Jõulud Eestis

... sest vahel ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna.

Tuleb välja, et ühikast Eestisse on kuskil 1 tunni tee. Rongi peale, Shibuyas maha, kerge jalutuskäik linnas, natuke ära möödapanekuid ja lõpuks kümpitonni - sini-must-valge. Ei siiski mitte
Jaapanis elutsev linnuke (siinkohal tahaks esitata küsimuse, et kas suitsupääsuke ikka on õnnestunud valik), vaid ikka lipp. Egas misket, uksest sisse ja Eestis me olimegi ja mitte üksi - peale meie sisi veel umbes 20 eestlast. Saadik võttis meid ilusti vastu, tervitas Eesti pinnale saabumise puhul. Kohe juhatati meile kätte õlle ja veini asukohad, siinkohal ei pea vist mainima, et kakskorda ei olnud vaja mõelda, kas välismaa vein või Saku Kuld. Ja kui kulla särast silmad juma midagi seletama hakkasid ning pilk õhtusöögilauale naelus, siis oli selge - Eesti vastu ikka ei saa ükski maa. Hapukapsas, verivorst, pohlamoos, seapraad, ahjukartulid, kiluleib, suitsuvorst, küüslaugu-juustu sai, makaronisalat, riisisalat oi plää - 7 kuud mingit jama sisse ajanud - jõulud võisid alata. Hiljem tuli välja, et kuna saatkonnas oli filmitud Jaapani TV jaoks kokasaadet, siis olid nad kohe targu tellinud veidike rohkem, et saaks kaasmaalasi ka kostitada ja see veidike ei olnud mitte vähe - lõpuks sai ikka ägiseda nagu päris jõulude ajal. Super toit - tänud kokale (kahjuks ma nime ju muidugi ei mäleta, aga üks saatkonna tegelane oli. Loomulikult eestlane - mis sa siis mõtlesid? Lätlane?).

Ja toit polnud muidugi ainuke super asi. Õlle ma vist juba mainisin jah? Ee.. ma arvan, et neil on Sakuga mingi toru, sest paistis, et see ei saagi kunagi otsa - ja ette rutates võin öelda, et ega ei saanud küll. Aga tegelt tahtsin ikka rääkida hoopis inimestest. Enamuses siis kõik kas tudengid või teadlased. Lisaks muidugi Baruto, saadik, konsul. Kõge parem üllatus oli muidugi Merike, keda ma viimati nägin kindlasti 10 aastat tagsi - kunagi elasime mõlemad Kose-Uuemõisas ja nüüd üks Brüsselis, teine Tokyos ja kohtume Jaapanis - räägi veel, et Eesti on väike. Ah peale selle oli veel 1 usa tüüp kes rääkis puhast eesti keelt ja ruootsi kunn - vaieldamatult kõige naljakam tüüp üldse ja no kus tal oli jutte ikka Janis Jürgensist (hotelli osanikust lätlene, keda ta l2tis kohtas ja kes oli nii t2is, et peaaegu ära uppus kui paljalt ujumas käis ja .. ja - ses suhtes, et need jutud olid väga detailsed, nii et nende ülestäheldamine võtaks aega ja jaksu rohkem kui siia blogisse mahub).

Suhteliselt paljud muidugi liiga ära jaapanistunud - nii et suurem osa jooksis viimase rongi peale. Me Kaspariga kui tulihingelised eestlased ei saanud seda endale lubada ja jäime löögigrupiga ikkagi lippu kõrgele hoidma, ehk siis Kaspar, mina, Kätlin(niisama reisil, elab 10ndat aastat Prantsusmaal), konsul, saadik, ruootsi kunn ja siis peao peakokk). Lõpuks sais siis laua taha maha istutud, et oleks ikka korralik eesti pidu ja jutku jätkus, teemadeks nii Janis Jürgens kui Pekingi kunstjärve marmorist laev kui muud hullused. Ruootis kunn pakkus välja, et laulupeo paremaks korraldamiseks tuleks dirigent lindile võta ja siis sirmi peal näidata väikese viivitusega eespool olevatele lauljatele, kuna heli liigub ainult 300 meetrit sekundis, siis see pidi olema väääga kõrva riivav kuulata, sest et kõik ju hakkavad ühel ajal laulma kui dirigent lahti lööb aga esimeste ja viimaste lauljate vahe on nii suur, et heli ei jõua korraga kuulajate kõrvu. Ja no teemasi oli ikka korralikult. Selle kõige vahele muidugi hapukapsast, verivorsti, pohlamoosi, seapraadi, ahjukartuleid, kiluleiba, suitsuvorsti, küüslaugu-juustu saia, makaronisalatit, riisisalatit ja Saku Kulda. Ma ikka mainisin kui maitsev söök oli?

Et otsad korralikult kokku tõmmata, pani konsul kella 7 paiku Mehed ei nuta DVD aparaati ja läks minna. Ruootsu kunn ei olnud isegi filmi näinud veel, nii et rõõmu kui palju. Ja see kell 7 oli muidugi hommikul. Peale filmielamust sai läbi ka meie lipu vahtkond ja võisime rahulikult ja väsinutena Ruootsi kunni saatel kodu poole tagasi astuda. Et siis kell 5 õhtul äratuskella peale ärgata ja klassikalise kitarri kontserdile minna.


Jõulud Eesti moodi - super söök, super inimesed, ilmselt parim, mis saavutada võimalik siinmail. Esimesed jõulud, mida ma ei veeda oma perega koos, aga saatkonna jõulud suutsid seda omalmoel kompenseerida - tähh.