Hokkaido 1

9 päeva
33 rongi
2 laeva
2 autot

... lõhnab tripi järele.

Juba ammu sai plaani võetud, et on vaja ära käia Jaapani kõige põhjapoolsemal saarel (Hokkaido). Suht lampi sai mineku ajaks augusti keskpaik valitud, alles hiljem tuli kogemata välja, et samal ajal toimub seal Rising Sun Rock Festival. Polnudki rohkem motivatsiooni minekuks vaja.


Üldiselt et Jaapanis trippida võiks miljokas olla või natuke rohkemgi. A-st B-sse jõudmine maksab juba suht kena kopika. Õnneks kooli vaheajal on backbackeritele kerge soodukas JR (Japan Railway) poolt tehtud - 18kippu. Nimelt 5 päeva pilet hinnaga 1150.- eeku. Hea diil asja juures on see, et need 5 päeva ei pea järjest olema. Halb diil asja juures on see:

rong mida sai kasutada selle piletiga ja rong mida ei saanud:
Ehk siis saime kasutada vaid nn local train-e. Express rongid ei tulnud kõne alla ja pildil olev Shinkansen(300km/h) ammugi mitte. Lennukiga Tokyost Sapporosse (Hokkaido pealinn) võtab 4,5 tundi ja 3500.- eeku, Shinkanseniga 11 tundi ja 2300.- eeku. Aga no see oleks kõik liiga igav olnud, nii et sai valitud 18kippu. Kui hommikul 5st sõitma hakata ja õhtul 11 ajal lõpetada, siis jõuab isegi 2 päevaga kohale. Ja loooodevalt pidi ronge vahetama selle 1200 kildi jooksul(1 ots).

Tripp algas sellega, et pühapäeval jätsime Jessega hüvasti, kelle aasta siin läbi sai ja nüüd tagasi Oklahomasse läks. Peaaegu pooled meist lähevad nüüd augusti ja septembri jooksul tagasi - suht palju hüvastijätu pidusi ja imelik mõelda, et enamus neid inimesi enam kunagi ei näe, kellega pool aastat koos hängitud.

Igatahes, et kogu asjale veel vinti peale keerata võtsin ühe bulgaarlase endaga kaasa.
Nikola san:
Et ühe päevaga jõuda selle saare põhjapoolsesse linna Aomori kus asus sadam, pidime öö veetma Ueonos(linnaosa Tokyos), et siis sealt 5:10 startida. Nimelt ei lähe siit kooli juurest Chofust hommikul nii vara ronge Ueno-sse. Võtsime siis viimase rongi Uenosse. Peale seda kui me olime selgitanud, et vaatamata sellele, et seks meile meeldib, me seda siiski osta ei taha, ostsime poest pudeli õlle ja istusime Ueno pargi lähistel trepile. Nats aega möödas ja juba oli meil kompanjon olemas - mingi jaapanlasest ehitaja, kes oli viimasest rongist maha jäänud. Saime siis oma olematu jaapani keele skilli käiku lasta ja japs oma inglise keele skilli, mis seisnes selles, et igat lauset alustas ta sõnaga "japanese" ja kogu ülejäänud jutt oli jaapani keeles. Vana pidavat business english kursustel käima, aga kahjuks "japanese" oli suht ainuke sõna, mida ta teadis. Samas ega me oma jaapani keelega väga paremad polnud. Igatahes meenutas kogu see vestlus Kreisi Raadiot. Peale trepiõlle tsekkisime parki, et ehk leiab mõne mugava koha - me polnud ainukesed selle mõttega. Vaatepilt pargis oli suht huumor - iga pingi peal magas keegi. Ja mitte ainult pinkide peal - igal pool kus üldse võimalik. Ja seal oli nii kodutuid, matkajaid, kontorirotte, kes olid viimasest rongist maha jäänud - väga kirju seltskond ja no kogu pargi peale kokku vast 100 inimese ringis. Hull koht. Kuna meil oli 4 tundi rongini, siis ei hakanud ööbimise peale raha raiskama ja parkisime ennast nii:
Eriti äge kumer sein oli taga - ratta tüüpide meka. Samas lähedal oli mingi tüüp lihtsalt keset tänavat asfaldi peal lebos. Eesti kriminaalid saaks rabanduse kui nad näeks sellist hulka inimesi lihtsalt magamas, aga Jaapanis ei tunne keegi su vastu huvi. Imelik mõelda, et maailma ühes suurimas linnas võid lihtsalt niimoodi lebotada, ilma et pahalased sul üle turja kütaks ja su küpsistega minema jalutaks.

5:10 - läks minna
12 tundi ja 8 rongi hiljem avastasime, et üks liin ei kuulu JR-le ja selle eest tuleb 290.- eeku maksta. Peale mobiilisurfi netis leidsin, et saab ka odavamalt - 60.- eeku ja 3 tunnine ümbersõit. Kuna meil just erilist kiiret ei olnud, siis nii sai ka tehtud. Ühemehe rong, üks vagun, paar inimest peale meie. Lõpuks 11 paiku õhtul olime oma esimeses sihtkohas - Aomori:
Päev rongis või siis täpsemalt 10s rongis:
Kohale jõudes suutsin Nikola ära rääkida, et Skylarkis korralik eine teha ja loobuda mingist suvalisest saeburusöögist. Ja see oli seda väärt. Peale einet pudel veini kaenlasse ja sadamat otsima, kust meil oli plaanis järgmine päev laevaga Hokkaidosse põrutada. Kuna keegi ei osanud meile öelda, kus sadam asub astusime lihtsalt mere poole. Nagu super mugavad pingid leidsime mere äärest kus öö mööda veeta. Samas leidsime ka hunniku jaapanlasi, kes pidasid klassi kokkutulekut, osad siin:
Ja kahjuks me ei saanudki oma mugavaid pinke kasutada kuna väga mitte jaapanlaslikult pidasid need hullud terve öö pidu ja me ei saanud ju halvemad olla. Kella 6 paiku saabusid esimesed inimesed karaokest, Nikola sanil oli muidugi kohe vaja järgi tsekkida, mis inimestega tegu:
Peale kerget tsätti ja Nikola armastuse nõuandeid hakkasime sadamat edasi otsima. Politsei putkast lõpuks saime suuna kätte. Ee... mitte päris see ... vist
aga vähemalt lubas, et me õiges suunas astusime. Lõpuks leidsime sadama üles. Laevani oli suht mitu head tundi, sadam ise pisike ja kole, aga tõmbasime ennast ilusti pinkide peale kerra ja läks minna - magamata öö oli vaja tasa teha. Lõpuks saime laeva ja uuesti kerra
Kuradi hea on see tatami süsteem ikka. Mitu sellist suurt ruumi, kus inimesed ennast põranda peal lihtsalt lebosse saavad lasta - tossud jalast, põrandast umbes 10-15 senti kõrgem 10 x 15m platform(kui nii saab seda nimetada). Igatahes eriti mugav. Samas lääne maailmas vist suht võimatu sellist süsti käima saada. Peale 6,5 tunnist sõitu olime Hokkaido saarel Murorani linnas:
jätkub kunagi ...

Fujisan

Mingi mõni päev tagasi sai tehtud plaan, et vaja Jaapani kõrgeima mäe otsa astuda (Mount Fuji 3776m). Mõeldud, tehtud. Kokku 9 inimest ja 2 autot. 7st kooli juurest ajama, et umbes 10ks jõuda 5ndasse baasi.

Poolel teel avastas Top, et fotoka patareid olid koju jäänud. Egas misket 7/11st läbi ja 1-kordne kaamera pihku.

Igatahes kell 10 õhtul olime 5ndas baasis - Kawaguchiko (2300m). Parkisime aparaadid ära ja hakkasime ülespoole astuma. Plaan oli tõusva päikese maa katusel päikese tõusu vaadata.

Tundus, et bulgaarlasel oli siht silme ees.

Enne tippu oli 8 baasi kus sai ennast kergendada ja mida kõrgemale seda rohkem ka oma rahakotti tühjendada, sest jubinate hinnad aina tõusid.
Ja nagu Jaapanile kohane, siis olgi ju vaja igal pool ette ja taha kõiki ja kõike hoiatada. Parim neist ilmselt oli see:
ja veel
3100 peal siis järjekordne baas
Vahepeal oli kuu välja tulnud uudistamaVaade kodulinnale (Tokyo) 3100 pealt oli siis selline:
Vaade allapoole oli selline:

Nagu arvata oli, ei olnud me üksi - mägi oli suht jaaniusse täis.
Downhill vist väga moes ei ole, sest see oli ainuke ratas, mida ma teel üles nägin.
Ja no siis hakkas hullus peale - mida lähemal tipule seda rohkem inimesi oli. Trikk selles, et paljud ronivad Fujit 2 päevaga - 1 päev ronitakse 8 baasi, tehakse väike uinak ja siis poolest ööst edasi, et ikka päikesetõusu näha. Aga no nii hullu pilti ei oleks osanud unes ka ette näha.
No raudselt kõige pikem järjekord kus ma kunagi üldse seisnud olen. Ja nii oligi - kuskil paarsada meetrit tipust puudu ja inimesed lihtsalt seisavad ja ootavad oma aega. Kuna me Kaja ja Julioga(mehhiklane) ei tahtnud igas baasis puhata siis olime muust grupist veidi eespool. Põhjus ka selles, et kui seisma jäid, hakkas kohe suht külm. Igatahes enne järjekorda jõudmist olime mehhiklase ka juba ära kaotanud. Ja no suht narr oleks terve öö ronida ja mitte päiksetõusu näha ja ega siis ei jäänudki muud üle kui: "Kuskil miskit toimub - eestlased". Igal võimalikul ja võimatul hetkel sai kergelt massist ette trügitud. Tipus oli vastuvõtt selline:
Japsid olid kogu oma tehnikaga valmis. Peale selle veel leidsime kogemata mehhiklase üles:

Ja no lipp pidi ju kaasas olema
Umbes 6 tundi ronimist ja täpselt enne tõusu tipus.
ja siit ta tuli. Meil oli au näha esimestena 9nda augusti päikest.
Tai tüüp kruttis ennast rahulikult traka lindi peale krussi ja lasi rahulikult und.Sees siis selline auk:
Lükkaks selle tuhahunniku ümber

Kerge suits ja hapnik
Tee alla ei olnud ka just kõige roosilisem. Selle jaoks oli tehtud mingi spets rada ja selline tunne, et varvas tahab iga hetk saapast välja astuda.
Ja no tegelikult ju ikka oli kergem variant ka
joel ütleb:
oi plää, mägikurat ju

Elusalt tagasi
Kokkuvõtteks siis nii palju, et jaapani vanasõna peab paika - sa oled loll kui sa ei roni Fuji otsa ja sa oled topelt loll kui sa teed seda rohkem kui ühe korra. See rahvamass mis sinna üles pürgib on ikka metsik. Hooaeg on lühike juuli keskelt augusti lõpuni. Ilmaga vedas meil hullult - alla tulles oli juba päris pilves, mis oli jällegi pörfi, sest pilve sees oli mõnusalt jahe. Mägi ise paras tuhahunnik, õnneks pimedas ei olnud niikuinii midagi näha ja ega seal midagi vaadata ka poleks olnud. Üleval enne päikesetõusu oli päris külm. Peale kümnete suveniiri poodide tipus on teiselpool kraaterit ka postkontor, seda ma kahjuks oma silmaga ei näinud. 3776 ei ole just kõige kõrgem, aga sellele vaatamata võib osadel kõrgustevahe suht ära kammida. Meil 1 japs jäi haigeks, nii et hapniku isegi läks vaja. Igatahes teistkorda enam Fuji otsa suvel enam ei roniks. Samas ma olen kuulnud, et mingi aeg on sealt võimalik suuskadel alla tulla ja see oleks eriti chill nii et never say never.

paar pilti lisaks