ehk Hokkaido 3
Nonii pakkisime end Akihiro juures mingisse väiksesse Jaapani pilli sisse ja läks minna. Kui japside käest küsida, palju piirkiirus on, siis nad mõtlevad veidi ja ütlevad, et 90 .. vist ja sõidab rahulikult 140ga edasi. Samas saaks siinsetest krimiuudistest vabalt midagi ka peale liiklusõnnetuste lugeda. Kuskil kolm korda rahulikumad tüübid kui eestlased siis.
Igatahes oli meil kuskil paar tunnikest sõita ja otsustasime Nikolaga, et ostame poolelt teelt piltpostkaardi ja saadame ühika rahvale tervitusi. Nagu hiljem selgus ei olnud see just kõige kergem ettevõtmine. Näiteks supermarketist postkaarti ei ole võimalik osta, ka ei saa seda teha postkontoris ega raamatupoes. Lõpuks peale festivali leidsime suveniiripoe, kust sai 10-paki osta. Telefoniinimesed.
Sapporos tegime kerge ostoksi ja vaidluse joogi koguse üle ja siis edasi kuhugi väga kuulsat Hokkaido sööki sööma ja no selle peale viidi meid mingisse India ugerikku. Ei tea. Tangitud, auto pargitud ja shutle bussi otsima. Et siis väga pingutama just ei pidanud, et üles leida:
Ma olen päris kindel, et nad ei läheks kunagi kuhugi kus ei oleks järjekorda. Näiteks ühel tänaval on mustmiljon restot ja kõik need on ühesugused välja arvatud üks mis on rahvast täis. Ja no kas näljane japs jääb sinna resto ukse taha ootama või läheb kõrvalolevatesse. Neile on isegi resto uksetaha toolid ritta pandud kus nad siis saavad rahulikult oodata kuni eelmised on oma einestamise lõpetanud. Ja no muidugi bussist maha otse järjekorda ja siis veel paar järjekorda. Kerge pagasi tsekk kust me kogu tavaariga läbi mahtusime. Õlu lahti, telk püsti ja esimene bänd.
Fännid olid paljulubavad (pime tseki käepaeli). Ok esimene bänd.
Oi tongi kui hea video - parem kui originaal. Ära enne 40 sekundit kinni pane, päris kobedaks andmiseks läheb ja erinevalt videost on bändis ainult trummar tsikk. A see oli ikka suht uskumadonda kuidas jaapanlased moshivad - ma arvasin, et vaikne ja rahulik rahvas aga hullus - mitte ainult moshpit ei moshinud vaid kogu rahvas. Ja nagu pildilt näha oli, siis mitte ei tõsteta 2 näppu püsti vaid ainult üks. Pikk oli päris soodne olla kuni moshpiti ei trüginud, sest seal tulid juba omad miinused näiteks kael oli konstantselt kahekorra. Kogu see rahva mass, kes enndast tagant ette rullis käis üle mu nipli ära ja väiksed japsid said rahulikult nautida mu kõrval.
Nih siis oli vahepeal paar mitte nii säravat bändi ja lõpuks mu kaua oodatud:
No ja tasus igat minutit ootamist. Kusturica filmid ja Non-smoking Orchestra tulevad esimeste asjadena meelde. Ja no eriti hea etteaste Shachol't kes laivis ka suurt rohkemat ei teinud kui selles videos. Agitaator. Peale Soili kerge lõdvestus uus õlu ja nii ja siis õhtul täiesti kogemata:
Ah et nii saab ka jah... Suht lodeva seti lükkas kutt sinnasamma lava ette hunnikusse. Tsekib tjuubist veel kraami kui viitsib kui ei viitsi siis üldse ei tseki. Siis toimus suht veel ilmselt midagi aga kuna see kõik toimus augusti keskel ja ma suht mälu järgi laksin, siis detaile rohkem ei pillu.
Muidugi oli juba enne tulekut kamm piletitega - kõik välja müüdud aga siis kuidagi läbi (jah selle jah) sai ikkagi 3 tükki orgunnitud. Telgi pidi umbes sellisesse kohta panema, et kui ühe õlle jõid ja siis telgist lavani jõudsid olid vahepeal juba 2 õlle välja higistanud. Retsilt suur pleiss oli ja no inimesi muidugi veel retsilt rohkem. Ja me polnud ainukesed kes trenni said teha:
Nonii teine päev.
Ahjaa, seda peab vist ka mainima, et ainult Jaapani bändid olid kogu fetivalil. Igatahes päev hakkas Lä-ppish'iga, siis Asian Kung-Fu Generation ja siis:
Bulgaaria tüübil oli kohe esimeste taktidega katus kadunud ja lasi nagu hullumeelne tantsu vihtuda. Kuigi me olime ikka päris kaugel lavast, sai hiljem rongi pealt suvaliselt rahvalt kuuldud, et ahjaa nad nägid meid TSPOd kuulamas. No igatahes kreisipööra biit oli küll kogu asjal. Ja no järgmine ei ole üldse lihtsam:
Nagu sigahead asja tuli suht erinevatest stiilidest. Seda kae küll tjuubist perra, ei hakka siia kõike linkima, aga pandavat kraami on rohkem kui rutsi eest. Siia vahele jäi veel igast head ja paremat ja suht palju usa graraazi bände ka, aga no kontserdi i-le pani täpi peale:
Korralik häppening kell 5-6 hommikul äkki. Ei mittekusagilt ilmus Akihiro mu kõrvale, kuulasime rahuliku flöödihelinat kui jah, läks ka see ilus muusika käest ära. Kõige imelikumad pillid ja inimesed koos.
Mingi hetk öösel toimus muidugi ka kohustuslik ilutulestiku sessioon:
Ja hommikul kui härrad ärkasid oli vaade selline:
Mitte just kõige treravamad pliitasid, peaks mainima.
Ürituse võib 100ga korda minnuks lugeda, üle ootusete palju head mussi, üle ootuste palju inimesi, kõik kämpi peldikud said juba teise päeva lõunaks ilusti täis roojatud. Iga jaapanlane ostis vähemalt mitu festivali ja lemmikbändi (või suvalise kui lemmiku omad juba otsas olid) T-särki. Konstantne järjekord polnud ainult särgisabas vaid ka märgisabas, sest no kes ei tahaks saada medalit och märki endale. Märgiaautomaatidest väänati alt rohkem märke välja kui pealt jõuti juurde kallata. Jube palju nänni ja tilulilu.
Ning joonistusvõistluse võidutöö on seekord see:
Kui ülejäänud sadakond last olid tõusva päikese festivaliks kõik pildi tõusva päikesega joonistanud, siis Aoki Kouta joonistas ka ühe tõusam ning pani boonuseks 2 tükki juba taevasse valmis kah.
Peace!
Nonii pakkisime end Akihiro juures mingisse väiksesse Jaapani pilli sisse ja läks minna. Kui japside käest küsida, palju piirkiirus on, siis nad mõtlevad veidi ja ütlevad, et 90 .. vist ja sõidab rahulikult 140ga edasi. Samas saaks siinsetest krimiuudistest vabalt midagi ka peale liiklusõnnetuste lugeda. Kuskil kolm korda rahulikumad tüübid kui eestlased siis.
Igatahes oli meil kuskil paar tunnikest sõita ja otsustasime Nikolaga, et ostame poolelt teelt piltpostkaardi ja saadame ühika rahvale tervitusi. Nagu hiljem selgus ei olnud see just kõige kergem ettevõtmine. Näiteks supermarketist postkaarti ei ole võimalik osta, ka ei saa seda teha postkontoris ega raamatupoes. Lõpuks peale festivali leidsime suveniiripoe, kust sai 10-paki osta. Telefoniinimesed.
Sapporos tegime kerge ostoksi ja vaidluse joogi koguse üle ja siis edasi kuhugi väga kuulsat Hokkaido sööki sööma ja no selle peale viidi meid mingisse India ugerikku. Ei tea. Tangitud, auto pargitud ja shutle bussi otsima. Et siis väga pingutama just ei pidanud, et üles leida:
Ma olen päris kindel, et nad ei läheks kunagi kuhugi kus ei oleks järjekorda. Näiteks ühel tänaval on mustmiljon restot ja kõik need on ühesugused välja arvatud üks mis on rahvast täis. Ja no kas näljane japs jääb sinna resto ukse taha ootama või läheb kõrvalolevatesse. Neile on isegi resto uksetaha toolid ritta pandud kus nad siis saavad rahulikult oodata kuni eelmised on oma einestamise lõpetanud. Ja no muidugi bussist maha otse järjekorda ja siis veel paar järjekorda. Kerge pagasi tsekk kust me kogu tavaariga läbi mahtusime. Õlu lahti, telk püsti ja esimene bänd.
Fännid olid paljulubavad (pime tseki käepaeli). Ok esimene bänd.Maximum The Hormone
Oi tongi kui hea video - parem kui originaal. Ära enne 40 sekundit kinni pane, päris kobedaks andmiseks läheb ja erinevalt videost on bändis ainult trummar tsikk. A see oli ikka suht uskumadonda kuidas jaapanlased moshivad - ma arvasin, et vaikne ja rahulik rahvas aga hullus - mitte ainult moshpit ei moshinud vaid kogu rahvas. Ja nagu pildilt näha oli, siis mitte ei tõsteta 2 näppu püsti vaid ainult üks. Pikk oli päris soodne olla kuni moshpiti ei trüginud, sest seal tulid juba omad miinused näiteks kael oli konstantselt kahekorra. Kogu see rahva mass, kes enndast tagant ette rullis käis üle mu nipli ära ja väiksed japsid said rahulikult nautida mu kõrval.
Nih siis oli vahepeal paar mitte nii säravat bändi ja lõpuks mu kaua oodatud:
Soil & "Pimp" Session
No ja tasus igat minutit ootamist. Kusturica filmid ja Non-smoking Orchestra tulevad esimeste asjadena meelde. Ja no eriti hea etteaste Shachol't kes laivis ka suurt rohkemat ei teinud kui selles videos. Agitaator. Peale Soili kerge lõdvestus uus õlu ja nii ja siis õhtul täiesti kogemata:
DJ Kentaro
Ah et nii saab ka jah... Suht lodeva seti lükkas kutt sinnasamma lava ette hunnikusse. Tsekib tjuubist veel kraami kui viitsib kui ei viitsi siis üldse ei tseki. Siis toimus suht veel ilmselt midagi aga kuna see kõik toimus augusti keskel ja ma suht mälu järgi laksin, siis detaile rohkem ei pillu.
Muidugi oli juba enne tulekut kamm piletitega - kõik välja müüdud aga siis kuidagi läbi (jah selle jah) sai ikkagi 3 tükki orgunnitud. Telgi pidi umbes sellisesse kohta panema, et kui ühe õlle jõid ja siis telgist lavani jõudsid olid vahepeal juba 2 õlle välja higistanud. Retsilt suur pleiss oli ja no inimesi muidugi veel retsilt rohkem. Ja me polnud ainukesed kes trenni said teha:
Nonii teine päev.
Ahjaa, seda peab vist ka mainima, et ainult Jaapani bändid olid kogu fetivalil. Igatahes päev hakkas Lä-ppish'iga, siis Asian Kung-Fu Generation ja siis:
Tokyo Ska Paradise Orchestra
Bulgaaria tüübil oli kohe esimeste taktidega katus kadunud ja lasi nagu hullumeelne tantsu vihtuda. Kuigi me olime ikka päris kaugel lavast, sai hiljem rongi pealt suvaliselt rahvalt kuuldud, et ahjaa nad nägid meid TSPOd kuulamas. No igatahes kreisipööra biit oli küll kogu asjal. Ja no järgmine ei ole üldse lihtsam:
Boom Boom Sattelites
Nagu sigahead asja tuli suht erinevatest stiilidest. Seda kae küll tjuubist perra, ei hakka siia kõike linkima, aga pandavat kraami on rohkem kui rutsi eest. Siia vahele jäi veel igast head ja paremat ja suht palju usa graraazi bände ka, aga no kontserdi i-le pani täpi peale:
Turtle Island
Korralik häppening kell 5-6 hommikul äkki. Ei mittekusagilt ilmus Akihiro mu kõrvale, kuulasime rahuliku flöödihelinat kui jah, läks ka see ilus muusika käest ära. Kõige imelikumad pillid ja inimesed koos.
Mingi hetk öösel toimus muidugi ka kohustuslik ilutulestiku sessioon:
Ja hommikul kui härrad ärkasid oli vaade selline:
Mitte just kõige treravamad pliitasid, peaks mainima.Ürituse võib 100ga korda minnuks lugeda, üle ootusete palju head mussi, üle ootuste palju inimesi, kõik kämpi peldikud said juba teise päeva lõunaks ilusti täis roojatud. Iga jaapanlane ostis vähemalt mitu festivali ja lemmikbändi (või suvalise kui lemmiku omad juba otsas olid) T-särki. Konstantne järjekord polnud ainult särgisabas vaid ka märgisabas, sest no kes ei tahaks saada medalit och märki endale. Märgiaautomaatidest väänati alt rohkem märke välja kui pealt jõuti juurde kallata. Jube palju nänni ja tilulilu.
Ning joonistusvõistluse võidutöö on seekord see:
Kui ülejäänud sadakond last olid tõusva päikese festivaliks kõik pildi tõusva päikesega joonistanud, siis Aoki Kouta joonistas ka ühe tõusam ning pani boonuseks 2 tükki juba taevasse valmis kah.Peace!
