Siit ma tulen

Nih nagu naksti peale Nokia Big Airi Hollywoodi, kodust läbi ja lennujaama 6:15 lennule Vantaasse. Ka Tunne koos Kelamiga olid mind saatma tulnud ja võtsid vaevaks lausa Soomeni kaasa tulla. Vantaast chop-chop kohe Viini lennuki peale. Lennukis pakuti mingit saepuru-omletti. Viini lennujaamas sain 4 tundi lennukit oodata - leidsin omle mugava koha ratastoolide parkla ja STAFFi lifti vahel põrandal. See oli ka ainus koht kust ma wifi suutsin leida - häkkisin aku tühjaks ja luussisin edasi. ooteruumis sain endale tühja kolmese pingi ja keerasin end kerra, samas silmanurgast jälgides turbaniga vanameest - spooky. Igatahes oli see pink kordi mugavam kui lennuki oma, kus ma sain samuti üksi laiutada. Tunnike sliipi ja läks minna. Lennuk oli pilgeni igast rahvast täis topitud. Lennukile minnes tundus, et tuleb suht mugav reis, aga õnneks see oli vaid äriklassi osa, enda kohale jõudes ootas mind ees 2 belglast ja veel keegi + suhteliselt kitsas olemine. Vastupidiselt ootustele ei olnudki kogu entertainment saksa keelne. Nii siis sai vaadatud Casino Royale ja mingit muud pahna. Isegi mängud olid olemas, aga pult oli nii peetis, et sellest ei tulnud midagi välja. Males sain arvutilt lutti. Kuna ma istusin vahekäigu kõrval ja stjuardessid oma kärudega pidevalt sebisid, siis oli selline tunne, nagu nad mängiks muga kummituba - pidevalt oli neil vaja edasi - tagasi tõmmelda. Mingit normaalsemat sööki anti õnneks + Mitchi nuudlid, nii et läks minna juba lennukis. Üldiselt oli lennureis 12 tundi pain-in-the-ass. Magada ei saanud ja kell 8 hommikul (kohaliku aja järgi) olin Narita lennujaamas - 15 minti varem kui oleks pidanud.

Alates sellest kui ma lennukist maha sain hakkas äktsioon pihta. Esiteks siis passikontroll. Umbes poolteist tundi sai järjekorras seistud. Ilmselt on mingi standard, et tuhande inimese kohta peab üks teenindaja olema. Lisaks oli veel retsilt palav ka. Läbinud õnnelikult passikontrolli läksin oma pagasit taga ajama, mis ei olnudki väga raske - kott oli suhteliselt palju dämmi saanud, aga vähemalt oli alles. Edasi suundusin pagasi tsekki või mis iganes nad seal ka ei pidanud tegema. Igatahes vana viskas mulle paberi ette ja hakkas pilte näitama. Matu ja Lotta tulid kohe meelde, et näitad pilti ja küsid mis see on. No piltide valik oli igatahes võimas. Tüüp näitab mulle revolveri pilti ja siis näitab koti peale - ma raputan pead, sellele järgneb paar-kolm lehte pilte erinevatest narkootikumidest, mille peale ma taas pead raputan. Läbinud selle protseduuri võetakse uus paberihunnik ette, kuhu on kantud stamplaused jaapani keeles ja nende järel inglise vasted. Vana näitab mulle erinevaid lauseid ja minu ülesanne on kas noogutada või pead raputada. Lõpuks jõuame selle lauseni, kus oli kirjas midagi järgmist: "Meie koer haistis teie kotist narkootikume, palun järgnege meile". WTF mõtlesin, kust kurat mina tean, mis ringiga see kott Soomest sinna jõudis - äkki keegi pistiski midagi sisse ja siis seleta neile, et ma tegelikult ei ole narkodiiler ja ma tegelikult ei ole Bob Marley. Aga no mis teha - läksime siis kuhugi väiksesse ruumi, kus oli 1 laud ja 2 tooli. Lisaks eelmisele vanale tuli nüüd ka 1 teine sinna, kes oli ilmselt veits tähtsam nina. Mulle visati jälle seesama pildiraamat ette, kust ma siis pidin erinevaid asju ära tundma. Peale pildiraamatut taas stampväljendite raamat, kus küsiti kas ma tarvitan narkootikume ja kas mu pere tarvitab ja kas ma äkki viin kellegile mingi paki, mille sisu ma ei tea vms. Läbides paberimajanduse läks asi juba põnevamaks. Nimelt läbiotsimine. Tegin taskud tühjaks, näitasin oma uued papud ette, mis tagurpidi keerati aga ei olnud neis midagi. Siis tuli see osa, kus mind läbi pidi katsutama ja ma ei teagi kuidas ma suutsin oma naeru tagasi hoida aga hakkama ma sellega sain - vana lihtsalt ei julgenud mind puudutada - huumorit kui palju, eks ma siis püüdsin teda julgustada aga no ilmselt ta ei saanud ühestki mu inglise keelsest sõnast niikunii aru. Igatahes sai ta lõpuks mu ära katsutud. Kuid see polnud veel kõik, peale seda sain ma veel trussi väel seal seista ja kutt tsekkis kas ma äkki midagi khmm khmm kuhugi taha ära ei ole peitnud, orgasm missugune... ee... mitte :) See oli see hetk kus ma mõtlesin, et see aasta saab üliäge olema - juba selliste seiklustega hakkab pihta kujuta siis ette, mis siis saama hakkab, kui ma ükskord kohale jõuan. Igatahes päris seksini ja kehaõõnsuste avarusteni me ei jõudnud. Võisin ma ennast uuesti riidesse panna. Siis võeti mu kott käsile ja mina sain samal ajal seletada, mis ma Jaapanis tegema hakkan. Ilmselt ei saanud ta 50% mu jutust aru, aga midagi ta sai paberile kirjutatud. Kott keerati ka ilusti tagurpidi. Tallinna peenleib pakkus neile suurt huvi samamoodi ka kilude konservi karp, mida nad nuusutasid iga külje pealt. Konservi karp oli nii mölkis kui olla sai - ei kujuta ette mismoodi. Igatahes ei leidnud nad ka kotist mitte kui midagi. Siinkohal ma pean mainima, et kotist võeti kõik asjad ettevaatlikult välja ja mis kõige müstilisem - pakiti tagasi kokku ka, meenutades Rootsi tolli, siis seal võeti koti põhjast kinni ja raputati kõik laua peale, keerati kogu su pakkimise vaev pea peale ja siis said sa taas oma pakkimise kunsti demoonstreerida. Igatahes igati VIP teenindus ja peale 45 minutit leidsingi ma ennast juba teiselpool tolli. 2 inimest oli mulle vastu tulnud, kes arvasid, et ma äkki olen lennukist maha jäänud või midagi sellist. Siis läksime ühele bulgaarlasele vastu, kes sai 15 minutiga hakkama ja peale seda bussi peale. 2 tundi sõitu ja Chofu City (Tokyo osa). Bussijaamas ootas meid välisõpilaste telegatsioon ja Kaja Eestist. To be continued...