see valge asi

Hakates siin vaikselt oma arhitektuuri õpingutega ühelepoole jõudma, on ka juba midagi ette näidata. Kümme kuud arvutusi, valemeid, siinust ja tangentsit, oleks tahtnud piirväärtust ka võtta, aga ei hakanud hammas peale. Peale hunnikut nurjunuid modeleerimiskatseid, siin ta lõpuks siis on:

Ma tean jah ma ise olen ka rahul oma saavutuste üle, aga tee sinnani ei olnud just lihtne. Näiteks ma ju ei ole üldse oma boksigi tutvustanud, kus kõik ajuragistamine käis:

Minu boks, Ubuntu jookseb end just parasjagu käima ja kasutasin võimalust teha kiire jäädvustus Dexteri laboratooriumist kus ei olnud esimest korda ühtegi hingelist peale minu. Ma olen sunnitud vahel oma boksis viibima näiteks laupäeval kell 2 öösel, on ette tulnud 4 öösel Dexteri laboris olemist, aga mitte kunagi varem üski. Dexteri laboratooriumis on veel kohvi-täis-automaat, telekas, külmkapp, ekspresso aparaat, nari ja hunnik jaapanlasi lahterdatud ilusti boksidesse. Kuna mul Dexteri laboratooriumist koju on kuskil 5 minutit, siis pole veel nari mugavust proovile pannud. Üldiselt on mul labor nüüd teine kodu nagu kuulsal Mattosanil Taist.

Ja et teil seal Eestis ikka meelest ära ei läheks, mis see valge asi on, siis see on lumi:

Kusjuures see on mingi kahtlane tüüp mingist kohast mida keegi ei tea - vist Venemaa juures kui Ausstraalias ei ole..

OO ja kas me sofa sai kergelt üles vuntsitud või jaa. Kusjuures hiinlasi üldse ei kanna, me Kaspariga istusime rahulikult sofas ja ootasime kuni Homerit näitama hakkab kui hiinlane läbi sofa sadas. Noh kohe näha, et lumeinimesed, sest lumi ju ka läbi ei vaju:

Noh tsikid palmisaarel, mis teil selle peale öelda on?

Ja masinapark oli tänu valgele asjale täiesti rööpast välja löödud:

.. ja seda kõike Tokyos tavaliselt eiriti ei saja :) Et siis võtan kaasa kui tagasi tulen?

Pildikogu

Kes pole veel märganud, siis ma lisasin blogi menüü alla lingid albumitele, suht paljud pildid blogist ka läbi jooksnud, aga mõnedest pole veel jõudnud rääkida ja ilmselt ei räägi ka. Näiteks tripp mehhiklastega Kumotorile (Pilvepüüdja) mäele.

Ja täiesti teemast välja panin veel teibi uudistevoo ka lehele :)

Kalapäev

Umbes ajas tagasi nii päris mitu head kuud kohe - septembrisse. Neljapäev - kalapäev. Ja no mul oli ju Ameerikast (nagu Jõmm tavatseb Rootsit kutsuda) külaline ka ja nii saigi Heleriga võetud retk ette turule. Et mitte heast ja paremast ilma jääda, siis pidi varakult juba kohale jõudma, soovitatav nii umbes 5ks aga noh, 7ks ei olnud ka väga hullu - "paar" kala ikka oli mida osta oleks saanud. Üldiselt soovitan ENE-de seti kaasa võta, sest ENEKEses kindlasti kõiki kalu ja juurikaid kirjas ei ole mida Tsukiji kalaturult Tokyos osta saab. Parim kirjeldus Tsukiji kalaturu kohta, mida ma lugenud olen, on ilmselt Siim Nestori sule läbi kirjutatud artikkel Eesti Ekspressis:

"Üks turismiatraktsioonidest kalaturg ise on juba paras hullumaja puhvet. Jääb mõistmatuks, miks nad sinna varastel hommikutundidel (turg tiksub kella 5st 9ni) üldse turiste – või minusuguseid uimaseid turiste – ligi lasevad. Lõputute – rõhutan: lõputute – lettide vahel, millele on kuhjatud absoluutselt kõik ookeani enda koduks pidavad olendid, ukerdades olin ma kogu aeg kellelgi ees. Või millelgi. Pidevalt tuli uljalt kihutavate motoriseeritud kalakärude eest ära hüpata – neid tuli eest, tagant, vasakult ja paremalt – ja juba jääd jalgu tilkuva kaheksajalaämbriga tormavale tegelasele. Ehmatus ja hüpe, ehmatus ja hüpe. Ilmselt pole raske seal tuiates ka sedasi komistada, et kukud hiiglaslike tuunikalade tükeldamiseks mõeldud üliterava kalasae embusse ja saad laitmatult fileerituks.

Mastaabi mõistmiseks: tark Lonely Planeti Tokyo taskuraamat ütles mulle enne kalaturule jõudmist, et Tsukiji kalaturul läheb ühes päevas kaubaks 2500 tonni kõikvõimalikke mereande – kogusummas 23 miljoni dollari eest. Järgmisel päeval sama palju. Ülejärgmistel muidugi ka. See on f****g palju kala ikka."

Viide tervele artiklile:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B504ED7A1B7331F1C2257383005E07FC

Ja täpselt nii ta oli ka. Hommikuti on tuunikala oksjon kus saavad panuseid teha vaid litsenseeritud ostjad, hoidmaks ära mõttetute turistide horde. Siiani ärevaim ost kahtlemata tehtud ühe Hong Kongi poodniku poolt, kes sai õnnelikuks tuunikala(275kg) omanikuks nii umbes 600 000.- krooni eest.

Pärast oktsioni vedasid õnnelikud omanikud oma kalakesed koju:

Njah, imeelukaid ikka leidus ja üks neist arvas heaks mind karastava veejoaga kasta, kahjuks ta ennast ei tutvustanud ja ma siiani ei tea mis elukaga tegu oli (see kala kindlasti ei olnud, kes veejoaga kärbseid puuokstelt maha sülitab).

Lihtsalt nimeta ja midagi ja järgmine hetk on sul see olemas:

Oi kala.
Tapjakärud:

Kahtlemata värskeim sushi Tokyos:

Kuna turg on suht kuulus turismimagnet, siis oli ümbruses ka suveniiri poode korralikult, parim leid nendest S&M Puhh.

Kohe kalaturu kõrval aga asub Tokyo kõige peenem linnaosa Ginza. Täistopitud kõikvõimalike moekaupade ja ehtepoodidega või noh lihtsamini öelduna iga naise unistuste linnaosa. Kuna Tokyo maa hind ei mahu kellegile mõistuse piiresse, siis Ginza omast ei tasu isegi rääkima hakata. Sellega seoses tahetakse ka kalaturg 2012ks aastaks sealt minema kupatada.

Ega Ginzas minusugusel lihtsurelikul polegi midagi teha, D&G, Gucci, CK, Armani ja no fääntsi fääntsi - rohkem nimesi ei jäänud meelde, aga seal saaks palju korralikuma pronksöö teha kui see mis Tallinnas oli. All suht erakordne pilt Tokyost kus on näha majad ja puud korraga:

Ginzas asub Sony mingi putka kus on igast lollust eksponeeritud, näiteks kaamera mis teeb pilti kui talle naeratada. Heleri naeratus ei kvalifitseerunud naeratuse alla:

Siis veel mp3 mängija, mis mööda lauda ringi kütab ja üritab vist Flubber olla ja sa ise saad sel juhul Robin Williamsi mängida:

Peale tehnikat midagi veel naistele - Sweets Paradise - 150 eeku ja söö niipalju torte ja kooke ja jäätist ja šoksi ja kommi ja küpsist ja mida iganes ja täpselt nii palju kui tahad ja siis natuke veel, et ikka korralikult paha olla oleks:

Lehmamaja:

Jaapani mood vääriks täiesti enda ette raamatut, ei teagi, kas ma võtan selle teema üldse käisile siin, kergeks näiteks vaid allolev pilt ja see on suhteliselt tavaline nähtus tänavapildis:

Nara ja koju (teel viimane)

Kerge hommikukohv ja juustusai, peale nuusutan veel väljast lumelõhna, sest Tokyos sajab juba teist korda lund see aasta. Siin vist ei tea ilmataat kliimasoojenemistest midagi nagu ka Lõuna-Hiinas, kus oli totaalne kaos, rongid ei sõitnud ja kõik muu sinna juurde käiv. Igatahes ma võin kotiga Eestisse kaasa võtta, siis saab noorem põlvkond ka näha, mis imeasjaga tegu. Ja muidugi veel mu kaasõpilased - enamus oli esimesest lumest nii elevuses, sest ka nende jaoks oli see esimene - elus. Igatahes tagasi tripi juurde.

Kohe esimese rongi peal kohtasin ma ühte sakslast, kes oli ka teel Tokosse ja ka 18 kippuga (local trains, mis see eesti keeles võiks olla kohalik rong?) igatahes mõtlesin juba, et mul reisikaaslane olemas, aga selgus, et ta oli hardcore planeerija ja arvestas, et kui tund aega shinkanseniga sõita (mis teeb siis umbes midagi alla 300 km) jõuab kohalike rongidega 1 päevaga tokyosse. See plaan mulle väga ei sobinud, sest mul oli plaan veel Narast läbi käia ja mõnda aega seal uudistada. Varsti oligi sakslane kadunud, et ma sain rahulikult luugi kinni lasta. Ega ma suurt tripist midagi ei mäletagi enam, tean, et kohe esimeses peatuses äratas keegi mind üles ja sain rongi vahetada ja nii ta läks. Mingi hetk olin juba tuttavatel radadel Hiroshima - Kobe - Osaka ja lõpuks Naras. www.couchsurf.com-ist leidsin endale eriti ägeda öömaja. Üks tore jaapanlanna oli otsustanud, et teeb endale kohviku ja et tal ei ole vaja tervet ülmist korrust enda tarbeks, oli ta sinna teinud eriti mõnusa äraolemise nii umbes 10-15 inimesele. Jõudsin Narasse sellisel kellaajal, et turisiinfo oli veel lahti, kuna mul olid mingid juhised kuidas kohvikusse jõuda, siis läksin küsisin, et kas nad teavad midagi ja selgus, et on vist suht popp koht. Igatahes palju ei läinud kui ma koha üles leidsin. Eest leidsin eriti ägeda ja armsa kohviku teseki pilti: http://www.naracafe-youan.com/english/index.html . Enne mind oli seal veel nii umbes 7 inimest ehk enamus ühendriikidest, paar kohalikku ka. Mayumi (kohvikupidaja) oli orgunninud 3 läpakat koos netiga, mis oli eriti mugav edaspidiste plaanide tegemiseks. Magamiseks oli 1 suur ruum, kus põrandale sai futonid(madratisd) lahti rullida - väga stiilne ja Jaapani pärane koht. Nagu diivanisurfile kohane, siis ööbimine oli ka seal tasuta, lihtsalt õhtusöögi eest tuli välja käia 200 Eesti raha. Kokku sai seal 2 ööd veedetud, sest siis oli aeg juba seal maal, et raha oli otsas ja kool hakkas uuesti pihta. Õhtud möödusid kaasränduritega vesteldes, huvitavaid inimesi oli kokku kogunenud. Päeval sai tehtud kohustuslik tuur mööda templeid. Ära sai nähtud jaapani suurim Budda kuju (istuv) aga mulle endale meeldis rohkem Kamakura oma, mis seisab püsti ja Nara Budda oli veel maja sisse ka pandud:

Majas sees oli ühest kandetalast tehtud läbi auk ja öeldakse, et kes sealt ennast läbi suudab suruda, see saab ka valgustatuks.

Kusjuures seda ei olnud kirjutatud, kui palju inimesi sealt tuletõrje abiga välja tuli tirida. Maja ümbruses on kuulsad Nara tapjakitsed, need sööks kõike mida saab ja neid ei ole vähe ka seal vabalt ringi jooksmas. Suht samasugused elukad nagu Mijajimas (saar Hiroshima juures). Lihtsalt üks pilt veel:

Üldiselt olen loobunud templitest pilti tegemast, väga palju neil enam vahet ei suuda teha ka. Kokku saigi tegelikult 1 päeva Naras veedetud, sest teisel hommikul astusin varakult rongi, et enam-vähem ajal koju jõuda. Ühel öömajalisel oli soetatud Jaapani LP, maksis vist midagi 50 krooni ringis, ostetud kuskilt hmm... Malaisiast äkki - ei tea täpselt. Aga sellele vaatamata oli suht hoolikalt tehtud koopia - kõik laheküljed ilusti käsitsi sisse skanneeritud, kaartidest kahjuks ei saanud suurt midagi aru, aga noh tänu kvaliteetsele paberile oli raamat ise pea sent paksem ja no peaaegu nagu päris.

Üks teine raamat oli veel.. ja ma veel siia maani masenduses, et ma ei leidnud seda raamatut umbes aasta aega tagasi. Igatahes kuu ajaga Jaapani keel sellest vihikust selgeks oleks olnud perfektne. Jaapanlased ainult millegipärast lugesid ja naersid nagu oleks koomiksit lugenud - pidavat väga-väga imelik keel olema - aga suht jaapani keele sarnane.

Ja nii ta otsa saigi. Väsinult kuid õnnelikuna kodus tagasi. Siiani veel üritan "dämmi" likvideerida ja söön pakinuudleid, aga see kõik oli seda väärt ja rohkemgi veel.

Tseki pilti: http://www.teip.ee/risto/Trip2/ enamus juba siin ka olnud ja mõned veel lisaks.
Lõpp