Matsumoto ja Takayama (teel 3)

Nonii läks edasi.

Naganos 1,5 päeva radasi lihvinud sai täielik siiber ette, lükkasin oma järelejäänud pileti poole hinnaga mingile japsile maha ja otsustasin, et aeg edasi liikuda. Pistan kaardi ka siis juba:

Seekord siis mööda rohelist joont: Tokyo - Nagano - Matsumoto - Takayama - Matsue - Hagi - Fukuoka - Nara - Tokyo. Kogu pull kokku 2 nädalat ja mingi loendamatu arv ronge ka.

Kuna Nagano oli suht väike koht ja kerge õige teeots üles leida, siis otsustasin proovida, mida Jaapanlased hääletamisest arvavad. 2 auto ja 50 kilti linna, kuhu mul soov oligi. Mingi tädike võttis peale, kes peab seal samas lähedal mingit pansioni. Jutu sees tuli välja, et 25 aastat tagasi oli ta oma mehega Euroopas mesinädalatel viibinud - 2 ja pool kuud - seljakottidega. Vääga mitte jaapanlaslik ja no ilmselt terve pere oli kiiksuga, sest poeg sõidab tal freestyle suuska ka.

Tädike viskas mind Ueda linna, kust ma seadsin sihiku Matsumoto peale. Nagu viielisele õpilasele kombeks, tegin papist sildikese ka, kuhu peale kirjutasin uhkelt oma kanji oskustega Matsumoto asemel MinuRaamat ja hakkasin müüda teed astuma silt seljakoti peal. Mingine kaart oli ka varuks, sammusin mööda omast arus õiget rada kuni tee kaheks läks ja kumbi suund õige ei olnud. Küsisin bensukast abi ja vana seletab mulle, et pole miskit, kütad õkva läbi tunneli, siis mäest üles ja paremale. Ma ütlesin, et tore küll, aga ma olen jala. Vastuseks oli see, et pole hullu - natuke pime ja kitsas on, aga anna minna. No pekki mingi pool kilti kuskil tunnelis autode vahel kütta... Õnneks polnud tunnel läbi mäe vaid läks lihtsalt puuviljaistanduse alt läbi. Teisel pool, sain ikk amingi mitu head kilti käia, hakkas juba pimedaks ka minema kui lõpuks leidsin oma õige tee üles. Võtsin oma Möet shampuse karbi peale kirjutatud sildi ja siis avastasin ka oma toreda eksimuse, sain kõhutäie naerda ja 20 minti hääletada kui üks noor tüüp mind peale võttis ja Matsumotosse ära viskas. Terve tee sain oma olematut jaapani keelt praktiseerida, sest see oli ainuke keel, mida ta mõistis.

Kui Matsumotosse jõudsin oli lumesadu läinud üle vihmaks. Lendasin esimesse kõrtsi sisse, tellisin õllekannu ja otsustasin, et loen vähe biiblit (Lonley Planet Japan) ja vaatan mis ja kuhu edasi. Palju ei saanudki lugeda kui mingid japsid mind enda lauda sebisid ja sain taas käte ja jalgadega rääkimise oskusi arendada. Vestlus lõppes sellega, et üks tüüp andis mulle oma telefoni numbri ja ütles, et ma hommikul talle helistaks ja ta viskab mu niisama Takayamasse ära (100 kilti mägiteid - rongiga 400 kilti ja 10 tundi). Saatsin siis vana ilusti pikalt ja ütlesin, et pole vaja. Peale tungivat nõudmist andsin enda numbri ja ütlesin, et kui hommikul kaineks saad ja ikka minna tahad, helista. Peale seda rõõmus seltskond lahkus ja otsustasin ulualust minna otsima. Esimene stop iga linna kultuuri keskus - rongijaam. Pilt selline:
Sherpad olid ennast juba riita seadnud. Polnud vaja palju mõtiskleda, et aru saada, et ilma lebomatita ei tee kivipõranda peal miskit. Jama. Seal samas kõrval olid 2 tsikki väiksele sangale hääle sisse keeranud ja harjutasid migit tantsukava. Kasutasin oskuslikult kerget pausi ära, et küsida, kus lähim "manga kissa" (interneti kohvik) võiks asuda. Nimelt tegu ühe odavaima ööbimiskohaga Jaapanis. Jaapani mood jms arutatud otsustasin siis lõpuks selle kissa üles otsida. Juhatatud kohas polnud peale 7/11-i midagi, küsisin siis kassapidaja käest, et kus võiks olla ja tüüp oli juba sellise välimusega, et ta pursakab mulle vabalt 100 kohta ja no nii ka oli, kahjuks kõik neist mingi 45mindi kaugusel. Mis tähendab, et pimedas ja vihmas minu jaoks ilmsel leidmatu. Astusin siis edasi kuni leidsin mingi suvalise hotelli. Nii kopp oli ees juba sellest jamas. Astusin sisse, maksin mingi 400 eeku ja tulemus selline:

Pidzaama seljas võis ööle vastu hakata. (ses suhtes, et pidzaama lendas muidugi enne magamaminekut seljast). Hommikul ärkasin varem, juhuks kui see hull mulle tõesti helistab 10 paiku. Kerge duss, hommikusöök ning turisti panema:

Matsumoto kinlus ja käsitööliste linnaosa.

Ja no ega palju rohkemat ei jõudnudki teha, sest telefon helises ja takso oli tunni aja pärast ukse ees. Kutt oli tahtmist täis ja tee Takayama poole võis alata. Lonley Planet kirjutab, et Takayama on üks paremini säilinud traditsioonilisi linnu Jaapanis. Sõit oli iseenesest ka päris huvitav - taas kõik jaapani keeles ja tüüp üritas mulle mingit kuradi toidulisandeid pähe määrida. Mingi selline Avoni moodi müügisüsteem. Noh saatsin ta selle peale ilusti puutaha. Rääksisime siis veel elust ja olust ja vahele vürtsiks toidulisandeid kuni lõpuks olime Takayamas:

Talvesport oli ikka au sees ja no võin suht kindlalt väita, et varustus oli vanem kui see, mida ma Naganos nägin:

Käisime siis mignites jubinate poodides, kus tüübil oli vaja igal pool kõike tegusteerida. Jälle järgmine pood, sake degusteerimine - ikka kõike variante oli vaja proovida - tädi jooksis mööda tagaruume, leidmaks õiget pudelit, mida järjekordselt avada. Lõpuks oli aeg sealmaal, kus tüüp pidi tagasi koju minema ja sain omal käel ja äranägemisel edasi uudsitada. Parim pood mis ma leidsin oli mööbli pood - kõik asjad täispuidust. Huvitavaimaks leiuks jäi siiski see:

Hind alates 30 000 eeku :)
Kerge köögisett ka:
Ja sellised jalgadeta toolid on täiesti kasutusel.
Vahepeal oli pimedaks juba läinud, kondasin veel mööda tänavaid ringi:
Leidsin mingi töötoa:
Peale seda käisin hunnikus templites. Ma ei saagi aru, miks need templid vaatamisväärsused igal pool on. Neid on umbes sama palju kui vannalinnas sillutise kive või metsas puid. Kuid seekord oli veidi teistmoodi - ööhakul pimedas oma mussi kuulates oli päris äge nendes ringi trollida. Osad nendest on mäeotsas ja sinkavonka tee mis nendeni viib on ääristatud haudadega, nii et mõnusalt kõhe tunne tekib üksi ringi kolades, sest selleks ajaks on ka viimased huvilsed neist lahkunud.

Peale templite tuuri otsustasin, et ei hakka majutuse peale raha kulutama kuna pidin hommikul 4:50 rongi peale hüppama. Leidsin LP-st ühe regae baari ja sinna ma ka maandusin. Juba ainuüksi rummivalikust hakkas pilt virvendama. Kui tavaliselt on kõrtsides klubides valida 1 rummi vahel, siis seal oli neid 7. Juba läksid silmad särama kui selgus, et koka valik on väiksem kui 1. Taaskord õlu siis. Rääkisin inimestega juttu, peaaegu kõik keda ma oma teel kohtasin, nägid elus esimest korda eestlast. Üks tsikk oli päeval käinud reisibüroos ja uuris oma voldikut USA reiside kohta. Ohhetas ja ahhetas, et ta ülemus saab kurjaks, ta ülemus saab kurjaks. Küsisin siis, et kui kauaks ta minna tahab sinna. Kokku 6 päeva millest 2 on nädalavahetus. Teadupärast ei ole Jaapanis sellist asja nagu puhkus. Puhkus on küll ametlikult olemas, aga kes selle välja võtab võib unustada ära igasuguse karjääri tegemise ja edasise töötamise selles ettevõttes. Ja kui sa oled juba ühest Jaapani kompaniist välja visatud, siis sa võid ära unustada ka kõik teised Jaapani firmad. Ainus variant edasi teenida on mõni väliskapitalil põhinev firma. Naljakas mõelda, et meil tavaliselt ikka probleem selles, et oleks raha, siis läheks. See tsikk ei vaadanud hindasi üldse.

Vahepeal oli kell juba salamahti saanud 3 ringis ja tüübid hakkasid otsi kokku tõmbama. A ütlesid, et ma ikka seal oleks, et neil läheb koristamisega niikuinii aega. Helistasid veel kuhugi rokki baari ja uurisid mis diil on. Jaurasime veel pea tunnikese seal ja siis sammusime regaest rokki koos ühe kitarri pässiga. Roki baar oli omaette ooper. Telliskivi sein. Ise oli ladunud ja ei pidavat raske olema. Ütlesin, et täitsa nõus, et väga keeruline ei ole, aga et kust kurat ta vanad punased tellised sai. Olevat kuskilt Euroopast imporditud. Aga selline muhe vanamees. Villane kampsun seljas, ümarad prillid, keskmisest pikem. Lett oli selline tunne, nagu istuks kellegi köögis. Taga pool oli üks väiksem ruum koos paari lauaga ja siis grammofon koos hullu hunniku plaatidega. Heitsin pilgu kollektsioonile - korralikku vanakooli metalli. Seepeale vana tegi sahvri ukse lahti, kus moosipurkide asemel oli riiulitel veel plaate. Korralik. Tagasi laua juurde. Vaatasin, et aega nii napilt, et ei hakka midagi tellimagi, kui juba oli õlleklaas ees - olevat eelmistest alles jäänud. (Nimelt siis mitte pooleli olev õlu, aga siinmaal kombeks osta suur õllepudel, kust siis jupphaaval endale klaasi valatakse.) Eino mis seal ikka. Kitarri tüüp sai endale sama süsteemiga veini nina ette ja läks minna. Laua otsas magas mingi väike vana kähmakas. Tulin, siis aetu üles, et näe vaata - tulnukas. Vana viskas pilgu peale, teretas ja läinud ta oligi. Kui hiljem kellegil mingi rakem pähkel mõistatamiseks oli, siis suruti pässile küünarnukk ribide vahele ja sekundi vältel oli vastus käes. Baarman üritas mind ikka ära rääkida, et ma Takayamasse veel jääks, et tal ruumi küll kus magada, et päss ja kitarri tüüp niikuinii tal juba katuse all, kuid mul oli juba kokku lepitud, et jõuan järgmise päeva õhtul Matsuesse.