Linnud

Pärast väsitavat päeva sellise vaatega kohas,

otsustasin ennast käsile võtta ja mõne rea üle pika aja kirjutada. Nimelt siis 1. detsember, laupäev ja ei olnud paremat teha kui kerge surf. Ah seda pole ka maininud, et mul uus naaber ka - Kaspar, kelle surfilauda me piiname + eestist saabunud custom-hand-made skimboard. Lauad kaenlasse ja laupäevasesse rongi. Või no vahet pole, need on nii või naa alati täis. 2 tunni pärast, enne randa on üks parimaid saiapoode, kust sai kerge pitsa ja ja präänik ostetud, sest äratus oli liiga vara ja süüa eriti mahti ei olnud.
Shortsid jalga, pikkade varukatega särk selga ja läks skimmimiseks. Polnud kunagi varem sellist vigurit veel proovinud, aga suht tore oli. Tegu siis väikest mõõtu nii umbes meeter kolmkümmend pikk ja kuuskend senti laia lauaga, mis töötab veeliu põhimõttel:
1) alustuseks tsekid suht tasase liivaranna, mis ei läheks väga järsku sügavaks
2) passid kaldal sobivat lainet
3) kui lainest tulnud vesi hakkab merre tagasi valguma, siis
4) jooksed ennast koos lauaga käima
5) viskad laua enda ette veele libisema
6) püüad lauale järgi jõuda ja ennast sinna otsa visata
7) naudid vesiliugu või matsu ja maaga ühendust.
Kes aru ei saa see otsib ise netist.
Ja kõige tähtsam punkt jäi mainimata - samal ajal kui akrobaatilist kava täidad, peab silm kogu aeg passima rannale jäänud riideid ja toidumoona. Jah ka siin Jaapanis. Ilmselt Eestis tehakse sind samamoodi tühjaks nagu meid Hispaanias. Aga tõusva päikese maal on hoopis omad reeglid. Nimelt panid rongad kogu mu saiapoest ostetud päevasöögiga minekut. Läbi 3 kilekoti. Piimapakk oli lahti kistud kuskilt kottide, tossude, lauakoti ja mis iganes muu kraami alt. Mõlemad minu pirukad pisteti p***e, samas Kaspari omad jäid alles, ainult sokk oli viidud teise ranna otsa. Järgmine kord ankur kaasa, et minema ei saaks viia. Seda ei pea õnneks kartma, et keegi teine peale lindude su asjadest huvi tunneks. Ma arvan, et lauad võiks vabalt rannale jätta, et nädala pärast neid uuesti kasutada. Ronkadega maadlemisest läbi nagu Läti raha ja lainesurfi ma seekord ei jõudnudki proovida. Noh et meid veel imelikumalt vaadataks, siis käisin veel eesoleva esimese advendi puhul ujumas ka, kui osad olid täiskalipsos. Vesi oli raudselt soojem kui Pirtal kunagi üldse läheb.
Lõppkokkuvõttes oli ronkade tegevuses ka midagi head. Kuna sööma pidi siis vedukas missugune:

jah see ON tõsi - mina ja maailma 5000ndendas mäkdoonaldis. Mis sul sellele vastu on panna?

Rising Sun Rock Festival

ehk Hokkaido 3

Nonii pakkisime end Akihiro juures mingisse väiksesse Jaapani pilli sisse ja läks minna. Kui japside käest küsida, palju piirkiirus on, siis nad mõtlevad veidi ja ütlevad, et 90 .. vist ja sõidab rahulikult 140ga edasi. Samas saaks siinsetest krimiuudistest vabalt midagi ka peale liiklusõnnetuste lugeda. Kuskil kolm korda rahulikumad tüübid kui eestlased siis.

Igatahes oli meil kuskil paar tunnikest sõita ja otsustasime Nikolaga, et ostame poolelt teelt piltpostkaardi ja saadame ühika rahvale tervitusi. Nagu hiljem selgus ei olnud see just kõige kergem ettevõtmine. Näiteks supermarketist postkaarti ei ole võimalik osta, ka ei saa seda teha postkontoris ega raamatupoes. Lõpuks peale festivali leidsime suveniiripoe, kust sai 10-paki osta. Telefoniinimesed.

Sapporos tegime kerge ostoksi ja vaidluse joogi koguse üle ja siis edasi kuhugi väga kuulsat Hokkaido sööki sööma ja no selle peale viidi meid mingisse India ugerikku. Ei tea. Tangitud, auto pargitud ja shutle bussi otsima. Et siis väga pingutama just ei pidanud, et üles leida:

Ma olen päris kindel, et nad ei läheks kunagi kuhugi kus ei oleks järjekorda. Näiteks ühel tänaval on mustmiljon restot ja kõik need on ühesugused välja arvatud üks mis on rahvast täis. Ja no kas näljane japs jääb sinna resto ukse taha ootama või läheb kõrvalolevatesse. Neile on isegi resto uksetaha toolid ritta pandud kus nad siis saavad rahulikult oodata kuni eelmised on oma einestamise lõpetanud. Ja no muidugi bussist maha otse järjekorda ja siis veel paar järjekorda. Kerge pagasi tsekk kust me kogu tavaariga läbi mahtusime. Õlu lahti, telk püsti ja esimene bänd.
Fännid olid paljulubavad (pime tseki käepaeli). Ok esimene bänd.

Maximum The Hormone

Oi tongi kui hea video - parem kui originaal. Ära enne 40 sekundit kinni pane, päris kobedaks andmiseks läheb ja erinevalt videost on bändis ainult trummar tsikk. A see oli ikka suht uskumadonda kuidas jaapanlased moshivad - ma arvasin, et vaikne ja rahulik rahvas aga hullus - mitte ainult moshpit ei moshinud vaid kogu rahvas. Ja nagu pildilt näha oli, siis mitte ei tõsteta 2 näppu püsti vaid ainult üks. Pikk oli päris soodne olla kuni moshpiti ei trüginud, sest seal tulid juba omad miinused näiteks kael oli konstantselt kahekorra. Kogu see rahva mass, kes enndast tagant ette rullis käis üle mu nipli ära ja väiksed japsid said rahulikult nautida mu kõrval.

Nih siis oli vahepeal paar mitte nii säravat bändi ja lõpuks mu kaua oodatud:

Soil & "Pimp" Session

No ja tasus igat minutit ootamist. Kusturica filmid ja Non-smoking Orchestra tulevad esimeste asjadena meelde. Ja no eriti hea etteaste Shachol't kes laivis ka suurt rohkemat ei teinud kui selles videos. Agitaator. Peale Soili kerge lõdvestus uus õlu ja nii ja siis õhtul täiesti kogemata:

DJ Kentaro

Ah et nii saab ka jah... Suht lodeva seti lükkas kutt sinnasamma lava ette hunnikusse. Tsekib tjuubist veel kraami kui viitsib kui ei viitsi siis üldse ei tseki. Siis toimus suht veel ilmselt midagi aga kuna see kõik toimus augusti keskel ja ma suht mälu järgi laksin, siis detaile rohkem ei pillu.

Muidugi oli juba enne tulekut kamm piletitega - kõik välja müüdud aga siis kuidagi läbi (jah selle jah) sai ikkagi 3 tükki orgunnitud. Telgi pidi umbes sellisesse kohta panema, et kui ühe õlle jõid ja siis telgist lavani jõudsid olid vahepeal juba 2 õlle välja higistanud. Retsilt suur pleiss oli ja no inimesi muidugi veel retsilt rohkem. Ja me polnud ainukesed kes trenni said teha:



Nonii teine päev.
Ahjaa, seda peab vist ka mainima, et ainult Jaapani bändid olid kogu fetivalil. Igatahes päev hakkas Lä-ppish'iga, siis Asian Kung-Fu Generation ja siis:

Tokyo Ska Paradise Orchestra

Bulgaaria tüübil oli kohe esimeste taktidega katus kadunud ja lasi nagu hullumeelne tantsu vihtuda. Kuigi me olime ikka päris kaugel lavast, sai hiljem rongi pealt suvaliselt rahvalt kuuldud, et ahjaa nad nägid meid TSPOd kuulamas. No igatahes kreisipööra biit oli küll kogu asjal. Ja no järgmine ei ole üldse lihtsam:

Boom Boom Sattelites

Nagu sigahead asja tuli suht erinevatest stiilidest. Seda kae küll tjuubist perra, ei hakka siia kõike linkima, aga pandavat kraami on rohkem kui rutsi eest. Siia vahele jäi veel igast head ja paremat ja suht palju usa graraazi bände ka, aga no kontserdi i-le pani täpi peale:

Turtle Island

Korralik häppening kell 5-6 hommikul äkki. Ei mittekusagilt ilmus Akihiro mu kõrvale, kuulasime rahuliku flöödihelinat kui jah, läks ka see ilus muusika käest ära. Kõige imelikumad pillid ja inimesed koos.

Mingi hetk öösel toimus muidugi ka kohustuslik ilutulestiku sessioon:

Ja hommikul kui härrad ärkasid oli vaade selline:
Mitte just kõige treravamad pliitasid, peaks mainima.

Ürituse võib 100ga korda minnuks lugeda, üle ootusete palju head mussi, üle ootuste palju inimesi, kõik kämpi peldikud said juba teise päeva lõunaks ilusti täis roojatud. Iga jaapanlane ostis vähemalt mitu festivali ja lemmikbändi (või suvalise kui lemmiku omad juba otsas olid) T-särki. Konstantne järjekord polnud ainult särgisabas vaid ka märgisabas, sest no kes ei tahaks saada medalit och märki endale. Märgiaautomaatidest väänati alt rohkem märke välja kui pealt jõuti juurde kallata. Jube palju nänni ja tilulilu.

Ning joonistusvõistluse võidutöö on seekord see:
Kui ülejäänud sadakond last olid tõusva päikese festivaliks kõik pildi tõusva päikesega joonistanud, siis Aoki Kouta joonistas ka ühe tõusam ning pani boonuseks 2 tükki juba taevasse valmis kah.

Peace!

Hokkaido 2

Nonii edasi siis..
Muroranis oli meil vastas Akihiro (kadus praeguseks Prantsusmaale peitu)

Natuke autosõitu ja esimeses Jaapani kodus. Terve pere oli delegatsioonina vastas. Vanaisa tegi end tutvustades nii maani kummarduse, et käis nagu Mägi Aivari taskunuga kokku, üritasime samaga vastata, aga no tal oli ilmselt ninja skilli selleks. Igatahes siis kostitati kohe esimesel õhtul kõige hea ja paremaga. Alustades siis söökidest ja lõpetades spets Hokkaido õlle ja sakega.

Poole ööni sai siis maailma ja muid asju arutatud ning lõpuks põhku. Põhja-Jaapanis on majad ikka korraliku suurusega võrreldes Tokyo kilukarpidega. Isegi keskküte oli olemas.
Hommikuks oli ema lodeva hunniku igast ime asju vaaritanud ja söök oli mehine - ühegi asja nime peale riisi ei teadnud. Peale sööki siis valelpoolrooliga masinasse ja läks minna (pole aimu ka kuhu).

Poolel teel oli kerge tsillautsguad ja jäätis. Jäätise valik oli suht kirju, näiteks rohelilse tee jäätis aga no parimaks jäi siiski tomati jäätis, mida ma pidasin targemaks mitte proovida seekord.

Seejärel kerge pilt

loom

ning siis paadi peale, et seilata Jaapani sügavaimat ja puhtaima veega järve.

Keset järve oli saar kus sai maha minna ja ringi uudistada. Leidsime sealtsamast ühe vana paadisilla. Enne kui Akihiro üldse jõudis meile hakata moraali koodeksit lugema, olime me Nikolaga juba trussi väel ja valmis veega üheks saama. Ja no ega tegelt ühtegi jaapanlast ei ujunud küll kuigi oli isegi väike liivarand olemas rääkimata retsist palavusest. Aga no paar minti ja Akihiro sai ka oma jaapanlase probleemidest üle ja bulletproofi sessioon võis alata:

kusjuures kloun Crusty oli isegi ujuma tulnud:
Kuna Akihiro pani paari nädala pärast Prantsusmaale ja ta viimast korda kodukandis oli, siis ta viskas meid Nikolaga kuhugi randa ja läks mingite sõpradega kokku saama. Egas muud paar õlle ligi ja tsill. Õhtul kostitas isa meid super grill-liha ja -kalaga. Ja siis traditsiooniline ilutulestik:

Poole ööni sai siis taas Jaapani joogipoolist mekitud ja hommikul taas uskumatu eine. Peale sööki pakiti Akihiro, vend, Nikola ja mina autosse ära, isa pulti ja läks minna

Peale majakat läksime ninja külla.
Ja no kas oli siis ninjasi või. Ainuke oli see siin:
Ma suht kahtlen selles, kas ta päris oli (kurat seda ninja skilli teab). Peale non-ninja küla läksime Jaapani ühte kuulsaimasse onseni (avalik vann ilmselt eesti keeles). Kuskil vulkaanilise ala läheduses ja no kuna ma kuskilt olin kuulnud, et Hokkaidos on palju looduslike väljas olevaid onsene, siis oli suur tahtmine ühte sellisesse minna. Koha nimeks Noboribetsu ja no väljas olev onsen tähendas siis seda, et see bassein asus ühe hotelli 5ndal korrusel ja lihtsalt ühte seina ei olnud ning sai välja vaadata. Krt nad vist kardavad kõike mis on looduslik. Või no peaaegu kõike, vesi oli siiski loodusliku päritoluga. Siit:
Õhtul kodus pakuti kõige paremat sööki, mida Jaapanis siiani on saadud - lõhe ja kraami. Loomulikult ka Sushit ja no ei saa öelda, et mul oleks selle 6 kuuga toore kala soolikas kasvanud. lõhe oli see eest super.

Õhtul veel panime oma tagasi tripi rongikava kokku - päris tihe sai. Mina otsisin netist ja isa raamatust ja no lõpuks saime kahepeale pörfi plaani kokku. Järgmine hommik jätsime pererahvaga hüvasti, et minna Sapporosse Rising Sun Rock Festivalile ja sealt otse tagasi Tokyosse. Igatahes eriti tore pere oli ja ei olnud neil varasemat kokkupuudet imelike valgete olenditega ja ei olnud meil varem kokkupuudet päris jaapani perega. Aga tundus, et kõik jäid rahule. Eks kui kunagi Eesti tagasi jõuab saab Akihirole Valli baari ja muid tugevaid kohtu näidata kuna ta aastaks juba Euroopasse tuli, asi see siis Prantsusmaalt külla tulla pole.

Siin siis pere - ema, isa, vend, Aki, ee ei ole vanaisa vaid sõber Hero