Neljad-viied

Nonii kuna juba väga paljud kurtsid, et ma mitte kui midagi ei õpi ja ainult töllerdan ringi, siis mul ei jäägi muud üle kui veidike koolist ka kirjutada. Vastupidiselt enamuse arvamusele ei olegi Jaapan nii IT maa kui esialgu tunduda võib. Jah mehatroonika ja elektroonika on tasemel, roboteid üritatakse ikka igalpool kasutada ja ehitada, aga sellele vaatamata ma ei ütleks, et siin infosüsteemid tugevalt arenenud oleks. Mõned näited. Enamus asjaajamisest käib paberil, kui mitte kõik. Eestis ollakse ikka suht harjunud, et kui näiteks interneti lepingut lähed sõlmima, siis halvemal juhul pead lihtsalt esindusse minema ja kogu su info trükitakse otse raali, siin läks ikka oma pool tundi ära enne kui kõik vajalikud dokumendid käsitsi paberil täidetud sai. Pangaautomaatidel on pühad. Kella 8st 5ni saab automaadist tasuta raha välja võtta, peale seda peab juba teenustasu maksma. Ja kui sul on mõne muu panga kaart, siis võid osad automaadid üldse ära unustada. Netipangast ei oska ma midagi rääkida, sest pole sellest midagi kuulnud. Sama on ka muude e-teenustega. Nii et neil oleks meilt suhteliselt palju õppida. Sellest ka üks põhjus, miks ma hetkel oma eriala aintest eriti huvitatud ei ole. Teiseks põhjuseks on ka õppejõudude kesine inglise keele oskus, millega nad kahjuks ei suuda oma oskusi edasi anda. Samas on nende seas väga andekaid inimesi, kes on nõutud nii siinpool maakera kui ka teiselpool. Kuid see semester see ei olegi veel eriti tähtis, sest ma olen enda jaoks prioriteediks number 1 seadnud hoopis jaapani keele. Enne siia tulekut mõtlesin veidike uurida, mis viguriga tegu on, aga siis tundus see suhteliselt mõistusevastane. Praegu polegi kõige hullem. Nädalas on 3 erialaaine kõrval veel 7 jaapani keele tundi (1 tunni pikkus 1:30). Alguses oli omamoodi nostalgia, tuli meelde Kose-Uuemõisa lasteaed-algkooli ajad (kusjuures see kooli nimi on ikka veel uskumatult pikk ja tülikas) igatahes anti meile kätte kirjatehnika kaust ja läks minna. Pliiats näppu ja punktiirjooni mööda varesejalgu paberile plätserdama:

No plää - eluaeg on kirjatehnika kaigas kodarates olnud ja nüüd siis hakatakse jälle pihta. Ja no ega neil ka eriti paremini ei läind, sest ka nendes varestejalgades on mu käekiri suht kohutav. Aga esiteks siis hiragana tähestik kus on siis ligi 50 erinevat sümbolit pluss nende sümbolite kombinatsioonid ja seejärel katakana tähestik kus juppe umbes samapalju. Igatahes suutsin mõlemad endale pähe taguda ja praeguseks juba katakana ka poolenisti ära unustada, sest seda tähestiku kasutatakse ainult võõrsõnade jaoks. Igatahes tõestusmaterjal, et ma kunagi oskasin on siin:

Tundub, et jaapani keele hääldusega eurooplastel eriti probleeme ei teki, ilmselt kõige raskem häälik on L ja R tähe vaheline heli. Aga muidu on ikka suhteliselk ok. Hiinlastel näiteks on rohkem probleeme jaapani keele hääldusega. Oma ette ooper on muidugi kõikide laenusõnade hääldamine - süsteem on selles, et tuleb lihtsalt nende tähestiku peale mõelda ja inglise keelsest sõnast midagi eriti ägedat moondada. Näiteks sandwich-i hääldus on sandoichi. Selliseid näiteid on muidugi palju. Samas see teeb suhteliselt suure karuteene jaapanlastele endale, sest kui nad hakkavad inglise keelt õppima, siis on nende jaoks keeruline selle sõna õige hääldus ära õppida. Igatahes eranditult kõik õppejõud ei häälda textbook -i mitte tekstbuuk vaid tekstEbuuk. Ja mis minu jaapani keele hääldusesse puutub, siis see on selline:

Nagu kunagi varem räägitud, siis peale 2 tähestiku kasutatakse ka hiinlastelt laenatud kolmandat, milles on juppe juba rohkem kui rubla eest. Igapäeva elus siiski piirdutakse vaid 1500-2000 sümboliga. Igal sümbolil on konkreetne tähendus pluss üks kuni mitu erinevat hääldust. Igatahes nendega tutvumiseks kulub ilmselt rohkem aega kui 1 aasta:

Peale jaapani keele on mul veel sellised ained nagu TV ringhääling, sissejuhatus teoreetilisse arvutusse ja mingi kvaliteedi aine. Kõik siis muidugi inglise keeles. Ringhäälingu vana on muhe sell, kes on ise oma antenni kokku klopsinud, mis mööda orbiiti sateliidi peal ringi laseb, nii et ei ole mingi lihtne mees. Igatahes temaga käisime NHK-s (sama mis Eestis ETV). Või noh peaaegu sama, sest käisime NHK laboris, kus nägi ikka sellist tulevikutehnikat, et sellest tuleb eraldi lugu. Peale nende on veel 3 spets ainet välisüliõpilastele. Üks neist on kultuuridevaheline suhtlus - eesti keelne nimi kõlab päris huvitavalt. Aga idee on selles, et saada tagasihoidlikud jaapanlased välismaa inimestega suhtlema. Klass hakkab umbes 6 ajal ja tavaliselt lõppeb kusagil restoranis söömisega. Tegelikult on see jaapalastele hea aine vahelduseks, sest nad ikka võtavad seda ülikooli teemat liiga tõsiselt. Teised kaks ainet on niisama tühja koha täiteks, vähemalt mulle tundub nii. Igatahes peaks nende ainete tulemuseks iga õpilase oma veebileht olema - eks saab näha.

Et nuudlitest ja riisist õllekas ette ei tuleks, siis on veel 3 korda nädalas võrgu trenn + reede õhtuti koss. Ja võrgu tüübid on ka päris pädevad - trenn kestab 3 tundi umbes, nii et lõpuks olen ma ikka päris rihmaks.

Nii et üht teist ikka saab koolis ka tehtud.