1, 2, 3, ..., jänes

Oh, vaata vigur. Et jaapani keel liiga lihtsaks ja igavaks ei jääks, mõtlesid japsid, et igavesti äge oleks igale asjale omaette loendus süsteem teha. Et kui meie loendame asju üks pliiats, üks raamat, üks taldrik, üks klaas jne siis japsidele oli see liiga lihtne ja labane, et kogu aeg ühte ja seda sama sõna korrata. Siit ka vajadus erinevate loendurite jaoks. Näiteks sellistena grupeeritult:

• pikad silindrilised asjad (käsi, pudel, pliiats) - ippon
  
• köidetud asjad (raamat, vihik) - issatsu
• lapikud asjad (paber, taldrik, kokkupandud T-särk) - ichimai
• tassid-klaasid jms - ippai
• masinad (auto, kaamera, klaver) - ichidai
• tükid (mingi suurema asja osad) - ikko
• niisama asjad - hitotsu
• jaapani jeenid - ichien
• väiksed loomad ja kalad - ippiki
• linnud ja jänes - ichiwa
• suured loomad - ittoo
• inimesed - hitori

Ok näite jaoks peaks sellest listist piisama küll. Sidekriipsu taga siis jaapani keeles "üks". Ja loomulikult on ka kõik ülejäänud numbrid erinevad.

Kui nüüd tähelepanelikult panna, siis peaks midagi imelikku silma hakkama küll - linnud ja jänes. Idee poolest liigitatakse linnud ja jänes grupp tiivalisteks. Ja ei ole sellepärast, et jänesel nii suured kõrvad on, et neid tiibadeks võiks pidada. Tuli välja, et Jaapanis oli 6st sajandist 19nda keskpaigani loomaliha söömine keelatud. Linnuliha ja kala võis krõbistada mõnuga. Ja no pädevamad japsid hakkasid erinevaid loomi lindudeks ja kaladeks kutsuma ning barbecue võis alata. Ja kuna jäneseid kutsuti lindudeks, siis oli neid vaja vastavalt ka kokku lugeda. Ja mine nüüd võta kinni kas jäneseid loendatakse ka kevadel ja kuidas neid üldse loendama peaks. Igatahes 1872 aastal võeti vastu 1 kahest otsusest:

1. kõik loomad on kas linnud või kalad
2. liha söömise keeld lõpetati

Kurk

Njah - sellised asjad ilmselt müüvad ainult Jaapanis ja sellest ka arvatavasti põhjus, miks Pepsi seda mitte kusagil mujal ei müü. Nimelt siis selline jook:

Jep - kurgi maitseline Pepsi. All väikselt veel kirjas, et tegelikult kurki üldse ei sisaldagi. Kõige hullem keemia ei olegi aga saksakeeksi oleks küll tahtnud kõrvale hammustada. Nii et kellel soovi eriti eksklusiivset jooki saada, siis tellimus teele ja ma võin posti panna.

Sumo

Nonii pole juba ammu siia midagi kirjutada jõudnud ja nüüd siis üritan tagant järele tähtsamad asjad ära mainida. Nimelt siis käisime Kajaga sumo vaatamas. Üks kuuest suurtutniirist aastas. Ja muidugi üks peamisi eesmärke oli Baruto ära vaadata. Kaja oli kusagilt välja kaevanud, et kui sama päeva hommikul pilet osta, siis saab 210.- eeguga endale pääseme lunastada. Esmaspäevane päev oli ja rongisõit hommikuse tipptunni ajal oli omaette kogemus. Mis sest, et rong kilomeetri pikkune on, sellele vaatamata on see nii pungil täis, et kui meie jaoks enam mitte ühtegi inimest peale ei oleks mahtunud, siis järgmises peatuses tuli ikka vähemalt 10 pintsaklipslast samasse vagunisse. No minu jaoks oli see pigem huumor, ei kujutaks küll ette, et iga hommik peaks midagi sellist kogema, tööpäev oleks kindlasti peetis pärast sellist pressingut.

Nagu varem mainitud, siis elu käib järjekorras:

Hommikul liiga vara piletisabas. Pealse seda hakkas päev noorte võistlejatega:

Nooremad kutid olid küll päris korralikud rasvapallid, tegijamatel oli ikka liha ka veidike või midagi sellist. Igatahes tõotas pikk päev tulla. Otsustasime minna infosse ja uurida, mis ajal Barutot näha saab. Küsisin siis viisakalt, et kas nad sellist maadlejat teavad nagu Baruto ja no vastuseks oli, et mis küsimus see on - muidugi tunnevad. Ja no peale seda kui öeldi täpne aeg, millal ta võistleb ja sooviti sulaselges eesti keeles "Ela hästi!". Oli nats piinlik küll, et tegelt vist on päris boss tegija. Mida tõestab ka see:

Vidinaid oli ikka retsilt palju. Järelikult tegija. Peale selle saime teada, et kõik sumokad sisenevad ühest kohast ja otsustasime siis välja minna tsillima ja vaatama kuidas ässad majja saabuvad. Baruto tuleku nägime ka ära ja sai kätt ka suruda, pilti muidugi ei taibanud suurest erutusest teha, aga no me ei olnud ainukesed. Jaapani naised olid sini-must-valgetega väljas ja me väike lipuke oli nende omade kõrval ikka hädine küll. Rändom pilt saabumisest:

Vahepeal käisime spets sumo toitu söömas:

Ja mine nüüd võta kinni, kas selle lurri eesmärk on sind paksuks teha või tugemavaks või hoopis midagi muud. Igatahes oli kell juba palju peale lõunat ja prod hakkasid ka lõpuks üksteist kummuli lükkama. Esialgu muidugi ametlik tseremoonia ja tutvustus:

Ei ole vaja ilmselt öelda, milline Baruto pildi peal on - minu poolt igatahes kamaluga respekti tüübile sellise põlle eest. Põlle hinnad pidid hakkama 100 000.- eegust.

Koristusbrigaad lükkas platsi vahepeal puhtaks ja võis alata:

Kerge jala viibutus, soola loopimine jms

Tähelepanu, valmis olla, läks minna!

Ja noh teada tuntud lühikese jutu mehed nagu me oleme, 3 seki hiljem oli vastane kummuli ja Barutol jälle üks võit kirjas. Ühel päeval on üks mats ja kokku on 15 päeva nii et lõpsaldoks seekord jäi 14 võitu ja 1 kaotus. Hea töö.

Ok sellega oli võistlus läbi, aga siis mõned päevad hiljem tuli kutse, et peaks tähistama ka. Oi plää, ma ei hakka parem ise kirja panema, Kaja on liiga hea ja pika jutu selle kohta teinud, panen siia lingi tema blogile ja see on lugemist väärt- http://kajainjapan.blogspot.com/2007/05/kui-kuskil-miskit-toimub-eestlased.html

Sõber

Et siis selline tegeliski otsustas minu peal maanduda - päris kamo teema. Igatahes ei olnud ta nõus enam mujale minema ja nii ta siis kükitas nagu keldrikakand mu otsas. Lõpuks ilmselt väsis pildisessioonist ja otsustas puhkama minna peale 20 minutit.