Hokkaido 2

Nonii edasi siis..
Muroranis oli meil vastas Akihiro (kadus praeguseks Prantsusmaale peitu)

Natuke autosõitu ja esimeses Jaapani kodus. Terve pere oli delegatsioonina vastas. Vanaisa tegi end tutvustades nii maani kummarduse, et käis nagu Mägi Aivari taskunuga kokku, üritasime samaga vastata, aga no tal oli ilmselt ninja skilli selleks. Igatahes siis kostitati kohe esimesel õhtul kõige hea ja paremaga. Alustades siis söökidest ja lõpetades spets Hokkaido õlle ja sakega.

Poole ööni sai siis maailma ja muid asju arutatud ning lõpuks põhku. Põhja-Jaapanis on majad ikka korraliku suurusega võrreldes Tokyo kilukarpidega. Isegi keskküte oli olemas.
Hommikuks oli ema lodeva hunniku igast ime asju vaaritanud ja söök oli mehine - ühegi asja nime peale riisi ei teadnud. Peale sööki siis valelpoolrooliga masinasse ja läks minna (pole aimu ka kuhu).

Poolel teel oli kerge tsillautsguad ja jäätis. Jäätise valik oli suht kirju, näiteks rohelilse tee jäätis aga no parimaks jäi siiski tomati jäätis, mida ma pidasin targemaks mitte proovida seekord.

Seejärel kerge pilt

loom

ning siis paadi peale, et seilata Jaapani sügavaimat ja puhtaima veega järve.

Keset järve oli saar kus sai maha minna ja ringi uudistada. Leidsime sealtsamast ühe vana paadisilla. Enne kui Akihiro üldse jõudis meile hakata moraali koodeksit lugema, olime me Nikolaga juba trussi väel ja valmis veega üheks saama. Ja no ega tegelt ühtegi jaapanlast ei ujunud küll kuigi oli isegi väike liivarand olemas rääkimata retsist palavusest. Aga no paar minti ja Akihiro sai ka oma jaapanlase probleemidest üle ja bulletproofi sessioon võis alata:

kusjuures kloun Crusty oli isegi ujuma tulnud:
Kuna Akihiro pani paari nädala pärast Prantsusmaale ja ta viimast korda kodukandis oli, siis ta viskas meid Nikolaga kuhugi randa ja läks mingite sõpradega kokku saama. Egas muud paar õlle ligi ja tsill. Õhtul kostitas isa meid super grill-liha ja -kalaga. Ja siis traditsiooniline ilutulestik:

Poole ööni sai siis taas Jaapani joogipoolist mekitud ja hommikul taas uskumatu eine. Peale sööki pakiti Akihiro, vend, Nikola ja mina autosse ära, isa pulti ja läks minna

Peale majakat läksime ninja külla.
Ja no kas oli siis ninjasi või. Ainuke oli see siin:
Ma suht kahtlen selles, kas ta päris oli (kurat seda ninja skilli teab). Peale non-ninja küla läksime Jaapani ühte kuulsaimasse onseni (avalik vann ilmselt eesti keeles). Kuskil vulkaanilise ala läheduses ja no kuna ma kuskilt olin kuulnud, et Hokkaidos on palju looduslike väljas olevaid onsene, siis oli suur tahtmine ühte sellisesse minna. Koha nimeks Noboribetsu ja no väljas olev onsen tähendas siis seda, et see bassein asus ühe hotelli 5ndal korrusel ja lihtsalt ühte seina ei olnud ning sai välja vaadata. Krt nad vist kardavad kõike mis on looduslik. Või no peaaegu kõike, vesi oli siiski loodusliku päritoluga. Siit:
Õhtul kodus pakuti kõige paremat sööki, mida Jaapanis siiani on saadud - lõhe ja kraami. Loomulikult ka Sushit ja no ei saa öelda, et mul oleks selle 6 kuuga toore kala soolikas kasvanud. lõhe oli see eest super.

Õhtul veel panime oma tagasi tripi rongikava kokku - päris tihe sai. Mina otsisin netist ja isa raamatust ja no lõpuks saime kahepeale pörfi plaani kokku. Järgmine hommik jätsime pererahvaga hüvasti, et minna Sapporosse Rising Sun Rock Festivalile ja sealt otse tagasi Tokyosse. Igatahes eriti tore pere oli ja ei olnud neil varasemat kokkupuudet imelike valgete olenditega ja ei olnud meil varem kokkupuudet päris jaapani perega. Aga tundus, et kõik jäid rahule. Eks kui kunagi Eesti tagasi jõuab saab Akihirole Valli baari ja muid tugevaid kohtu näidata kuna ta aastaks juba Euroopasse tuli, asi see siis Prantsusmaalt külla tulla pole.

Siin siis pere - ema, isa, vend, Aki, ee ei ole vanaisa vaid sõber Hero