Fukuoka (teel 6)

Muumitrollidega hüvasti jäetud, astusin Hagist rongi peale. Kuna ma juba teadsin mis mind ees ootab, siis ärevus oli suur ja peal laiali otsas. Mingises järjekordses rongivahetuses hakkasin silte uurima, et kust platvormilt järgmine rong läheb, ei saanud veel esimest nimegi välja veerida kui mingi mammi hüüdis, et sinna poole. No selge pilt, kui sinna poole, siis sinna poole ja vähe sellest. Kuna ta rongis mu vasta istus, siis sain terve rongitee ka veel seletada taga ja jaapani koolitüdrukud muudkui itsitasid. Aga mammi ise oli pull tegelt - väike jupats, tossude ninade peale oli kummagile kirjutatud kanjides Tanaka ehk siis mammi perekonnanimi juhuks kui tossud omapead kondama suvatsevad minna, siis saab mõni hea inimene neile kodutee kätte näidata (mitte et Tanaka kõige levinum Jaapani perekonna nimi ei oleks). Roingisõit läks kiirelt ja enne kui arugi sain, olin järgmisel saarel Fukuoka linnas. Ja mis mind siis siin ootas:

Teretulemast sanatooriumisse härrased. Just nii otsustasin ma edaspidi kutsuda KAPSEL HOTELLI. Kuigi mul oli tegelikult valida kas minna 1000 jeeni eest interneti kohvikusse (kus saab ka täitsa uhkelt ööbida ja mida ma ehk enne äratulekut veel proovida saan) või sanatooriumisse ja no väga kaua ei olnud vaja mõelda. Keerutasin ennast trepist üles ja astusin uksest sisse. Plin ei olnudki viimane urgas nagu ma arvasin. Astusin siis vastuvõtu laua juurde ja ennäe, isegi inglise keeles räägitakse juttu. Uurisin siis kuidas kellaegadega lood. Check-in pidi lõppema 12 paiku öösel ja check-out 11 mis mulle väga sobis, sest polnud ammu korralikult maganud nii ehk naa. Ja öösel pääseb sisse mis kell iganes. Selge pilt - case closed. 3900 kohalikku raha tuli 1 öö eest välja käia. Kui ma raha hakkasin maksma nägi härra mu eesti ID kaarti ja küsis, et kas see on õpilaste pilet. Peale seda kui ma oma Jaapani õpilaspiletit näitasin, sain veel alet ka 800 raha. Ei no pörfi. Otsustasin siis, et teen kerge dussi enne kui lähen linna uudistama. Kell oli kuskil 11 paiku õhtul vist. Kohe vastuvõtu laua vastas olid hoiukapid, kuhu sain oma seljakoti jätta. Peale seda tuli tossud jalast võtta ja ees ootas ming juba teine härra, kes pidi mulle kui kollanokale ekskursiooni tegema. Vastuvõtust sain ma endale võtme, ei mitte toa aga teise hoiukapi, kuhu ma sain oma riided jätta. Seepeale juhatas mehike mind sauna kompleksi, kust ma sain endale uued ja mugavamad hilbud. Sellised põlvpüksid ja lühikeste varukatega eest nööpidega pluus. No selge pilt, need kaenlas hoiukapi juurde tagasi ja viskasin omale vormi selga, et korralikult massi sulanduda. Vorm seljas astusin sauna poole. Vormi seljast võttes avastasin, et mitte kuhugile pole seda panna kui ainult mustapesu torusse. Kuna kellegi pealt ei olnud hetkel malli ka võtta, siis nii mu esimene vorm läkski manala teed. Edasi siis sauna/onseni (kuumavee vannid). Duss oli nagu ikka - rahulikult saad plastmass taburetikese peal istuda ja end küürida. Dussigeelide, shampoonide, palsamite valik oli võimas (nimelt kõik need jaapanis üldiselt onsenide poolt). Ahjaa kes veel ei tea, siis jaapanis pesusvamme ei ole vaid on selline käterätiku suurune või veidike väiksem frotee rätik, millega endal seitse nahka maha hõõrutakse enne kui onseni astutakse. Onsen siis eesti mõistes mullivann kus pole mulle ja vesi on paar korda soojem ja sees istub hunnik mehikesi need samad pesurätikud kokku voldituna lagipähe paigutatud. Kuna mul oli kindel plaan veel linnale pilk peale heita, siis ma onseni jätsin seekord vahele ja astusin sauna. Oi plin. Nii pimpi sauna pole ma veel oma elus näinud. Esiteks siis Jaapanile väga mitte kohaselt oli saunas 100 kraadi. Lava oli kõike tsillim pehmete vaipadega, lava alumisel astmel oli jalavann, sarnane osengiga, kus on kuum vesi aga enda asemel saad sinna jalad panna. Noh niimoodi siis laval istudes ja jalavanni võttes, mõtlesin, et on ikka sanatoorium küll ja üritasin edasi mõista, mida telekast näidati. Jah kavalpeadel oli isegi telekas läbi klaasseina leiliruumi pandud. Vahepeal tegin juttu japsist keskkooli ajalooõpetajaga kes olevat kohalik ja tuli niisama sanatooriumi mõnusi nautima, sest see mida ma veel maininud ei ole, on "MEESTELE AINULT". Ehk siis kogu sanatoorium on ainult meeste pärusmaa, pole ei naisi ega lapsi, kes võiks su sanatooriumi elamusest kaose teha. Niimoodi siis tsillides käisin veel soola saunast läbi, kerge duss, ajasin habeme ära, üritasin hambaid ka pesta, aga ei võtnud oma tehnikat kaasa ja ei suutnud seal pakutavale hambaharjale pastat leida. Hea küll, saunast välja, tuttuus vorm selga ja institutsioone uurima. Massaasi ruum, kus väiksed jaapani naised hüppasid 2 jalaga mingi vanahärra otsas ja oh neid osavaid käsi. Seda nähes tuli mul lausa tahtmine öelda nagu seltsimehed filmist Mehed ei nuta: "Mis te jamate härrased, keerake ta õigeks". Kahjuks oli see pull lisa raha eest, mida ma endale oma eelarve juures lubada ei saanud. Järgmisena oli puhveti nurk, kus korralikult õlut rüübati ja seejärel telekatuba. Et mitte kanalite vahetamisest üleüldist furoori tekitada, oli igale ühele oma lebotool koos LCD telekaga ja tooli sisse ehitatud kõlaritega. Mis siis ikka, et asjast osa saada, leidsin endalegi ühe sellise, klõpsutasin kanaleid - ennäe, isegi inglise keeles oli. Vaatasin siis mingid Mel Gibsoni filmi, kus ta veepüssiga tulnukaid tappis ja otsustasin, et vaatamata kõigele tuleb mul ikkagi linnale ka tiir peale teha. Tagasi hoiukappide juurde, oma riided selga, teel välja küsisin veel, ühe templi kohta, kus pidi homme mingi festival olema. Selgus, et see on veidike eemal ja ei mahtunud minu valduses oleva kaardi peale, aga härra lubas selle mulle välja uurida. Mis seal ikka, linna vallutama.

Kühveldasin mööda linna ringi ja leidsin sellise viguri korda 150 umbes:

Tegu mobiilse puhvetiga. Pimedaks hakkab minema, lükkavad vennad kärudega trääni kohale ja läks minna. Ja ega siis ei ole mingi lihtne koht - kohapeal tehakse selliseid roogasi, et Eesti Sushi House jääb kindlalt sealsele menüüle alla. Enamus kohti oli puupüsti täis ja selline möll käis nagu homset enam ei tuleks. Samal ajal ootas osade puhvetite juures väljas 5-6 inimest järjekorras. Müstika kohad, hommikuks on plats jälle puhas nagu poleks midagi toimunud. Ega palju ei viitsinudki ringi kolada, poolele teele hotellist jäi veel punaste laternate linnaosa, kus tegin kerge tiiru ja oligi aeg sealmaal, et otsustasin sanatooriumisse tagasi minna.

Sisse astudes sain koos oma hoiukapi võtmega ka google mapsist prinditud kaardi koos ingliskeelsete juhistega, kuidas templisse minna, vahepeal oli veidi kirjutamine sassi läinud ja see oli viisakalt korrektoriga ära parandatud. Egas misket, tossud jalast pläts pläts hoiukapi juurde. Vorm taas selga. Interneti kasutamise peale eskorditi mind ilusi arvutite juurde, uurisin veidike maad ja ilma ja rongiaegu. Tsekkisin veel multimeedia-lebo tuppa. Suht pakitud oli see - üks vana magas nurgas manga raamatute hunnik pea all ja kuna oli suht öö juba otsustasin oma punkri üles otsida. Ega ei olnudki palju sebimist, et näha sellist vaatepilti:

Oujee. (Tervitan Tätut siinkohal, kes arvab, et laevakajutid ja lennukid on liiga väikesed :) ) Igatahes siin nad lõpuks olid - kapslid. Päris Matrix-i tunne tuli peale küll. Vilunud kosmonaudina vajusin oma kasti ja mis mind ees ootas:

Illuminaator kust sai naabrimeest näha. A ei peegel hoopis aga no illuminaatoriks ta vaatamata sellele jääb + kerge nupuke, mida saab niisama timmida ja häire korral saab seda ilmselt ka kasutada sujuvamaks väljumiseks oma boksist. Sellega on ka lihtsam osa kirjeldatud. Edasi siis juhtpult:

Oi plin, kosmosesüstik - raudselt. Nuppe ja värke. Telkar, raadio, äratus, kont, kõrvaklapid hmm.. nagu päris. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis 1 asi oli ikkagi täiuslikusest puudu - telekas oleks võinud olla selline kanal nagu oli vanasti Windowsi screensaver (ekraanisäästur?) - jajah see lendavate tähekestega. No selline kus jäi mulje nagu lendaks mööda kosmost ringi. A samas võib see eraldi maksu eest olla äkki, sest täiskasvanute kanal oli suht tasuta. Ei tulnud ju kohe selle peale ka, et küsida. Igatahes tsekkisin kõik nupud üle, tõmbasin boksile rulloo ette ja vilgutasin tulesi stardiks.

Kuulasin veel hetkeks kuidas paar boksi eemal keegi rahulolevalt norises, torkasin klapid pähe, pomisesin endamisi: "hüvasti maa, head teed" ning läinud ta oligi.

Jätsin oma juhtkabiiniga hüvasti, vaatasin veel teiste konsoole - osad olid veidi laiemad, ilmselt härradele kel lips ei ripu vaid ilusti lebab kõhul, samas pikemaid väga silma ei hakanud, nii et minust pikematel pole kosmonaudi karjääri peale lootma mõtet jääda. Paar tekki ülevalpool ootas mind kerge hommikusöök. Kaaskodanikud lahmisid kerget õlle, et pilt ette tuleks, pistsin veel nina korraks internetti, tegin kerge sauna tiiru, avastasin, et hambaharjale polnud pastat vajagi, sest kui see märjaks teha hakkas vahutama küll. Oma riided selga (praegu hakkasin mõtlema, et miks ma loll kosmonaudi vormi kaasa ei võtnud), teisest hoiukapist seljakott, kummardustele vastasin omapoolsetega ja läinud ma olingi. Täis energiat ja teotahet võtsin siis Fukuoka käsile.

Kaks aastat tuuletunneli katsetusi ja japsid said hakkama sellise asjaga:

Mägi keset linna. Igast ojad, puud-põõsad, aga et inimesed täiesti segadusse ei satuks, siis kasutati kunstmulda, sest ega see ei oleks ju eriti tore, kui inimesed seal seenel hakkaksid käima. Targas raamatus oli küll kirjas, et tegelikult kasutati kunstmulda selleks, et see on kergem, kuid ma ikkagi jään enda versioonile kindlaks. Mäe otsast oli vaade selline:

Tegelt mida rohkem Jaapani linnades käia, seda vähem neil midagi erinevat on, sellest tingituna ei hakanud rohkem piltegi tegema. Kolasin mööda linna ringi. Canal Citist leidsin eriti retro arcade peli:

Jep Super Mario arcade. Vahepeal otsustasin viia oma koti jaama kuhugi hoiukappi. Ajasin personali tagajalgadele kui küsisin, et kas ma ikka saan hommikul poole 5 ajal oma kodinad kätte. Lõpuks sain teda, et saan, aga pean sellise viguri eest maksma 2 päeva raha. No mis seal ikka. Töllerdasin mööda linna ringi, käisin lugesin raamatupoes raamatuid. Pimeduse saabudes astusin kuhugile pubisse sisse, kus näidati jalkut. Keegi võitis, keegi lõi väravaid - maru värk. Ühinesin mingi kaijinide (välismaalased) seltskonnaga. Valdav enamus otsustas minna karaokesse, kuna mul selle jaoks väga finantsi ei olnud, otsustasin, et jätan vahele. Üks austraallane Isac oli sama probleemi ees. Õlle lõpetatud otsustasime linna peale minna. Kuskil eriti kitsaste tänavate rägastikus oli mingisugune jaapani stiilis kõrts, kus Isac oli juba vana kunde. Selline mõnus lett ja pukid. Sarnaselt Batkale sai kõik ilusti arvele panna ja kunagi hiljem tasuda, niisiis võtsime sake pudeli ette, arutasime maailma asju ja muudki. Palju ei läinudki kui aeg oli jälle sealmaal, et pidi astuma hakkama. Jätsime baaridaamiga hüvasti ja lonkisime hommikuses linnas jaama poole. Osad puhvetitest olid juba haihtunud, osadest keerutasid ennast veel viimased kunded välja. Oligi juba jaam ja oligi mul juba kott seljas ja olingi juba Isacuga hüvasti jätnud ja olingi juba rongi peal aga seekord oli midagi teisiti - rong oli valet pidi, siiani oli ta ninaga kodust eemale.

Hagi (teel 5)

Oeh. Hommikused rongid. Õnneks oli veel kell nii vara, et inimesed veel tööle ei lähe ja saab rahulikult lõõgastuda. Istmed olid just sobivalt paigutatud, et sai 185 senti lapiti maha panna ja läks minna. Vahepeal tegin luugi lahti, vaatasin, et teiselpool rongi seinas magas mingi vend ülikonnas samamoodi. Kui vedurist (veduri juht) üles ajas oli selge, et on aeg rongi vahetada ja nii ta läks. Kui silm juba seletama hakkas, siis vaade oli kena - päike, kaljud, liivarannad, looduslik rannik. Sellist asja enam nii naljalt siinmaal ei näe - jah on küll saareriik aga üle 50% selle saare rannajoonest on betooni all. Kui jaapanlased midagi jäägitult armastavad, siis see on betoon. Olgu siis rannik või mäenõlvad või teed või majad või mänguasjad - kõik on betoonist. Aga no see selleks. Vahepeal oli järgmine rong kus peal sain mingi Jaapani pässiga kokku, kes oli mingi aeg otsustanud, et aitab töötamisest ja vaja maailma avastada (Eesti mõttes suht tavaline, sest hiljem saab ka ju tööd teha, Jaapani mõistes tähendab see igasuguse karjääri lõppu). Igatahes oli vana 55 riigis käinud ja hetkel küttis sama piletidiiliga mööda Jaapanit ringi. Isegi Eestis oli käinud. Äkki mingi 95 aasta. Igatahes oli Leedust ostnud reisiraamatu baltikumi kohta kus oli kirjas, et Eestis on enamus hotelle välismaalaste jaoks suletud. Ja no kui raamatus kirjas, siis pole ju mõtet eestlase juttu enam kuulata ka. Kuid lõpks Hagi.

Jaapani Pärnu - raudselt. Eriti sheff koht. Täiesti kogemata Takayama baaris baarman ütles, et kui ma juba sealt mööda lähen, et siis ma pean ka raudselt Hagis ära käima ja no raudselt oli tal õigus ka. Eriti chill koht, vaatamata sellele, et tegelikult on talv ja et tegelikult oli seal megailus rand ja tegelikult lumega oleks muidugi tegelikult veel seffim olnud.

Hagi mängis väga tähtst rolli Jaapani ajaloos ja öeldakse, et Hagist sai alguse modrne Jaapan. Paljud poltiitikud elasid just Hagis ja ka väga paljud samuraid. Kuna see linnake on jäänd nii 2st maailmasõjast kui ka looduskatastroofidest ja jaapanlaste toimekatest kätest puutumata, siis on mida vaadata. Suur osa linnast on selline nagu ta vanasti oli. Valged samurai majad (tavakodanikud ikka ei võinud valget maja omada küll), kitsad teed - äge. A no mis ma ikka jauran, vaatab pilti ja saab ise ka aru:


Viimane on Hagi kindlus, mis 19 sajandi teisel poolel peaaegu maatasa tehti. Mõnusa fiilinguga koht. Varemed on täis kirsipuid ja aprillis võib see õitemeri valget kindlust meenutada küll.

Peale selle on Hagi veel tuntud oma keraamika poolest. Praeguseni on keraamika töökodasi üle linna igal pool ja no ei ole lihtne kunst:

Astusin siis ka suvalisse töökotta sisse. No ilu võtab hinge kinni küll. Oleks vist pidanud suurema seljakotiga tulema. Ses suhtes, et kui sa end veidi mitte kindlalt tunned, siis võid enne järgmist pilti maha istuda küll ja siis rahulikult vaadata:

... ses suhtes vist oli ikkagi tark mitte suuremat seljakotti kaasa võtta. (Kellel silm ei seleta enam, siis seal alumises reas on kirjas 1 575 000.- jeeni mis teeb Maarjamaa rahas nii umbes 157 500.- krooni.)

Suhteliselt väike linnake on, nii et 5 tunniga sai korraliku ülevaate küll ja oli aeg edasi minna, et õhtuks Fukuokasse jõuda. Ja no veel enne minekut pani koogile kirsi peale raudteejaama seinal olev kalender:

(Kusjuures asiaadid teevad suuri silme, kui kuulevad, et see pole Jaapani multikas).

Jätkub...

Matsue (teel 4)

Jätkab sealt kus pooleli jäi ..

Sai baaris hüvasti jäetud ja jaama poole ajama. Kerge 14 tunnine tripp ja pikim peatus oli alla 45 minuti. Rahulikult kohe esimese rongi peal sliipi kuni keegi ming üles ajas ja sai jälle vahetada. Mingi lugematu arv, praeguseks igatahes ei mäleta rongisõidust enam muud midagi kui seda, et rämedalt hakkas lund sadama ja pimedaks läks. Selline 1 vaguniga rong, keset kuskil chopat, pimedas ja lumesajus -päris äge oli. Lõpuks ma ikkagi jõudsin Matsuesse välja. Matsues sain ma kokku Nate'ga, keda ma polnud veel oma silmaga näinud, aga tuli välja, et väga tsill tüüp. Oi ja kohe esimene asi suurest kohast eemal olles - inimestel on autod. Bulgaarlane ütles pärast pärast teist kuud Jaapanis olles, et ta tunneb kõige rohkem puudust autos olemisest (mitte et tal endal Bulgaarias auto oleks olnud). Igatahes oli lund pädevalt, aga veel pädevam oli me ride, millest ma kohe järgmine päev pidin pilti tegema:

Selline elajas: 660 kuubikut, alla 800 kilo ja 4-ratta vedu. Ja ma ei aja udu ka.

Sama päeva õhtul käisime veel kusagil söömas ja muud tarka vist ei teinudki. Nate elab Matsuest tegelt 30 kilti eemal, mis selle sinise püssi jaoks oli meeldivad pool tundi. Järgmine päev läksime ühte koske vaatama, kus taga pidi tempel olema. Kose leidsime üles, templit mitte.

Tegelt vist kusagil sealsamas lähedal pidi templiga kosk ka olema. Kosk nähtud otsustasime selle aasta esimese memme teha. Suht tulnukas tuli.

Peale seda suund templisse, poolel teel templi mäe otsa tuli selline asi vastu:

Ei läinud just väga kaua aega, et ära ühendada. BBQ it is.

Tegelt päris sellest ikka ei teinud, aga poolel teel teplisse küll, grillvorstid ja vahukommid ilusti kaasa pakitud ja vana aasta peolaud missugune. Peale pidurooga koju tagasi, tahmakord maha ja läksime inglasele külla. Vana hea vaidlus kes roolis on, õnneks mul pole kääsarääkimisõigust kuna Jaapanis välku lubasi ei tunnistata. Peale kerget kella 10-11 teed seadsime sammud poodi. Aga kuna jes palgapäeva polnud, siis ei saanud kohe hulluks ka minna. Ja no tegelt sai tossude asemel hoopis õlle ja muud kraami osta. Et siis selline pood, mis päevavalges on riide ja tossu pood ja öösel pubi. Väga pro koht. Omanik ise Skypes ja teeb count-downi. Mõnus väike koht, enamus seltskonnast kõik välismaalastest inglise keele õpetajad ja neid ei ole Jaapanis vähe, kuid vaatamata sellele on jaapanlaste inglise keele tase suht nigel. Ja nagu hiljem selgus, siis keele õpetamine pidi käima stiilis "Repeat after me ..". Parim kommentaar tuli inglaselt "I'm a human tape recorder".

Kuskil 1 paiku otsustasime koju minna. Üks japsi tsikk, kes meid inglase juurest koju tõi hakkas ka ära minema ja peale küsimist, et äkki ta viskab meid ka ära ning saadud vastust, et ei. Tellisime me takso ja läksime koju. Näed siis. See aparaat ka siinmail järgi proovitud. Jube muhe värk, uks tuleb automaatselt lahti ja läheb automaatselt kinni. Kahjuks selle aasta jaanuarist enam ei tohi suitsetada taksos.

1 jaanuar hakkas sellega, et sai poole päevani magada. Siis kerge söök restos:

Kohustuslik kultuuriprogramm:

Lõbustus ja kerge shoping:

Ja masterpiece. Yukiko(lumelaps). Jaapanlased olid täiesti lummatud me kunstist. Korralik foto sessioon, kuna me ehitasime selle täpselt MosBurgeri ukse kõrvale. Peab ütlema, et veidi tüse sai küll ja teist palli polnud just kõige lihtsam peale tõsta, aga hakkama me saime. Fine tjuunimise juures tollerdas mingi japs ka seal lähedal ringi - tuli välja, et ta oli jalgrattavõtme ära kaotanud, aga kuna maas oli umbes 10 senti lund, siis polnud seda just eriti lihtne otsida. Ja kunagi ei tea, kas Yukiko seda endale äkki nahavahele ei keeranud. Võtit me üles ei leidnudki. Viskasime kuti autoga koju ja tegime kerged kohvid.

Poolel teel koju veel poest läbi, 10 kilo riisi ja oligi aeg magama minna, et hommikul liiga vara rongi peale minna.

Matsue oli kokkuvõttes äge koht inimeste poolest. Natega sai huumorit rohkem kui rubla eest. Mingi 3-4 tundi und ja juba oligi vaja kargud alla ajada. Umbes sekundi täpsusega jõudsin rongi peale. Et minna Fukuokasse (Jaapani lõuna saare suurim linn) ja poolel teel oli veel plaanis Hagist läbi minna.

Matsumoto ja Takayama (teel 3)

Nonii läks edasi.

Naganos 1,5 päeva radasi lihvinud sai täielik siiber ette, lükkasin oma järelejäänud pileti poole hinnaga mingile japsile maha ja otsustasin, et aeg edasi liikuda. Pistan kaardi ka siis juba:

Seekord siis mööda rohelist joont: Tokyo - Nagano - Matsumoto - Takayama - Matsue - Hagi - Fukuoka - Nara - Tokyo. Kogu pull kokku 2 nädalat ja mingi loendamatu arv ronge ka.

Kuna Nagano oli suht väike koht ja kerge õige teeots üles leida, siis otsustasin proovida, mida Jaapanlased hääletamisest arvavad. 2 auto ja 50 kilti linna, kuhu mul soov oligi. Mingi tädike võttis peale, kes peab seal samas lähedal mingit pansioni. Jutu sees tuli välja, et 25 aastat tagasi oli ta oma mehega Euroopas mesinädalatel viibinud - 2 ja pool kuud - seljakottidega. Vääga mitte jaapanlaslik ja no ilmselt terve pere oli kiiksuga, sest poeg sõidab tal freestyle suuska ka.

Tädike viskas mind Ueda linna, kust ma seadsin sihiku Matsumoto peale. Nagu viielisele õpilasele kombeks, tegin papist sildikese ka, kuhu peale kirjutasin uhkelt oma kanji oskustega Matsumoto asemel MinuRaamat ja hakkasin müüda teed astuma silt seljakoti peal. Mingine kaart oli ka varuks, sammusin mööda omast arus õiget rada kuni tee kaheks läks ja kumbi suund õige ei olnud. Küsisin bensukast abi ja vana seletab mulle, et pole miskit, kütad õkva läbi tunneli, siis mäest üles ja paremale. Ma ütlesin, et tore küll, aga ma olen jala. Vastuseks oli see, et pole hullu - natuke pime ja kitsas on, aga anna minna. No pekki mingi pool kilti kuskil tunnelis autode vahel kütta... Õnneks polnud tunnel läbi mäe vaid läks lihtsalt puuviljaistanduse alt läbi. Teisel pool, sain ikk amingi mitu head kilti käia, hakkas juba pimedaks ka minema kui lõpuks leidsin oma õige tee üles. Võtsin oma Möet shampuse karbi peale kirjutatud sildi ja siis avastasin ka oma toreda eksimuse, sain kõhutäie naerda ja 20 minti hääletada kui üks noor tüüp mind peale võttis ja Matsumotosse ära viskas. Terve tee sain oma olematut jaapani keelt praktiseerida, sest see oli ainuke keel, mida ta mõistis.

Kui Matsumotosse jõudsin oli lumesadu läinud üle vihmaks. Lendasin esimesse kõrtsi sisse, tellisin õllekannu ja otsustasin, et loen vähe biiblit (Lonley Planet Japan) ja vaatan mis ja kuhu edasi. Palju ei saanudki lugeda kui mingid japsid mind enda lauda sebisid ja sain taas käte ja jalgadega rääkimise oskusi arendada. Vestlus lõppes sellega, et üks tüüp andis mulle oma telefoni numbri ja ütles, et ma hommikul talle helistaks ja ta viskab mu niisama Takayamasse ära (100 kilti mägiteid - rongiga 400 kilti ja 10 tundi). Saatsin siis vana ilusti pikalt ja ütlesin, et pole vaja. Peale tungivat nõudmist andsin enda numbri ja ütlesin, et kui hommikul kaineks saad ja ikka minna tahad, helista. Peale seda rõõmus seltskond lahkus ja otsustasin ulualust minna otsima. Esimene stop iga linna kultuuri keskus - rongijaam. Pilt selline:
Sherpad olid ennast juba riita seadnud. Polnud vaja palju mõtiskleda, et aru saada, et ilma lebomatita ei tee kivipõranda peal miskit. Jama. Seal samas kõrval olid 2 tsikki väiksele sangale hääle sisse keeranud ja harjutasid migit tantsukava. Kasutasin oskuslikult kerget pausi ära, et küsida, kus lähim "manga kissa" (interneti kohvik) võiks asuda. Nimelt tegu ühe odavaima ööbimiskohaga Jaapanis. Jaapani mood jms arutatud otsustasin siis lõpuks selle kissa üles otsida. Juhatatud kohas polnud peale 7/11-i midagi, küsisin siis kassapidaja käest, et kus võiks olla ja tüüp oli juba sellise välimusega, et ta pursakab mulle vabalt 100 kohta ja no nii ka oli, kahjuks kõik neist mingi 45mindi kaugusel. Mis tähendab, et pimedas ja vihmas minu jaoks ilmsel leidmatu. Astusin siis edasi kuni leidsin mingi suvalise hotelli. Nii kopp oli ees juba sellest jamas. Astusin sisse, maksin mingi 400 eeku ja tulemus selline:

Pidzaama seljas võis ööle vastu hakata. (ses suhtes, et pidzaama lendas muidugi enne magamaminekut seljast). Hommikul ärkasin varem, juhuks kui see hull mulle tõesti helistab 10 paiku. Kerge duss, hommikusöök ning turisti panema:

Matsumoto kinlus ja käsitööliste linnaosa.

Ja no ega palju rohkemat ei jõudnudki teha, sest telefon helises ja takso oli tunni aja pärast ukse ees. Kutt oli tahtmist täis ja tee Takayama poole võis alata. Lonley Planet kirjutab, et Takayama on üks paremini säilinud traditsioonilisi linnu Jaapanis. Sõit oli iseenesest ka päris huvitav - taas kõik jaapani keeles ja tüüp üritas mulle mingit kuradi toidulisandeid pähe määrida. Mingi selline Avoni moodi müügisüsteem. Noh saatsin ta selle peale ilusti puutaha. Rääksisime siis veel elust ja olust ja vahele vürtsiks toidulisandeid kuni lõpuks olime Takayamas:

Talvesport oli ikka au sees ja no võin suht kindlalt väita, et varustus oli vanem kui see, mida ma Naganos nägin:

Käisime siis mignites jubinate poodides, kus tüübil oli vaja igal pool kõike tegusteerida. Jälle järgmine pood, sake degusteerimine - ikka kõike variante oli vaja proovida - tädi jooksis mööda tagaruume, leidmaks õiget pudelit, mida järjekordselt avada. Lõpuks oli aeg sealmaal, kus tüüp pidi tagasi koju minema ja sain omal käel ja äranägemisel edasi uudsitada. Parim pood mis ma leidsin oli mööbli pood - kõik asjad täispuidust. Huvitavaimaks leiuks jäi siiski see:

Hind alates 30 000 eeku :)
Kerge köögisett ka:
Ja sellised jalgadeta toolid on täiesti kasutusel.
Vahepeal oli pimedaks juba läinud, kondasin veel mööda tänavaid ringi:
Leidsin mingi töötoa:
Peale seda käisin hunnikus templites. Ma ei saagi aru, miks need templid vaatamisväärsused igal pool on. Neid on umbes sama palju kui vannalinnas sillutise kive või metsas puid. Kuid seekord oli veidi teistmoodi - ööhakul pimedas oma mussi kuulates oli päris äge nendes ringi trollida. Osad nendest on mäeotsas ja sinkavonka tee mis nendeni viib on ääristatud haudadega, nii et mõnusalt kõhe tunne tekib üksi ringi kolades, sest selleks ajaks on ka viimased huvilsed neist lahkunud.

Peale templite tuuri otsustasin, et ei hakka majutuse peale raha kulutama kuna pidin hommikul 4:50 rongi peale hüppama. Leidsin LP-st ühe regae baari ja sinna ma ka maandusin. Juba ainuüksi rummivalikust hakkas pilt virvendama. Kui tavaliselt on kõrtsides klubides valida 1 rummi vahel, siis seal oli neid 7. Juba läksid silmad särama kui selgus, et koka valik on väiksem kui 1. Taaskord õlu siis. Rääkisin inimestega juttu, peaaegu kõik keda ma oma teel kohtasin, nägid elus esimest korda eestlast. Üks tsikk oli päeval käinud reisibüroos ja uuris oma voldikut USA reiside kohta. Ohhetas ja ahhetas, et ta ülemus saab kurjaks, ta ülemus saab kurjaks. Küsisin siis, et kui kauaks ta minna tahab sinna. Kokku 6 päeva millest 2 on nädalavahetus. Teadupärast ei ole Jaapanis sellist asja nagu puhkus. Puhkus on küll ametlikult olemas, aga kes selle välja võtab võib unustada ära igasuguse karjääri tegemise ja edasise töötamise selles ettevõttes. Ja kui sa oled juba ühest Jaapani kompaniist välja visatud, siis sa võid ära unustada ka kõik teised Jaapani firmad. Ainus variant edasi teenida on mõni väliskapitalil põhinev firma. Naljakas mõelda, et meil tavaliselt ikka probleem selles, et oleks raha, siis läheks. See tsikk ei vaadanud hindasi üldse.

Vahepeal oli kell juba salamahti saanud 3 ringis ja tüübid hakkasid otsi kokku tõmbama. A ütlesid, et ma ikka seal oleks, et neil läheb koristamisega niikuinii aega. Helistasid veel kuhugi rokki baari ja uurisid mis diil on. Jaurasime veel pea tunnikese seal ja siis sammusime regaest rokki koos ühe kitarri pässiga. Roki baar oli omaette ooper. Telliskivi sein. Ise oli ladunud ja ei pidavat raske olema. Ütlesin, et täitsa nõus, et väga keeruline ei ole, aga et kust kurat ta vanad punased tellised sai. Olevat kuskilt Euroopast imporditud. Aga selline muhe vanamees. Villane kampsun seljas, ümarad prillid, keskmisest pikem. Lett oli selline tunne, nagu istuks kellegi köögis. Taga pool oli üks väiksem ruum koos paari lauaga ja siis grammofon koos hullu hunniku plaatidega. Heitsin pilgu kollektsioonile - korralikku vanakooli metalli. Seepeale vana tegi sahvri ukse lahti, kus moosipurkide asemel oli riiulitel veel plaate. Korralik. Tagasi laua juurde. Vaatasin, et aega nii napilt, et ei hakka midagi tellimagi, kui juba oli õlleklaas ees - olevat eelmistest alles jäänud. (Nimelt siis mitte pooleli olev õlu, aga siinmaal kombeks osta suur õllepudel, kust siis jupphaaval endale klaasi valatakse.) Eino mis seal ikka. Kitarri tüüp sai endale sama süsteemiga veini nina ette ja läks minna. Laua otsas magas mingi väike vana kähmakas. Tulin, siis aetu üles, et näe vaata - tulnukas. Vana viskas pilgu peale, teretas ja läinud ta oligi. Kui hiljem kellegil mingi rakem pähkel mõistatamiseks oli, siis suruti pässile küünarnukk ribide vahele ja sekundi vältel oli vastus käes. Baarman üritas mind ikka ära rääkida, et ma Takayamasse veel jääks, et tal ruumi küll kus magada, et päss ja kitarri tüüp niikuinii tal juba katuse all, kuid mul oli juba kokku lepitud, et jõuan järgmise päeva õhtul Matsuesse.

Nagano (teel 2)

Nih 2 nädalat hiljem, istun toas, söön suitsvorsti saia ja joon oakohvi krt täitsa välku värk kohe.

Jätkates Naganost. Sama päeva õhtul läks üks japs koju tagasi ja ta tahtis väga mulle oma suuski jäta, no ja mis mul selle vastu sai olla. Polnud päris sellised, mis ma tahtnud oleks, aga paremad kui laenutuse omad. Nimelt siis mingid carvingu püssid - 160 sendised. Egas miskit, äratuskell kella poole 8ks helisema, kerge hommikueine ja templisse ära

Hea suusaõnn käes võis siis sammud mäe poole seada - õnneks polnud vaja väga kaugele minna

Sugadaira linnake on suht väike ja enamus japse teab seda pigem kohana, kus mängitakse rägbit mitte ei suusatata. Ja no ilmselt igasugused pallimängud on suht popid, sest mäe otsast võis leida hunniku platse

Veidike siis Jaapani mägedest või noh Sugadaira mägedest. Liftid olid kõik toolid, neid safety-bare, mida saab toolil olles ette tõmmata ja seal peal suuski või laudu hoida - neid väga ei kasutatud. Ühelgi liftil ei olnud seda junni all, kuhu saaks suuski toetada ja no osadel liftidel ei olnud üldse midagi, mida saaks ette tõmmata ja kui oli, siis need olid nii küva vedruga, et kui seda ees kinni ei hoidnud, laiatas igavese laksuga eest minema. Kokkuvõtvalt siis üldiselt ei olnud need just kõige populaarsemad asjad mäe peal.
Kuna oli alles detsember, siis lumega ei olnud just eriti kiita - 60cm ja osad rajad olid alles üldse kinni. Raja lumi oli eriti imelik - ei olnud jääs, aga üli kõvasti kinni pakitud nagu oleks jääs.

Töö seksioonides:

Sellised 15-20 liikmelisi mudilaste gruppe olid kõik mäed täis - mul said numbrid enne otsa kui loendamisega ühelepoole jõudsin. Ja no nad ju sõitsid rivis risti üle nõlvade. Ja mitte ainult mudilased. Kui nõlva pikuseks oli mingi 30 sekki hea pasaga laskumist, siis inimesed sõitsid seda gruppdies nii, et esimene sõitis 1/3 peale ja siis ootas teisi järgi, kui kõik kohal, siis sõitis esimene 2/3 peale jne. Lumelaudurid ja kõik - ära küsi miks.
Üks huvitav asi veel - mäepilet. 1 päev maksab kuskil 350-400 eeku. Selle eest saab endale 3,5x3,5x0,5 cm magnet kiibi. Kui sa nüüd mõtled, et sa võid selle kiibi endale taskusse panna ja läbi väravate astuda, siis sa oled nagu mina. Iga kord pidi selle taskust välja kiskuma ja värava sensori peale panema, sest signaal oli nii nõrk, et läbi riide lihtsalt ei võtnud.
Lõppu veel pilk laenutusse:

Tegelt tahaks hoopis minna Hokkaidosse powd sõitma - peaks olema üks parimaid kohti maailmas, veebruar märts on keskmine lumepaksus 4 meetrit ja ilmselt popimates kohtades on vähe teised olud kui Sugadairas, sest tundus, et seal küll aeg seisab :)