Shortsid jalga, pikkade varukatega särk selga ja läks skimmimiseks. Polnud kunagi varem sellist vigurit veel proovinud, aga suht tore oli. Tegu siis väikest mõõtu nii umbes meeter kolmkümmend pikk ja kuuskend senti laia lauaga, mis töötab veeliu põhimõttel:
1) alustuseks tsekid suht tasase liivaranna, mis ei läheks väga järsku sügavaks
2) passid kaldal sobivat lainet
3) kui lainest tulnud vesi hakkab merre tagasi valguma, siis
4) jooksed ennast koos lauaga käima
5) viskad laua enda ette veele libisema
6) püüad lauale järgi jõuda ja ennast sinna otsa visata
7) naudid vesiliugu või matsu ja maaga ühendust.
Kes aru ei saa see otsib ise netist.
Ja kõige tähtsam punkt jäi mainimata - samal ajal kui akrobaatilist kava täidad, peab silm kogu aeg passima rannale jäänud riideid ja toidumoona. Jah ka siin Jaapanis. Ilmselt Eestis tehakse sind samamoodi tühjaks nagu meid Hispaanias. Aga tõusva päikese maal on hoopis omad reeglid. Nimelt panid rongad kogu mu saiapoest ostetud päevasöögiga minekut. Läbi 3 kilekoti. Piimapakk oli lahti kistud kuskilt kottide, tossude, lauakoti ja mis iganes muu kraami alt. Mõlemad minu pirukad pisteti p***e, samas Kaspari omad jäid alles, ainult sokk oli viidud teise ranna otsa. Järgmine kord ankur kaasa, et minema ei saaks viia. Seda ei pea õnneks kartma, et keegi teine peale lindude su asjadest huvi tunneks. Ma arvan, et lauad võiks vabalt rannale jätta, et nädala pärast neid uuesti kasutada. Ronkadega maadlemisest läbi nagu Läti raha ja lainesurfi ma seekord ei jõudnudki proovida. Noh et meid veel imelikumalt vaadataks, siis käisin veel eesoleva esimese advendi puhul ujumas ka, kui osad olid täiskalipsos. Vesi oli raudselt soojem kui Pirtal kunagi üldse läheb.
Lõppkokkuvõttes oli ronkade tegevuses ka midagi head. Kuna sööma pidi siis vedukas missugune:
No comments:
Post a Comment