Fujisan

Mingi mõni päev tagasi sai tehtud plaan, et vaja Jaapani kõrgeima mäe otsa astuda (Mount Fuji 3776m). Mõeldud, tehtud. Kokku 9 inimest ja 2 autot. 7st kooli juurest ajama, et umbes 10ks jõuda 5ndasse baasi.

Poolel teel avastas Top, et fotoka patareid olid koju jäänud. Egas misket 7/11st läbi ja 1-kordne kaamera pihku.

Igatahes kell 10 õhtul olime 5ndas baasis - Kawaguchiko (2300m). Parkisime aparaadid ära ja hakkasime ülespoole astuma. Plaan oli tõusva päikese maa katusel päikese tõusu vaadata.

Tundus, et bulgaarlasel oli siht silme ees.

Enne tippu oli 8 baasi kus sai ennast kergendada ja mida kõrgemale seda rohkem ka oma rahakotti tühjendada, sest jubinate hinnad aina tõusid.
Ja nagu Jaapanile kohane, siis olgi ju vaja igal pool ette ja taha kõiki ja kõike hoiatada. Parim neist ilmselt oli see:
ja veel
3100 peal siis järjekordne baas
Vahepeal oli kuu välja tulnud uudistamaVaade kodulinnale (Tokyo) 3100 pealt oli siis selline:
Vaade allapoole oli selline:

Nagu arvata oli, ei olnud me üksi - mägi oli suht jaaniusse täis.
Downhill vist väga moes ei ole, sest see oli ainuke ratas, mida ma teel üles nägin.
Ja no siis hakkas hullus peale - mida lähemal tipule seda rohkem inimesi oli. Trikk selles, et paljud ronivad Fujit 2 päevaga - 1 päev ronitakse 8 baasi, tehakse väike uinak ja siis poolest ööst edasi, et ikka päikesetõusu näha. Aga no nii hullu pilti ei oleks osanud unes ka ette näha.
No raudselt kõige pikem järjekord kus ma kunagi üldse seisnud olen. Ja nii oligi - kuskil paarsada meetrit tipust puudu ja inimesed lihtsalt seisavad ja ootavad oma aega. Kuna me Kaja ja Julioga(mehhiklane) ei tahtnud igas baasis puhata siis olime muust grupist veidi eespool. Põhjus ka selles, et kui seisma jäid, hakkas kohe suht külm. Igatahes enne järjekorda jõudmist olime mehhiklase ka juba ära kaotanud. Ja no suht narr oleks terve öö ronida ja mitte päiksetõusu näha ja ega siis ei jäänudki muud üle kui: "Kuskil miskit toimub - eestlased". Igal võimalikul ja võimatul hetkel sai kergelt massist ette trügitud. Tipus oli vastuvõtt selline:
Japsid olid kogu oma tehnikaga valmis. Peale selle veel leidsime kogemata mehhiklase üles:

Ja no lipp pidi ju kaasas olema
Umbes 6 tundi ronimist ja täpselt enne tõusu tipus.
ja siit ta tuli. Meil oli au näha esimestena 9nda augusti päikest.
Tai tüüp kruttis ennast rahulikult traka lindi peale krussi ja lasi rahulikult und.Sees siis selline auk:
Lükkaks selle tuhahunniku ümber

Kerge suits ja hapnik
Tee alla ei olnud ka just kõige roosilisem. Selle jaoks oli tehtud mingi spets rada ja selline tunne, et varvas tahab iga hetk saapast välja astuda.
Ja no tegelikult ju ikka oli kergem variant ka
joel ütleb:
oi plää, mägikurat ju

Elusalt tagasi
Kokkuvõtteks siis nii palju, et jaapani vanasõna peab paika - sa oled loll kui sa ei roni Fuji otsa ja sa oled topelt loll kui sa teed seda rohkem kui ühe korra. See rahvamass mis sinna üles pürgib on ikka metsik. Hooaeg on lühike juuli keskelt augusti lõpuni. Ilmaga vedas meil hullult - alla tulles oli juba päris pilves, mis oli jällegi pörfi, sest pilve sees oli mõnusalt jahe. Mägi ise paras tuhahunnik, õnneks pimedas ei olnud niikuinii midagi näha ja ega seal midagi vaadata ka poleks olnud. Üleval enne päikesetõusu oli päris külm. Peale kümnete suveniiri poodide tipus on teiselpool kraaterit ka postkontor, seda ma kahjuks oma silmaga ei näinud. 3776 ei ole just kõige kõrgem, aga sellele vaatamata võib osadel kõrgustevahe suht ära kammida. Meil 1 japs jäi haigeks, nii et hapniku isegi läks vaja. Igatahes teistkorda enam Fuji otsa suvel enam ei roniks. Samas ma olen kuulnud, et mingi aeg on sealt võimalik suuskadel alla tulla ja see oleks eriti chill nii et never say never.

paar pilti lisaks