty oli isegi ujuma tulnud:
Kuna Akihiro pani paari nädala pärast Prantsusmaale ja ta viimast korda kodukandis oli, siis ta viskas meid Nikolaga kuhugi randa ja läks mingite sõpradega kokku saama. Egas muud paar õlle ligi ja tsill. Õhtul kostitas isa meid super grill-liha ja -kalaga. Ja siis traditsiooniline ilutulestik:

Poole ööni sai siis taas Jaapani joogipoolist mekitud ja hommikul taas uskumatu eine. Peale sööki pakiti Akihiro, vend, Nikola ja mina autosse ära, isa pulti ja läks minna

Peale majakat läksime ninja külla.
Ja no kas oli siis ninjasi või. Ainuke oli see siin:
Ma suht kahtlen selles, kas ta päris oli (kurat seda ninja skilli teab). Peale non-ninja küla läksime Jaapani ühte kuulsaimasse onseni (avalik vann ilmselt eesti keeles). Kuskil vulkaanilise ala läheduses ja no kuna ma kuskilt olin kuulnud, et Hokkaidos on palju looduslike väljas olevaid onsene, siis oli suur tahtmine ühte sellisesse minna. Koha nimeks Noboribetsu ja no väljas olev onsen tähendas siis seda, et see bassein asus ühe hotelli 5ndal korrusel ja lihtsalt ühte seina ei olnud ning sai välja vaadata. Krt nad vist kardavad kõike mis on looduslik. Või no peaaegu kõike, vesi oli siiski loodusliku päritoluga. Siit:
Õhtul kodus pakuti kõige paremat sööki, mida Jaapanis siiani on saadud - lõhe ja kraami. Loomulikult ka Sushit ja no ei saa öelda, et mul oleks selle 6 kuuga toore kala soolikas kasvanud. lõhe oli see eest super.

Õhtul veel panime oma tagasi tripi rongikava kokku - päris tihe sai. Mina otsisin netist ja isa raamatust ja no lõpuks saime kahepeale pörfi plaani kokku. Järgmine hommik jätsime pererahvaga hüvasti, et minna Sapporosse Rising Sun Rock Festivalile ja sealt otse tagasi Tokyosse. Igatahes eriti tore pere oli ja ei olnud neil varasemat kokkupuudet imelike valgete olenditega ja ei olnud meil varem kokkupuudet päris jaapani perega. Aga tundus, et kõik jäid rahule. Eks kui kunagi Eesti tagasi jõuab saab Akihirole Valli baari ja muid tugevaid kohtu näidata kuna ta aastaks juba Euroopasse tuli, asi see siis Prantsusmaalt külla tulla pole.

Siin siis pere - ema, isa, vend, Aki, ee ei ole vanaisa vaid sõber Hero

Kiired ajad

Vaatab pilti

http://www.fedu.uec.ac.jp/~s07risto/pics.html

Hokkaido 1

9 päeva
33 rongi
2 laeva
2 autot

... lõhnab tripi järele.

Juba ammu sai plaani võetud, et on vaja ära käia Jaapani kõige põhjapoolsemal saarel (Hokkaido). Suht lampi sai mineku ajaks augusti keskpaik valitud, alles hiljem tuli kogemata välja, et samal ajal toimub seal Rising Sun Rock Festival. Polnudki rohkem motivatsiooni minekuks vaja.


Üldiselt et Jaapanis trippida võiks miljokas olla või natuke rohkemgi. A-st B-sse jõudmine maksab juba suht kena kopika. Õnneks kooli vaheajal on backbackeritele kerge soodukas JR (Japan Railway) poolt tehtud - 18kippu. Nimelt 5 päeva pilet hinnaga 1150.- eeku. Hea diil asja juures on see, et need 5 päeva ei pea järjest olema. Halb diil asja juures on see:

rong mida sai kasutada selle piletiga ja rong mida ei saanud:
Ehk siis saime kasutada vaid nn local train-e. Express rongid ei tulnud kõne alla ja pildil olev Shinkansen(300km/h) ammugi mitte. Lennukiga Tokyost Sapporosse (Hokkaido pealinn) võtab 4,5 tundi ja 3500.- eeku, Shinkanseniga 11 tundi ja 2300.- eeku. Aga no see oleks kõik liiga igav olnud, nii et sai valitud 18kippu. Kui hommikul 5st sõitma hakata ja õhtul 11 ajal lõpetada, siis jõuab isegi 2 päevaga kohale. Ja loooodevalt pidi ronge vahetama selle 1200 kildi jooksul(1 ots).

Tripp algas sellega, et pühapäeval jätsime Jessega hüvasti, kelle aasta siin läbi sai ja nüüd tagasi Oklahomasse läks. Peaaegu pooled meist lähevad nüüd augusti ja septembri jooksul tagasi - suht palju hüvastijätu pidusi ja imelik mõelda, et enamus neid inimesi enam kunagi ei näe, kellega pool aastat koos hängitud.

Igatahes, et kogu asjale veel vinti peale keerata võtsin ühe bulgaarlase endaga kaasa.
Nikola san:
Et ühe päevaga jõuda selle saare põhjapoolsesse linna Aomori kus asus sadam, pidime öö veetma Ueonos(linnaosa Tokyos), et siis sealt 5:10 startida. Nimelt ei lähe siit kooli juurest Chofust hommikul nii vara ronge Ueno-sse. Võtsime siis viimase rongi Uenosse. Peale seda kui me olime selgitanud, et vaatamata sellele, et seks meile meeldib, me seda siiski osta ei taha, ostsime poest pudeli õlle ja istusime Ueno pargi lähistel trepile. Nats aega möödas ja juba oli meil kompanjon olemas - mingi jaapanlasest ehitaja, kes oli viimasest rongist maha jäänud. Saime siis oma olematu jaapani keele skilli käiku lasta ja japs oma inglise keele skilli, mis seisnes selles, et igat lauset alustas ta sõnaga "japanese" ja kogu ülejäänud jutt oli jaapani keeles. Vana pidavat business english kursustel käima, aga kahjuks "japanese" oli suht ainuke sõna, mida ta teadis. Samas ega me oma jaapani keelega väga paremad polnud. Igatahes meenutas kogu see vestlus Kreisi Raadiot. Peale trepiõlle tsekkisime parki, et ehk leiab mõne mugava koha - me polnud ainukesed selle mõttega. Vaatepilt pargis oli suht huumor - iga pingi peal magas keegi. Ja mitte ainult pinkide peal - igal pool kus üldse võimalik. Ja seal oli nii kodutuid, matkajaid, kontorirotte, kes olid viimasest rongist maha jäänud - väga kirju seltskond ja no kogu pargi peale kokku vast 100 inimese ringis. Hull koht. Kuna meil oli 4 tundi rongini, siis ei hakanud ööbimise peale raha raiskama ja parkisime ennast nii:
Eriti äge kumer sein oli taga - ratta tüüpide meka. Samas lähedal oli mingi tüüp lihtsalt keset tänavat asfaldi peal lebos. Eesti kriminaalid saaks rabanduse kui nad näeks sellist hulka inimesi lihtsalt magamas, aga Jaapanis ei tunne keegi su vastu huvi. Imelik mõelda, et maailma ühes suurimas linnas võid lihtsalt niimoodi lebotada, ilma et pahalased sul üle turja kütaks ja su küpsistega minema jalutaks.

5:10 - läks minna
12 tundi ja 8 rongi hiljem avastasime, et üks liin ei kuulu JR-le ja selle eest tuleb 290.- eeku maksta. Peale mobiilisurfi netis leidsin, et saab ka odavamalt - 60.- eeku ja 3 tunnine ümbersõit. Kuna meil just erilist kiiret ei olnud, siis nii sai ka tehtud. Ühemehe rong, üks vagun, paar inimest peale meie. Lõpuks 11 paiku õhtul olime oma esimeses sihtkohas - Aomori:
Päev rongis või siis täpsemalt 10s rongis:
Kohale jõudes suutsin Nikola ära rääkida, et Skylarkis korralik eine teha ja loobuda mingist suvalisest saeburusöögist. Ja see oli seda väärt. Peale einet pudel veini kaenlasse ja sadamat otsima, kust meil oli plaanis järgmine päev laevaga Hokkaidosse põrutada. Kuna keegi ei osanud meile öelda, kus sadam asub astusime lihtsalt mere poole. Nagu super mugavad pingid leidsime mere äärest kus öö mööda veeta. Samas leidsime ka hunniku jaapanlasi, kes pidasid klassi kokkutulekut, osad siin:
Ja kahjuks me ei saanudki oma mugavaid pinke kasutada kuna väga mitte jaapanlaslikult pidasid need hullud terve öö pidu ja me ei saanud ju halvemad olla. Kella 6 paiku saabusid esimesed inimesed karaokest, Nikola sanil oli muidugi kohe vaja järgi tsekkida, mis inimestega tegu:
Peale kerget tsätti ja Nikola armastuse nõuandeid hakkasime sadamat edasi otsima. Politsei putkast lõpuks saime suuna kätte. Ee... mitte päris see ... vist
aga vähemalt lubas, et me õiges suunas astusime. Lõpuks leidsime sadama üles. Laevani oli suht mitu head tundi, sadam ise pisike ja kole, aga tõmbasime ennast ilusti pinkide peale kerra ja läks minna - magamata öö oli vaja tasa teha. Lõpuks saime laeva ja uuesti kerra
Kuradi hea on see tatami süsteem ikka. Mitu sellist suurt ruumi, kus inimesed ennast põranda peal lihtsalt lebosse saavad lasta - tossud jalast, põrandast umbes 10-15 senti kõrgem 10 x 15m platform(kui nii saab seda nimetada). Igatahes eriti mugav. Samas lääne maailmas vist suht võimatu sellist süsti käima saada. Peale 6,5 tunnist sõitu olime Hokkaido saarel Murorani linnas:
jätkub kunagi ...

Fujisan

Mingi mõni päev tagasi sai tehtud plaan, et vaja Jaapani kõrgeima mäe otsa astuda (Mount Fuji 3776m). Mõeldud, tehtud. Kokku 9 inimest ja 2 autot. 7st kooli juurest ajama, et umbes 10ks jõuda 5ndasse baasi.

Poolel teel avastas Top, et fotoka patareid olid koju jäänud. Egas misket 7/11st läbi ja 1-kordne kaamera pihku.

Igatahes kell 10 õhtul olime 5ndas baasis - Kawaguchiko (2300m). Parkisime aparaadid ära ja hakkasime ülespoole astuma. Plaan oli tõusva päikese maa katusel päikese tõusu vaadata.

Tundus, et bulgaarlasel oli siht silme ees.

Enne tippu oli 8 baasi kus sai ennast kergendada ja mida kõrgemale seda rohkem ka oma rahakotti tühjendada, sest jubinate hinnad aina tõusid.
Ja nagu Jaapanile kohane, siis olgi ju vaja igal pool ette ja taha kõiki ja kõike hoiatada. Parim neist ilmselt oli see:
ja veel
3100 peal siis järjekordne baas
Vahepeal oli kuu välja tulnud uudistamaVaade kodulinnale (Tokyo) 3100 pealt oli siis selline:
Vaade allapoole oli selline:

Nagu arvata oli, ei olnud me üksi - mägi oli suht jaaniusse täis.
Downhill vist väga moes ei ole, sest see oli ainuke ratas, mida ma teel üles nägin.
Ja no siis hakkas hullus peale - mida lähemal tipule seda rohkem inimesi oli. Trikk selles, et paljud ronivad Fujit 2 päevaga - 1 päev ronitakse 8 baasi, tehakse väike uinak ja siis poolest ööst edasi, et ikka päikesetõusu näha. Aga no nii hullu pilti ei oleks osanud unes ka ette näha.
No raudselt kõige pikem järjekord kus ma kunagi üldse seisnud olen. Ja nii oligi - kuskil paarsada meetrit tipust puudu ja inimesed lihtsalt seisavad ja ootavad oma aega. Kuna me Kaja ja Julioga(mehhiklane) ei tahtnud igas baasis puhata siis olime muust grupist veidi eespool. Põhjus ka selles, et kui seisma jäid, hakkas kohe suht külm. Igatahes enne järjekorda jõudmist olime mehhiklase ka juba ära kaotanud. Ja no suht narr oleks terve öö ronida ja mitte päiksetõusu näha ja ega siis ei jäänudki muud üle kui: "Kuskil miskit toimub - eestlased". Igal võimalikul ja võimatul hetkel sai kergelt massist ette trügitud. Tipus oli vastuvõtt selline:
Japsid olid kogu oma tehnikaga valmis. Peale selle veel leidsime kogemata mehhiklase üles:

Ja no lipp pidi ju kaasas olema
Umbes 6 tundi ronimist ja täpselt enne tõusu tipus.
ja siit ta tuli. Meil oli au näha esimestena 9nda augusti päikest.
Tai tüüp kruttis ennast rahulikult traka lindi peale krussi ja lasi rahulikult und.Sees siis selline auk:
Lükkaks selle tuhahunniku ümber

Kerge suits ja hapnik
Tee alla ei olnud ka just kõige roosilisem. Selle jaoks oli tehtud mingi spets rada ja selline tunne, et varvas tahab iga hetk saapast välja astuda.
Ja no tegelikult ju ikka oli kergem variant ka
joel ütleb:
oi plää, mägikurat ju

Elusalt tagasi
Kokkuvõtteks siis nii palju, et jaapani vanasõna peab paika - sa oled loll kui sa ei roni Fuji otsa ja sa oled topelt loll kui sa teed seda rohkem kui ühe korra. See rahvamass mis sinna üles pürgib on ikka metsik. Hooaeg on lühike juuli keskelt augusti lõpuni. Ilmaga vedas meil hullult - alla tulles oli juba päris pilves, mis oli jällegi pörfi, sest pilve sees oli mõnusalt jahe. Mägi ise paras tuhahunnik, õnneks pimedas ei olnud niikuinii midagi näha ja ega seal midagi vaadata ka poleks olnud. Üleval enne päikesetõusu oli päris külm. Peale kümnete suveniiri poodide tipus on teiselpool kraaterit ka postkontor, seda ma kahjuks oma silmaga ei näinud. 3776 ei ole just kõige kõrgem, aga sellele vaatamata võib osadel kõrgustevahe suht ära kammida. Meil 1 japs jäi haigeks, nii et hapniku isegi läks vaja. Igatahes teistkorda enam Fuji otsa suvel enam ei roniks. Samas ma olen kuulnud, et mingi aeg on sealt võimalik suuskadel alla tulla ja see oleks eriti chill nii et never say never.

paar pilti lisaks