Fukuoka (teel 6)

Muumitrollidega hüvasti jäetud, astusin Hagist rongi peale. Kuna ma juba teadsin mis mind ees ootab, siis ärevus oli suur ja peal laiali otsas. Mingises järjekordses rongivahetuses hakkasin silte uurima, et kust platvormilt järgmine rong läheb, ei saanud veel esimest nimegi välja veerida kui mingi mammi hüüdis, et sinna poole. No selge pilt, kui sinna poole, siis sinna poole ja vähe sellest. Kuna ta rongis mu vasta istus, siis sain terve rongitee ka veel seletada taga ja jaapani koolitüdrukud muudkui itsitasid. Aga mammi ise oli pull tegelt - väike jupats, tossude ninade peale oli kummagile kirjutatud kanjides Tanaka ehk siis mammi perekonnanimi juhuks kui tossud omapead kondama suvatsevad minna, siis saab mõni hea inimene neile kodutee kätte näidata (mitte et Tanaka kõige levinum Jaapani perekonna nimi ei oleks). Roingisõit läks kiirelt ja enne kui arugi sain, olin järgmisel saarel Fukuoka linnas. Ja mis mind siis siin ootas:

Teretulemast sanatooriumisse härrased. Just nii otsustasin ma edaspidi kutsuda KAPSEL HOTELLI. Kuigi mul oli tegelikult valida kas minna 1000 jeeni eest interneti kohvikusse (kus saab ka täitsa uhkelt ööbida ja mida ma ehk enne äratulekut veel proovida saan) või sanatooriumisse ja no väga kaua ei olnud vaja mõelda. Keerutasin ennast trepist üles ja astusin uksest sisse. Plin ei olnudki viimane urgas nagu ma arvasin. Astusin siis vastuvõtu laua juurde ja ennäe, isegi inglise keeles räägitakse juttu. Uurisin siis kuidas kellaegadega lood. Check-in pidi lõppema 12 paiku öösel ja check-out 11 mis mulle väga sobis, sest polnud ammu korralikult maganud nii ehk naa. Ja öösel pääseb sisse mis kell iganes. Selge pilt - case closed. 3900 kohalikku raha tuli 1 öö eest välja käia. Kui ma raha hakkasin maksma nägi härra mu eesti ID kaarti ja küsis, et kas see on õpilaste pilet. Peale seda kui ma oma Jaapani õpilaspiletit näitasin, sain veel alet ka 800 raha. Ei no pörfi. Otsustasin siis, et teen kerge dussi enne kui lähen linna uudistama. Kell oli kuskil 11 paiku õhtul vist. Kohe vastuvõtu laua vastas olid hoiukapid, kuhu sain oma seljakoti jätta. Peale seda tuli tossud jalast võtta ja ees ootas ming juba teine härra, kes pidi mulle kui kollanokale ekskursiooni tegema. Vastuvõtust sain ma endale võtme, ei mitte toa aga teise hoiukapi, kuhu ma sain oma riided jätta. Seepeale juhatas mehike mind sauna kompleksi, kust ma sain endale uued ja mugavamad hilbud. Sellised põlvpüksid ja lühikeste varukatega eest nööpidega pluus. No selge pilt, need kaenlas hoiukapi juurde tagasi ja viskasin omale vormi selga, et korralikult massi sulanduda. Vorm seljas astusin sauna poole. Vormi seljast võttes avastasin, et mitte kuhugile pole seda panna kui ainult mustapesu torusse. Kuna kellegi pealt ei olnud hetkel malli ka võtta, siis nii mu esimene vorm läkski manala teed. Edasi siis sauna/onseni (kuumavee vannid). Duss oli nagu ikka - rahulikult saad plastmass taburetikese peal istuda ja end küürida. Dussigeelide, shampoonide, palsamite valik oli võimas (nimelt kõik need jaapanis üldiselt onsenide poolt). Ahjaa kes veel ei tea, siis jaapanis pesusvamme ei ole vaid on selline käterätiku suurune või veidike väiksem frotee rätik, millega endal seitse nahka maha hõõrutakse enne kui onseni astutakse. Onsen siis eesti mõistes mullivann kus pole mulle ja vesi on paar korda soojem ja sees istub hunnik mehikesi need samad pesurätikud kokku voldituna lagipähe paigutatud. Kuna mul oli kindel plaan veel linnale pilk peale heita, siis ma onseni jätsin seekord vahele ja astusin sauna. Oi plin. Nii pimpi sauna pole ma veel oma elus näinud. Esiteks siis Jaapanile väga mitte kohaselt oli saunas 100 kraadi. Lava oli kõike tsillim pehmete vaipadega, lava alumisel astmel oli jalavann, sarnane osengiga, kus on kuum vesi aga enda asemel saad sinna jalad panna. Noh niimoodi siis laval istudes ja jalavanni võttes, mõtlesin, et on ikka sanatoorium küll ja üritasin edasi mõista, mida telekast näidati. Jah kavalpeadel oli isegi telekas läbi klaasseina leiliruumi pandud. Vahepeal tegin juttu japsist keskkooli ajalooõpetajaga kes olevat kohalik ja tuli niisama sanatooriumi mõnusi nautima, sest see mida ma veel maininud ei ole, on "MEESTELE AINULT". Ehk siis kogu sanatoorium on ainult meeste pärusmaa, pole ei naisi ega lapsi, kes võiks su sanatooriumi elamusest kaose teha. Niimoodi siis tsillides käisin veel soola saunast läbi, kerge duss, ajasin habeme ära, üritasin hambaid ka pesta, aga ei võtnud oma tehnikat kaasa ja ei suutnud seal pakutavale hambaharjale pastat leida. Hea küll, saunast välja, tuttuus vorm selga ja institutsioone uurima. Massaasi ruum, kus väiksed jaapani naised hüppasid 2 jalaga mingi vanahärra otsas ja oh neid osavaid käsi. Seda nähes tuli mul lausa tahtmine öelda nagu seltsimehed filmist Mehed ei nuta: "Mis te jamate härrased, keerake ta õigeks". Kahjuks oli see pull lisa raha eest, mida ma endale oma eelarve juures lubada ei saanud. Järgmisena oli puhveti nurk, kus korralikult õlut rüübati ja seejärel telekatuba. Et mitte kanalite vahetamisest üleüldist furoori tekitada, oli igale ühele oma lebotool koos LCD telekaga ja tooli sisse ehitatud kõlaritega. Mis siis ikka, et asjast osa saada, leidsin endalegi ühe sellise, klõpsutasin kanaleid - ennäe, isegi inglise keeles oli. Vaatasin siis mingid Mel Gibsoni filmi, kus ta veepüssiga tulnukaid tappis ja otsustasin, et vaatamata kõigele tuleb mul ikkagi linnale ka tiir peale teha. Tagasi hoiukappide juurde, oma riided selga, teel välja küsisin veel, ühe templi kohta, kus pidi homme mingi festival olema. Selgus, et see on veidike eemal ja ei mahtunud minu valduses oleva kaardi peale, aga härra lubas selle mulle välja uurida. Mis seal ikka, linna vallutama.

Kühveldasin mööda linna ringi ja leidsin sellise viguri korda 150 umbes:

Tegu mobiilse puhvetiga. Pimedaks hakkab minema, lükkavad vennad kärudega trääni kohale ja läks minna. Ja ega siis ei ole mingi lihtne koht - kohapeal tehakse selliseid roogasi, et Eesti Sushi House jääb kindlalt sealsele menüüle alla. Enamus kohti oli puupüsti täis ja selline möll käis nagu homset enam ei tuleks. Samal ajal ootas osade puhvetite juures väljas 5-6 inimest järjekorras. Müstika kohad, hommikuks on plats jälle puhas nagu poleks midagi toimunud. Ega palju ei viitsinudki ringi kolada, poolele teele hotellist jäi veel punaste laternate linnaosa, kus tegin kerge tiiru ja oligi aeg sealmaal, et otsustasin sanatooriumisse tagasi minna.

Sisse astudes sain koos oma hoiukapi võtmega ka google mapsist prinditud kaardi koos ingliskeelsete juhistega, kuidas templisse minna, vahepeal oli veidi kirjutamine sassi läinud ja see oli viisakalt korrektoriga ära parandatud. Egas misket, tossud jalast pläts pläts hoiukapi juurde. Vorm taas selga. Interneti kasutamise peale eskorditi mind ilusi arvutite juurde, uurisin veidike maad ja ilma ja rongiaegu. Tsekkisin veel multimeedia-lebo tuppa. Suht pakitud oli see - üks vana magas nurgas manga raamatute hunnik pea all ja kuna oli suht öö juba otsustasin oma punkri üles otsida. Ega ei olnudki palju sebimist, et näha sellist vaatepilti:

Oujee. (Tervitan Tätut siinkohal, kes arvab, et laevakajutid ja lennukid on liiga väikesed :) ) Igatahes siin nad lõpuks olid - kapslid. Päris Matrix-i tunne tuli peale küll. Vilunud kosmonaudina vajusin oma kasti ja mis mind ees ootas:

Illuminaator kust sai naabrimeest näha. A ei peegel hoopis aga no illuminaatoriks ta vaatamata sellele jääb + kerge nupuke, mida saab niisama timmida ja häire korral saab seda ilmselt ka kasutada sujuvamaks väljumiseks oma boksist. Sellega on ka lihtsam osa kirjeldatud. Edasi siis juhtpult:

Oi plin, kosmosesüstik - raudselt. Nuppe ja värke. Telkar, raadio, äratus, kont, kõrvaklapid hmm.. nagu päris. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis 1 asi oli ikkagi täiuslikusest puudu - telekas oleks võinud olla selline kanal nagu oli vanasti Windowsi screensaver (ekraanisäästur?) - jajah see lendavate tähekestega. No selline kus jäi mulje nagu lendaks mööda kosmost ringi. A samas võib see eraldi maksu eest olla äkki, sest täiskasvanute kanal oli suht tasuta. Ei tulnud ju kohe selle peale ka, et küsida. Igatahes tsekkisin kõik nupud üle, tõmbasin boksile rulloo ette ja vilgutasin tulesi stardiks.

Kuulasin veel hetkeks kuidas paar boksi eemal keegi rahulolevalt norises, torkasin klapid pähe, pomisesin endamisi: "hüvasti maa, head teed" ning läinud ta oligi.

Jätsin oma juhtkabiiniga hüvasti, vaatasin veel teiste konsoole - osad olid veidi laiemad, ilmselt härradele kel lips ei ripu vaid ilusti lebab kõhul, samas pikemaid väga silma ei hakanud, nii et minust pikematel pole kosmonaudi karjääri peale lootma mõtet jääda. Paar tekki ülevalpool ootas mind kerge hommikusöök. Kaaskodanikud lahmisid kerget õlle, et pilt ette tuleks, pistsin veel nina korraks internetti, tegin kerge sauna tiiru, avastasin, et hambaharjale polnud pastat vajagi, sest kui see märjaks teha hakkas vahutama küll. Oma riided selga (praegu hakkasin mõtlema, et miks ma loll kosmonaudi vormi kaasa ei võtnud), teisest hoiukapist seljakott, kummardustele vastasin omapoolsetega ja läinud ma olingi. Täis energiat ja teotahet võtsin siis Fukuoka käsile.

Kaks aastat tuuletunneli katsetusi ja japsid said hakkama sellise asjaga:

Mägi keset linna. Igast ojad, puud-põõsad, aga et inimesed täiesti segadusse ei satuks, siis kasutati kunstmulda, sest ega see ei oleks ju eriti tore, kui inimesed seal seenel hakkaksid käima. Targas raamatus oli küll kirjas, et tegelikult kasutati kunstmulda selleks, et see on kergem, kuid ma ikkagi jään enda versioonile kindlaks. Mäe otsast oli vaade selline:

Tegelt mida rohkem Jaapani linnades käia, seda vähem neil midagi erinevat on, sellest tingituna ei hakanud rohkem piltegi tegema. Kolasin mööda linna ringi. Canal Citist leidsin eriti retro arcade peli:

Jep Super Mario arcade. Vahepeal otsustasin viia oma koti jaama kuhugi hoiukappi. Ajasin personali tagajalgadele kui küsisin, et kas ma ikka saan hommikul poole 5 ajal oma kodinad kätte. Lõpuks sain teda, et saan, aga pean sellise viguri eest maksma 2 päeva raha. No mis seal ikka. Töllerdasin mööda linna ringi, käisin lugesin raamatupoes raamatuid. Pimeduse saabudes astusin kuhugile pubisse sisse, kus näidati jalkut. Keegi võitis, keegi lõi väravaid - maru värk. Ühinesin mingi kaijinide (välismaalased) seltskonnaga. Valdav enamus otsustas minna karaokesse, kuna mul selle jaoks väga finantsi ei olnud, otsustasin, et jätan vahele. Üks austraallane Isac oli sama probleemi ees. Õlle lõpetatud otsustasime linna peale minna. Kuskil eriti kitsaste tänavate rägastikus oli mingisugune jaapani stiilis kõrts, kus Isac oli juba vana kunde. Selline mõnus lett ja pukid. Sarnaselt Batkale sai kõik ilusti arvele panna ja kunagi hiljem tasuda, niisiis võtsime sake pudeli ette, arutasime maailma asju ja muudki. Palju ei läinudki kui aeg oli jälle sealmaal, et pidi astuma hakkama. Jätsime baaridaamiga hüvasti ja lonkisime hommikuses linnas jaama poole. Osad puhvetitest olid juba haihtunud, osadest keerutasid ennast veel viimased kunded välja. Oligi juba jaam ja oligi mul juba kott seljas ja olingi juba Isacuga hüvasti jätnud ja olingi juba rongi peal aga seekord oli midagi teisiti - rong oli valet pidi, siiani oli ta ninaga kodust eemale.