teel

Et siis j2lle see diil k2es, kus pakutakse odavat rongipiletit, jajah seesama millega hokkaidos sai k2idud. Igatahes seekord otsustasin, et vaja minna lund otsima, kuna Tokyo ei ole selle jaoks just k6ige parem koht, siis sai Nagano kasuks otsustatud. 6htu enne minekut oli suuremat sorti j6ulupidu, l6petasime soomlase juures ja see ei t2henda just head - hommikul jooksin kodust l2bi, viskasin kiiruga paar asja kokku ja rongi peale. Kohe esimese rongi peal suutsin ilusti magama j22a ja nii ei olnudki mu v2lja prinditud graafikust midagi kasu, seekord oli 6nneks v2hem ronge - kuskil 7-8 aga l6puks j6udisin ikka Sugadairasse kohale. Vahepeal peatusin sellises kohas kus peeti Nagano olympiam2ngude ava- ja l6putseremoonia. Meeletu lahmakas rongijaam ja t2iesti m6ttetu urgas linn - paari inimest n2gin. Ilus raha raiskamine.

Et magamata 88d tasa teha, siis magasin t2na 13 tundi ja peale seda l2ksin suure hurraaga m2gesi vallutama. Jalaga suusarendi uks lahi ja "suuski, andke mulle suuski". Anti mulle paber k2tte, kuhu andmed kirja panna ja hakati suuski tooma. Ma pakun, et Kuutsekal aastal 1987 olid uuemad suusad kui ma siit kolmest laenutusest leida v6isin. V2ga kass. Siis tyyp yhes kohas andis lootust, et tal on yhed freestyle suusad, aga et neil pole veel klambrid peale ja et nendega l2heb aega. Mul juba tekkis s2de silmadesse ja ytlesin, et vahet pole ootan 2ra, mis seal ikka. Tyyp kadus 2ra kuhugi, mingi 15 mindi p2rast tuli

190cm Ficheritega tagasi - v6imalik, et kunagi keegi s6itis nendega mugulit, suht puudri suusad - 5 senti laiad ja puha. Aga sellised korralikud - ilma igasuguse taljeta suusad - sirge nagu pioneeri selg. Saatsin ta siis ilusti pikalt nende suuskadega ja tulin tulema.

A no v2hemalt 88maja on hea - kooli yhikas m2e k6rval 30 eeku 88.

Jõulud Eestis

... sest vahel ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna.

Tuleb välja, et ühikast Eestisse on kuskil 1 tunni tee. Rongi peale, Shibuyas maha, kerge jalutuskäik linnas, natuke ära möödapanekuid ja lõpuks kümpitonni - sini-must-valge. Ei siiski mitte
Jaapanis elutsev linnuke (siinkohal tahaks esitata küsimuse, et kas suitsupääsuke ikka on õnnestunud valik), vaid ikka lipp. Egas misket, uksest sisse ja Eestis me olimegi ja mitte üksi - peale meie sisi veel umbes 20 eestlast. Saadik võttis meid ilusti vastu, tervitas Eesti pinnale saabumise puhul. Kohe juhatati meile kätte õlle ja veini asukohad, siinkohal ei pea vist mainima, et kakskorda ei olnud vaja mõelda, kas välismaa vein või Saku Kuld. Ja kui kulla särast silmad juma midagi seletama hakkasid ning pilk õhtusöögilauale naelus, siis oli selge - Eesti vastu ikka ei saa ükski maa. Hapukapsas, verivorst, pohlamoos, seapraad, ahjukartulid, kiluleib, suitsuvorst, küüslaugu-juustu sai, makaronisalat, riisisalat oi plää - 7 kuud mingit jama sisse ajanud - jõulud võisid alata. Hiljem tuli välja, et kuna saatkonnas oli filmitud Jaapani TV jaoks kokasaadet, siis olid nad kohe targu tellinud veidike rohkem, et saaks kaasmaalasi ka kostitada ja see veidike ei olnud mitte vähe - lõpuks sai ikka ägiseda nagu päris jõulude ajal. Super toit - tänud kokale (kahjuks ma nime ju muidugi ei mäleta, aga üks saatkonna tegelane oli. Loomulikult eestlane - mis sa siis mõtlesid? Lätlane?).

Ja toit polnud muidugi ainuke super asi. Õlle ma vist juba mainisin jah? Ee.. ma arvan, et neil on Sakuga mingi toru, sest paistis, et see ei saagi kunagi otsa - ja ette rutates võin öelda, et ega ei saanud küll. Aga tegelt tahtsin ikka rääkida hoopis inimestest. Enamuses siis kõik kas tudengid või teadlased. Lisaks muidugi Baruto, saadik, konsul. Kõge parem üllatus oli muidugi Merike, keda ma viimati nägin kindlasti 10 aastat tagsi - kunagi elasime mõlemad Kose-Uuemõisas ja nüüd üks Brüsselis, teine Tokyos ja kohtume Jaapanis - räägi veel, et Eesti on väike. Ah peale selle oli veel 1 usa tüüp kes rääkis puhast eesti keelt ja ruootsi kunn - vaieldamatult kõige naljakam tüüp üldse ja no kus tal oli jutte ikka Janis Jürgensist (hotelli osanikust lätlene, keda ta l2tis kohtas ja kes oli nii t2is, et peaaegu ära uppus kui paljalt ujumas käis ja .. ja - ses suhtes, et need jutud olid väga detailsed, nii et nende ülestäheldamine võtaks aega ja jaksu rohkem kui siia blogisse mahub).

Suhteliselt paljud muidugi liiga ära jaapanistunud - nii et suurem osa jooksis viimase rongi peale. Me Kaspariga kui tulihingelised eestlased ei saanud seda endale lubada ja jäime löögigrupiga ikkagi lippu kõrgele hoidma, ehk siis Kaspar, mina, Kätlin(niisama reisil, elab 10ndat aastat Prantsusmaal), konsul, saadik, ruootsi kunn ja siis peao peakokk). Lõpuks sais siis laua taha maha istutud, et oleks ikka korralik eesti pidu ja jutku jätkus, teemadeks nii Janis Jürgens kui Pekingi kunstjärve marmorist laev kui muud hullused. Ruootis kunn pakkus välja, et laulupeo paremaks korraldamiseks tuleks dirigent lindile võta ja siis sirmi peal näidata väikese viivitusega eespool olevatele lauljatele, kuna heli liigub ainult 300 meetrit sekundis, siis see pidi olema väääga kõrva riivav kuulata, sest et kõik ju hakkavad ühel ajal laulma kui dirigent lahti lööb aga esimeste ja viimaste lauljate vahe on nii suur, et heli ei jõua korraga kuulajate kõrvu. Ja no teemasi oli ikka korralikult. Selle kõige vahele muidugi hapukapsast, verivorsti, pohlamoosi, seapraadi, ahjukartuleid, kiluleiba, suitsuvorsti, küüslaugu-juustu saia, makaronisalatit, riisisalatit ja Saku Kulda. Ma ikka mainisin kui maitsev söök oli?

Et otsad korralikult kokku tõmmata, pani konsul kella 7 paiku Mehed ei nuta DVD aparaati ja läks minna. Ruootsu kunn ei olnud isegi filmi näinud veel, nii et rõõmu kui palju. Ja see kell 7 oli muidugi hommikul. Peale filmielamust sai läbi ka meie lipu vahtkond ja võisime rahulikult ja väsinutena Ruootsi kunni saatel kodu poole tagasi astuda. Et siis kell 5 õhtul äratuskella peale ärgata ja klassikalise kitarri kontserdile minna.


Jõulud Eesti moodi - super söök, super inimesed, ilmselt parim, mis saavutada võimalik siinmail. Esimesed jõulud, mida ma ei veeda oma perega koos, aga saatkonna jõulud suutsid seda omalmoel kompenseerida - tähh.

Digimuutub

Nonii läks minna.
Kes siis Digimoni ei oleks näinud. Selles osas siis digimuutusime HüperSamuraiDigimoniks. Pildil siis need tüübid, kellega sa üksikul tänaval tüli ei tahaks norida.

Nagu samuraidele kohane, tegime kerge tee.
Otseloomulikult ka oma teenindajad, kes kummardasid ette ja taha ja vahepeale ka.
Tee sett siis järgmine: roheline tee + riisi ja punase oa eriti magus käkk. No ja kui sa arvasid, et niisama lihtne ongi, et valad tee kurgust alla, siis mõtle uuest. Enne tuleb käkk nahavahele keerata, seejärel siis keemia. Võta tee parema käega ja aseta vasakule käele, keera 2 korda päripäeva, lahmi täpselt 3 laksuga kogu tee keresse, siis keera vint tagasi - j2lle 2 korda. Siis tõsta kauss (mis ta muud on) kõrgemale, vaata pilti, kummarda ja pane tagasi mati peale. Nii lihtne ongi, kui välja arvata see, et selleks ajaks lööb põlvedest juba sädemeid välja.
No ja kui oledki suuteline ennast põlvitusest püsti saada ja pildi ette, siis pole muud kui plätud jalga ja uute tossudega sadat meetrit proovida. Ja loomulikult peavad plätud ikka veidi väiksed ka olema.
Tsikkidega on siis veidi teine lugu, kui mehed on veidi tagasihoidlikumad, siis tsikkidel on ikka korralikult vilesi ja kellasi
Past meets future
Noneh ja lõpuks siis jaapanlased, kes meid digimoondasid.
Paar pilti lisaks SIIT

Linnud

Pärast väsitavat päeva sellise vaatega kohas,

otsustasin ennast käsile võtta ja mõne rea üle pika aja kirjutada. Nimelt siis 1. detsember, laupäev ja ei olnud paremat teha kui kerge surf. Ah seda pole ka maininud, et mul uus naaber ka - Kaspar, kelle surfilauda me piiname + eestist saabunud custom-hand-made skimboard. Lauad kaenlasse ja laupäevasesse rongi. Või no vahet pole, need on nii või naa alati täis. 2 tunni pärast, enne randa on üks parimaid saiapoode, kust sai kerge pitsa ja ja präänik ostetud, sest äratus oli liiga vara ja süüa eriti mahti ei olnud.
Shortsid jalga, pikkade varukatega särk selga ja läks skimmimiseks. Polnud kunagi varem sellist vigurit veel proovinud, aga suht tore oli. Tegu siis väikest mõõtu nii umbes meeter kolmkümmend pikk ja kuuskend senti laia lauaga, mis töötab veeliu põhimõttel:
1) alustuseks tsekid suht tasase liivaranna, mis ei läheks väga järsku sügavaks
2) passid kaldal sobivat lainet
3) kui lainest tulnud vesi hakkab merre tagasi valguma, siis
4) jooksed ennast koos lauaga käima
5) viskad laua enda ette veele libisema
6) püüad lauale järgi jõuda ja ennast sinna otsa visata
7) naudid vesiliugu või matsu ja maaga ühendust.
Kes aru ei saa see otsib ise netist.
Ja kõige tähtsam punkt jäi mainimata - samal ajal kui akrobaatilist kava täidad, peab silm kogu aeg passima rannale jäänud riideid ja toidumoona. Jah ka siin Jaapanis. Ilmselt Eestis tehakse sind samamoodi tühjaks nagu meid Hispaanias. Aga tõusva päikese maal on hoopis omad reeglid. Nimelt panid rongad kogu mu saiapoest ostetud päevasöögiga minekut. Läbi 3 kilekoti. Piimapakk oli lahti kistud kuskilt kottide, tossude, lauakoti ja mis iganes muu kraami alt. Mõlemad minu pirukad pisteti p***e, samas Kaspari omad jäid alles, ainult sokk oli viidud teise ranna otsa. Järgmine kord ankur kaasa, et minema ei saaks viia. Seda ei pea õnneks kartma, et keegi teine peale lindude su asjadest huvi tunneks. Ma arvan, et lauad võiks vabalt rannale jätta, et nädala pärast neid uuesti kasutada. Ronkadega maadlemisest läbi nagu Läti raha ja lainesurfi ma seekord ei jõudnudki proovida. Noh et meid veel imelikumalt vaadataks, siis käisin veel eesoleva esimese advendi puhul ujumas ka, kui osad olid täiskalipsos. Vesi oli raudselt soojem kui Pirtal kunagi üldse läheb.
Lõppkokkuvõttes oli ronkade tegevuses ka midagi head. Kuna sööma pidi siis vedukas missugune:

jah see ON tõsi - mina ja maailma 5000ndendas mäkdoonaldis. Mis sul sellele vastu on panna?