Super Krossu uskumatud seiklused Hattori Hansoga

Go

2009-04-07T19:28:00.000+10:00

Tokyo-Osaka-Shanghai-Beijing-Irkutsk-Moscow-Tallinn

Day 1
17. March 23:30 Tokyo
Night bus from Shinjuku to Osaka. Despite my great effort during 1 year time I haven't mastered the Japanese skills to sleep wherever whenever - the night in the bus was crap and I had caught cold the previous day/evening in Yoyogi which made it even worse.

Day 2
07:30 Osaka
There's not much to do at that time of the day. I found a McDonalds on the corner, drank some coffee and red LP Shanghai which I borrowed from Kaspar. I think the banks opened around 9 a.m but "the currency exchange department" opened at 10 and the only accepted currency was USD or Japanese yens so my last hope was the ferry terminal:
Yeah and the last hope was gone as well. There are lots of things you have to do before leaving Japan. One of them is your health insurance card - sized like a usual credit card but made out of paper holding your name and something else. No magnetic stripes or anything. So the deal is that you get an envelope from city hall and before leaving the country you have to send it back. Yea, the same piece of paper. Don't ask why - the country of techmology after all :) At least I could leave this envelope to the lady at the encounter.

Boarding time was at 12 and I got my berth in a cabin for 8 persons (western style). For non-western style the price is the same but the room is for 16. We were 5 people in the cabin 2 Chinese and Reimond (a guy from Germany but was born in Brasil and lived there for the first 15 years) and then JP a pure Japanese fella. We had a ping-pong tournament, of course a small Chinese boy beat us all. My cold was getting even worse so I decided to beat it with as much tea as I could possibly drink - fortunately it was for free. Later I discovered that I had forgotten my scratchpad to Tokyo and also some of my laundry to the washing machine at the dorm. But maybe it was good - can't say I had much room in my backbag. The bad thing was that I had Rong-Rongs contacts in that notebook. As I didn't feel good I went bed early.

Day 3
The wake-up call was 7 a.m and breakfast 7:30. Crazy. I got up 5 minutes before 9 to get a new load of tea. A guy from the crew told me to go grab some breakfast as it's served until 9. To be honest I had no idea that the breakfast is included. I like porridge, specially rice one but this tasteless rice jelly didn't agree to end up in my stomach.

The ship was really small and swaying quite heavily. I think it wasn't bigger than Vana-Tallinn (a ship between Paldiski and Kapellskär):

JP and Reimond had met Georgia a girl from UK. And there we sat and tried to save the world. Ah and the Chinese dishes in the restaurant - delicious.
In the evening there was a karaoke in the bar. A Chinese old man was singing and it sounded exactly like a women was singing. But when a Chinese old lady was singing in Japanese it didn't make any difference - the sound and the pronunciation was the same as in Chinese I quess. Interesting. Anyway I couldn't "enjoy" it too long as I still hadn't recovered and I was off to bed.

Day 4

The water had changed it's color:
Yeah I've reached the 3rd longest river in the world - Yangtze which means I'll get to Shanghai in no time. There was unbelievable traffic on the river - any kind of boats, ships war-cruisers or whatever possible. Even a huge LCD-screen mounted on a small ship cruising around the river and showing Nissan commercials.

The air was a bit foggy and the second thing you'll notice after the traffic is the construction work. Everything is being built even the terminal was under construction.

Even though there were 3 Europeans the customs went really smooth no-one seemed to care about us. We took a taxi to the downtown. When talking about taxis I think I'll always remember my mate in Tokyo, Nikola who said that one of the things he really missed from Bulgaria was a ride in a taxi. Yea - can't make it in Tokyo unless you're one of the salary mans who doesn't fit into the capsule hotel. Fortunately the taxi fare was really cheap so there wasn't even a discuss of sharing it - good for me as I still didn't have any Chinese money. I stepped in to the first bank and my cash problems were solved - damned I thought Japan was more open minded but apparently I was wrong. So we bid farewell with Reimond and JP who found themselves a hotel.

As I wrote in the previous part I found myself housing from the almighty internets. China is at the same level with Europe which meant I could use my old cellphone here. So I called my host Lea. She was still working so I decided to hang around a bit. I accompany Georgy to her hotel which was just next to a massive big multistore fancy hotel. It didn't look any good from the outside but inside was a whole other world. Really cool interior and the rooms were nice as well. I'd never stay in the big fancy one when I'd have a small and comfy just near by. She left her baggage and we were off to find some food. We chose a place which had the most people inside. The menu offcourse was in Chinese and we ordered somethig to eat - drink part was easy - everybody knows Coca-Cola and it was the safest pick at that time.

After the meal I called Lea again, she was still working but her cleaning lady could let me in. Even though I had some address the taxi driver couldn't find the place and I wasn't the best one to communicate with him. After some phone calls I finally arrived somewhere. I'd never met Lea neither the lady. And I wasn't sure I was in the right place. The flat was really nice the lady turned on the TV for me but I prefered to read. She was nice. At some point Lea came home and I finally met her in real life. I can tell you she was even nicer than the cleaning lady :) And I'm telling you - she's the living lexicon of Shanghai and China. Later in the evening we were off to a night club called Shelter, which was a really cool place. Even DJ Kentaro from Japan was going to play there next week. I had seen that guy in the Rising Sun Rock Festival in Japan Hokkaido. Sad I couldn't see him in Shanghai. The next place we were going was called Logo. Damned she knew some places. Both of the places were really small and cozy. The funniest thing in Logo was a guy in joggers behind the encounter. The bar man took your order, made you a drink and took your cash which he gave to the guy in joggers who gave him the change back which he gave to me. Later on I found out he was the owner of the place :) And I love the food you can buy from the streets - just in front of Logo:

BBQ - meat, vegetables whatever - sooo goooood.

Day 5 - 7 Shanghai

I was wondering around in the city. Later on Lea joined me for a dinner. Where after we went to People's 7 I think that's how it was called. I really like Shanghai because it's full of contrasts. In one place you can have a beer for almost nothing and in the next place you pay the same money as in top places in Europe or Japan.

The next day it's raining cats and dogs. Lea had cough cold and was quite sic. Even though it weren't a best weather to explore the city I was going out. Another thing I like about China is that you can just aimlessly go around in a city and at some point when you decide it's enough you can just take a taxi back home. The definite highlight of that day was:

Every time I get home late at night I wish I found a Yoshinoya on my way home :(
And the old town was also really nice :)

And a magic DVD shop. For a second I thought I was in a transformers movie after I asked if they had some Japanese anime. Shelves turned over some hidden doors came up and you could have anything you wished :)

I had decided to go to Beijing by train and not the night one so I could see a bit of the country side as well. So I went to the station to get my tickets. Fortunately it was a really nice day. After that I was out for Pudong the home for Shanghais skyscrapers.

I think I'll continue in next post and fortunately I don't remember the trip much in detail anymore, so hopefully you'll get shorter posts.

Ready, steady, ...

2008-08-13T06:58:00.003+10:00

I gave too many promises to write something about my journey back home and better late than never. And this time it will be in English for the ones who were left behind. So don't charge me for my "French". And looks like it's gonna be far too long to fit in one post so here we begin:

In the army there was a nice saying - never give soldiers too much free time or they think up something stupid. Seems like it's the same in ordinary life. Anyway, just another weekend, nothing to do and I was looking for some cheap flight tickets back home (I came by one-way ticket). But as usual - nothing cheap. Frustrated as I was I thought - what the hell I'll go by train then and continued to search the flight tickets.

Another day I was checking the "interweb" whether the Trans-Siberian railway is still going strong and of course it was and still is. Then I fooled a couple of my friends by saying that I'm going back by train and so on. The idea was too crazy to fit into my head. I think without Heleri and Kaspar I wouldn't reach the level of self-confidence to even start the planning. Not that I'm afraid of new adventures but because of the situation between Russia and Estonia:

The sign says: "No entry for dogs nor Estonians", hanging on a door of a restaurant in Russia. Read more from BBC.

At some point I found myself calling different embassy's and checking out the expenses. Seems like the planning had already started. I had chosen out a route from Tokyo to Fushiki and then from Vladivostok to Moscow and Tallinn. I made a spreadsheet file where I wrote all the prices, dates, places, contact indormation - anything useful I could find from the "internets" related to the journey.

Quite soon I realized that it's gonna be more expensive than I thought. The price of the ferry to Russia was close to 40 000 yens and the train ticket price varied from 20 000 yens to 63 000 yens. Quite a downside until I found a ferry ticket from Osaka to Shanghai for 18 000 yens - great - yet another idea. So I made some "minor" changes to my route and added China as well. Certainly the China inclusion for the trip was greatly affected by Rong-Rong my nice classmate from Tokyo who was going back home to China and was more than happy to host me there. And for the train journey I must mention that Rong-Rong means Train-Train in Estonian - I took it as good luck for my trip :)

After some consulting sessions with Rong-Rong and Mongolian embassy it came clear that Mongolia will be "no-can-do" on this trip just because the trains run quite SELDOM (a small inside joke) and the Trans-Mongolian route couldn't fit in. So my final route was on Trans-Manchurian: Tokyo-Osaka-Shanghai-Beijing-Irkutsk-Moscow-Tallinn.

Now for the hard part - visas. Yeah you can think that Russia is my neighbor country and it will be easy for me to get the visa but Russia is Russia. Reading different bulletin boards I understood that this is the most difficult part of the whole trip. I'll cover it just briefly. Things you need:
* Passport
* Visa application form
* Passport photo
* Health insurance
* A voucher from the travel agency in Russia

It's gonna take 2 weeks and 5 000 yens.
The last document from the list is quite interesting thing. As the man from Seat61 (http://www.seat61.com/Trans-Siberian.htm) says:

A hangover from Soviet times is that to get a visa you need supporting documentation, usually just called 'visa support'. In theory, this is a letter of invitation from your travel agency setting out confirmed travel & accommodation arrangements for your entire stay in Russia or (for independent travellers) an accommodation voucher issued by your hotel(s) showing confirmed accommodation for each and every night you plan to spend in Russia. Having to pre-book all this would be ridiculously restrictive, so here's how it really works: You go to an agency such as www.realrussia.co.uk or one of the Russian agencies listed above and they sell you the necessary visa support for a small fee, which allows you to get a visa without any genuine hotel bookings, so you can travel around freely just as you would in any other country, buying tickets and finding hotels as you go. Behind the scenes, the agency usually has an arrangement with a local hotel, they make a dummy 'reservation' for the period you want to be in Russia so they can legally issue the visa support, though of course you don't pay for the hotel and everyone knows (apart from the Russian government) that you have no intention of ever using that hotel room. Crazy, eh

Sketchy, but finally I got my Visa support

from WayToRussia.Net for 3 200 yens, my second purchase before that I bought the Trans-Siberian LP for ~2 500 yens
After I checked the health insurance prices I realized it wasn't such a great idea to take the visa for a longer period "just in case" ~7 000 yens for 25 days covering Russia only. Quite frustrating until I found a special deal from Salva Kindlustus (just for information to fellow Estonians). They offer a special insurance for Russia, Ukraine and Belarus and I got mine for 1 060 yens - sweet. A quick visit to photo booth and here I come Russian Embassy.

Meanwhile I had checked out that I need 4 000 yens and 4 days for the Chinese visa and a filled application form where Rong-Rong had to write her contact information. The only problem was that I was short of time. I had the graduation from the JUSST program then on the next day my parents came to visit me and I had to arrange all the transportation, accomodation and other things so I didn't had any time for my onw planning. And on the next evening my parents left I had to take the night bus to Osaka. Pretty tense. However inbetween the Kyoto-Osaka-Hiroshima-Tokyo trip with my parents I could manage to apply for the Russian visa. After seeing my Estonian passport the embassy clerk wanted to speak in Russian but that is one of the big problems with me and the journey I'm going to take. At the end it went quite smoothly and my application was accepted. Even up to this point I couldn't believe that I'm really going to make it. Because of the relations between Estonia and Russia and the information of getting the Russian visa from the "internets". First time I realized that I'm really going to make it was 2 weeks later when I saw the Russian visa in my passport. On the same day I rushed to the Chinese embassy to apply for Chinese visa.

Russian visa in my passport I started to book tickets. Nightbus to Osaka for 3 800 yens (www123bus.net). Ferry from Osaka to Shanghai 18 000 yens (http://www.shanghai-ferry.co.jp/english/fares.htm) + Fuel Surcharge 1 500 yens.

Geting the travel insurance was another problem. I couldn't get the insurance from Japan because I wasn't coming back and I couldn't apply for the insurance from Estonia through the internet because they've got somekind of rules that you can't apply when you're already traveling. Several phone calls to different insurance companies in Estonia couldn't change the situation. My explanation about the fact that I'm not traveling in Japan but living and at the point I left Estonia I didn't even thought about going to China was not convinient enough. And even if I had planned it 1 year in advance I couldn't buy the insurance for so long time in advance. Finally Heleri could somehow get me the insurance for 4 000 yens. Great. Now I just need the train tickets :D

I had planned to stay in Shanghai, Beijing, Irkutsk and Moscow. The most crucial ticket was from Beijing to Irkutsk. For buying the tickets there were different alternatives. The most cheapest was offcourse to buy the ticket in person from Beijing. Even though it wasn't a high season I thought it would be a nice idea to get the ticket in advance. And then there are different types of tickets I went for the cheapest one - 1 berth in a compartment for 4 people (2nd class it was an international train and it was the lowest class available). Fortunately Rong-Rongs friend was so nice and bought me my ticket for 1 599 yuan (25 000 yens).

Even though I was going to spend "a few" nights on the train i still needed some accommodation in Shanghai, Irkutsk and Moscow. A great deal here was couch surfing (http://www.couchsurfing.com/) . What a great project it is. Not that you can spend a free night somewhere but meeting someone who knows the place and can show you around is priceless. And I'm really happy that I could find Lea in Shanghai and Spike in Irkutsk. What comes to Moscow I had family acquaintances living over there. Last time I met them was more than 10 years ago and at that point I couldn't speak Russian and I still don't but I could get their contacts and arrange a place I could stay a few days.

After my parents left Tokyo I had 1 day to do all the necessary procedures to leave Japan (Closing all my contracts, packing my stuff, leaving my dorm etc). And still I had time to spend quality time in Yoyogi with Senjor Arki and Shinya and others. Even on the last day Japan can surprise you. I visited 3 banks in Chofu and 2 in Osaka and I couldn't change any Chinese money. So I left for China whithout a single yuan. Sounded promising.

I think that's it. And it's just the planning. I'll add the expenses to the end to you and myself to see how much approximately did I spend. It's gonna be in Japanese yens as in the story. For fellow Estonians just take 1 zero off from the end and you'll get the price in EEK.

List:
2 500 yens Trans-Siberian LP
3 200 Voucher for the Russian visa
1 000 Health insurance for Russia
5 000 Russian visa
4 000 Chinese visa
4 000 Health insurance for China
3 800 Tokyo-Osaka night bus
19 500 Osaka-Shanghai ferry
25 000 Beijing-Irkutsk train
-------------------------------------
68 000 yens so far

to be continued ...

Aeg saab ymber

2008-03-16T12:23:00.003+10:00

No nii s6brad. pole endast juba ammu elum2rki andnud ja kasutades Matu s6navara v6in julgelt 8elda, et nii kuramuse kiire on olnud, et ei j6ua peldikus isegi raputada enne pyksi panekut. Nimelt siis sai kool l6petatud, vanematele ja t2dile jaapanit n2idatud s6pradega hyvasti j2etud, kuna need ykshaaval siit minema tilkusid ja nyyd ongi aeg minu k2es. Homme 17. m2rts pakin ennast taas kokku ja seekord siis ninaga juba kodu poole.

Kunagi ammu yhel n2dalavahetusel kui yliigav oli sai sellise m6tte peale tuldud, et 10 tundi lennuki s6itu on ikka igavamast igavam. Ja no nagu tavaliselt ikka kui igav on, m6eldakse lollusi v2lja. Minu lollus seekord on siis selline:

Tokyo - Osaka 88buss
Osaka - Shanghai laev
Shanghai - Peking rong
Peking - Irkutks rong
Irkutks - Moskva rong
Moskva - Tallinn rong

Need kes tahtsid 2 yhes saada, et mulle vastu tulla ja lennujaama iseavanevaid uksi vaadata, peavad seekord pettuma. Hetkel ma veel ei kujuta ette, millal ma l6puks koju j6uan, aga ilmselt kuskil aprilli keskel. Eks ma yritan teid ikks kursis hoida kui v6imalik. Eestis n2eme.

Sayonara

see valge asi

2008-02-12T21:41:00.001+10:00

Hakates siin vaikselt oma arhitektuuri õpingutega ühelepoole jõudma, on ka juba midagi ette näidata. Kümme kuud arvutusi, valemeid, siinust ja tangentsit, oleks tahtnud piirväärtust ka võtta, aga ei hakanud hammas peale. Peale hunnikut nurjunuid modeleerimiskatseid, siin ta lõpuks siis on:

Ma tean jah ma ise olen ka rahul oma saavutuste üle, aga tee sinnani ei olnud just lihtne. Näiteks ma ju ei ole üldse oma boksigi tutvustanud, kus kõik ajuragistamine käis:

Minu boks, Ubuntu jookseb end just parasjagu käima ja kasutasin võimalust teha kiire jäädvustus Dexteri laboratooriumist kus ei olnud esimest korda ühtegi hingelist peale minu. Ma olen sunnitud vahel oma boksis viibima näiteks laupäeval kell 2 öösel, on ette tulnud 4 öösel Dexteri laboris olemist, aga mitte kunagi varem üski. Dexteri laboratooriumis on veel kohvi-täis-automaat, telekas, külmkapp, ekspresso aparaat, nari ja hunnik jaapanlasi lahterdatud ilusti boksidesse. Kuna mul Dexteri laboratooriumist koju on kuskil 5 minutit, siis pole veel nari mugavust proovile pannud. Üldiselt on mul labor nüüd teine kodu nagu kuulsal Mattosanil Taist.

Ja et teil seal Eestis ikka meelest ära ei läheks, mis see valge asi on, siis see on lumi:

Kusjuures see on mingi kahtlane tüüp mingist kohast mida keegi ei tea - vist Venemaa juures kui Ausstraalias ei ole..

OO ja kas me sofa sai kergelt üles vuntsitud või jaa. Kusjuures hiinlasi üldse ei kanna, me Kaspariga istusime rahulikult sofas ja ootasime kuni Homerit näitama hakkab kui hiinlane läbi sofa sadas. Noh kohe näha, et lumeinimesed, sest lumi ju ka läbi ei vaju:

Noh tsikid palmisaarel, mis teil selle peale öelda on?

Ja masinapark oli tänu valgele asjale täiesti rööpast välja löödud:

.. ja seda kõike Tokyos tavaliselt eiriti ei saja :) Et siis võtan kaasa kui tagasi tulen?

Pildikogu

2008-02-10T22:10:00.000+10:00

Kes pole veel märganud, siis ma lisasin blogi menüü alla lingid albumitele, suht paljud pildid blogist ka läbi jooksnud, aga mõnedest pole veel jõudnud rääkida ja ilmselt ei räägi ka. Näiteks tripp mehhiklastega Kumotorile (Pilvepüüdja) mäele.

Ja täiesti teemast välja panin veel teibi uudistevoo ka lehele :)

Kalapäev

2008-02-07T12:00:00.000+10:00

Umbes ajas tagasi nii päris mitu head kuud kohe - septembrisse. Neljapäev - kalapäev. Ja no mul oli ju Ameerikast (nagu Jõmm tavatseb Rootsit kutsuda) külaline ka ja nii saigi Heleriga võetud retk ette turule. Et mitte heast ja paremast ilma jääda, siis pidi varakult juba kohale jõudma, soovitatav nii umbes 5ks aga noh, 7ks ei olnud ka väga hullu - "paar" kala ikka oli mida osta oleks saanud. Üldiselt soovitan ENE-de seti kaasa võta, sest ENEKEses kindlasti kõiki kalu ja juurikaid kirjas ei ole mida Tsukiji kalaturult Tokyos osta saab. Parim kirjeldus Tsukiji kalaturu kohta, mida ma lugenud olen, on ilmselt Siim Nestori sule läbi kirjutatud artikkel Eesti Ekspressis:

"Üks turismiatraktsioonidest kalaturg ise on juba paras hullumaja puhvet. Jääb mõistmatuks, miks nad sinna varastel hommikutundidel (turg tiksub kella 5st 9ni) üldse turiste – või minusuguseid uimaseid turiste – ligi lasevad. Lõputute – rõhutan: lõputute – lettide vahel, millele on kuhjatud absoluutselt kõik ookeani enda koduks pidavad olendid, ukerdades olin ma kogu aeg kellelgi ees. Või millelgi. Pidevalt tuli uljalt kihutavate motoriseeritud kalakärude eest ära hüpata – neid tuli eest, tagant, vasakult ja paremalt – ja juba jääd jalgu tilkuva kaheksajalaämbriga tormavale tegelasele. Ehmatus ja hüpe, ehmatus ja hüpe. Ilmselt pole raske seal tuiates ka sedasi komistada, et kukud hiiglaslike tuunikalade tükeldamiseks mõeldud üliterava kalasae embusse ja saad laitmatult fileerituks.

Mastaabi mõistmiseks: tark Lonely Planeti Tokyo taskuraamat ütles mulle enne kalaturule jõudmist, et Tsukiji kalaturul läheb ühes päevas kaubaks 2500 tonni kõikvõimalikke mereande – kogusummas 23 miljoni dollari eest. Järgmisel päeval sama palju. Ülejärgmistel muidugi ka. See on f****g palju kala ikka."

Viide tervele artiklile:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B504ED7A1B7331F1C2257383005E07FC

Ja täpselt nii ta oli ka. Hommikuti on tuunikala oksjon kus saavad panuseid teha vaid litsenseeritud ostjad, hoidmaks ära mõttetute turistide horde. Siiani ärevaim ost kahtlemata tehtud ühe Hong Kongi poodniku poolt, kes sai õnnelikuks tuunikala(275kg) omanikuks nii umbes 600 000.- krooni eest.

Pärast oktsioni vedasid õnnelikud omanikud oma kalakesed koju:

Njah, imeelukaid ikka leidus ja üks neist arvas heaks mind karastava veejoaga kasta, kahjuks ta ennast ei tutvustanud ja ma siiani ei tea mis elukaga tegu oli (see kala kindlasti ei olnud, kes veejoaga kärbseid puuokstelt maha sülitab).

Lihtsalt nimeta ja midagi ja järgmine hetk on sul see olemas:

Oi kala.
Tapjakärud:

Kahtlemata värskeim sushi Tokyos:

Kuna turg on suht kuulus turismimagnet, siis oli ümbruses ka suveniiri poode korralikult, parim leid nendest S&M Puhh.

Kohe kalaturu kõrval aga asub Tokyo kõige peenem linnaosa Ginza. Täistopitud kõikvõimalike moekaupade ja ehtepoodidega või noh lihtsamini öelduna iga naise unistuste linnaosa. Kuna Tokyo maa hind ei mahu kellegile mõistuse piiresse, siis Ginza omast ei tasu isegi rääkima hakata. Sellega seoses tahetakse ka kalaturg 2012ks aastaks sealt minema kupatada.

Ega Ginzas minusugusel lihtsurelikul polegi midagi teha, D&G, Gucci, CK, Armani ja no fääntsi fääntsi - rohkem nimesi ei jäänud meelde, aga seal saaks palju korralikuma pronksöö teha kui see mis Tallinnas oli. All suht erakordne pilt Tokyost kus on näha majad ja puud korraga:

Ginzas asub Sony mingi putka kus on igast lollust eksponeeritud, näiteks kaamera mis teeb pilti kui talle naeratada. Heleri naeratus ei kvalifitseerunud naeratuse alla:

Siis veel mp3 mängija, mis mööda lauda ringi kütab ja üritab vist Flubber olla ja sa ise saad sel juhul Robin Williamsi mängida:

Peale tehnikat midagi veel naistele - Sweets Paradise - 150 eeku ja söö niipalju torte ja kooke ja jäätist ja šoksi ja kommi ja küpsist ja mida iganes ja täpselt nii palju kui tahad ja siis natuke veel, et ikka korralikult paha olla oleks:

Lehmamaja:

Jaapani mood vääriks täiesti enda ette raamatut, ei teagi, kas ma võtan selle teema üldse käisile siin, kergeks näiteks vaid allolev pilt ja see on suhteliselt tavaline nähtus tänavapildis:

Nara ja koju (teel viimane)

2008-02-03T15:44:00.000+10:00

Kerge hommikukohv ja juustusai, peale nuusutan veel väljast lumelõhna, sest Tokyos sajab juba teist korda lund see aasta. Siin vist ei tea ilmataat kliimasoojenemistest midagi nagu ka Lõuna-Hiinas, kus oli totaalne kaos, rongid ei sõitnud ja kõik muu sinna juurde käiv. Igatahes ma võin kotiga Eestisse kaasa võtta, siis saab noorem põlvkond ka näha, mis imeasjaga tegu. Ja muidugi veel mu kaasõpilased - enamus oli esimesest lumest nii elevuses, sest ka nende jaoks oli see esimene - elus. Igatahes tagasi tripi juurde.

Kohe esimese rongi peal kohtasin ma ühte sakslast, kes oli ka teel Tokosse ja ka 18 kippuga (local trains, mis see eesti keeles võiks olla kohalik rong?) igatahes mõtlesin juba, et mul reisikaaslane olemas, aga selgus, et ta oli hardcore planeerija ja arvestas, et kui tund aega shinkanseniga sõita (mis teeb siis umbes midagi alla 300 km) jõuab kohalike rongidega 1 päevaga tokyosse. See plaan mulle väga ei sobinud, sest mul oli plaan veel Narast läbi käia ja mõnda aega seal uudistada. Varsti oligi sakslane kadunud, et ma sain rahulikult luugi kinni lasta. Ega ma suurt tripist midagi ei mäletagi enam, tean, et kohe esimeses peatuses äratas keegi mind üles ja sain rongi vahetada ja nii ta läks. Mingi hetk olin juba tuttavatel radadel Hiroshima - Kobe - Osaka ja lõpuks Naras. www.couchsurf.com-ist leidsin endale eriti ägeda öömaja. Üks tore jaapanlanna oli otsustanud, et teeb endale kohviku ja et tal ei ole vaja tervet ülmist korrust enda tarbeks, oli ta sinna teinud eriti mõnusa äraolemise nii umbes 10-15 inimesele. Jõudsin Narasse sellisel kellaajal, et turisiinfo oli veel lahti, kuna mul olid mingid juhised kuidas kohvikusse jõuda, siis läksin küsisin, et kas nad teavad midagi ja selgus, et on vist suht popp koht. Igatahes palju ei läinud kui ma koha üles leidsin. Eest leidsin eriti ägeda ja armsa kohviku teseki pilti: http://www.naracafe-youan.com/english/index.html . Enne mind oli seal veel nii umbes 7 inimest ehk enamus ühendriikidest, paar kohalikku ka. Mayumi (kohvikupidaja) oli orgunninud 3 läpakat koos netiga, mis oli eriti mugav edaspidiste plaanide tegemiseks. Magamiseks oli 1 suur ruum, kus põrandale sai futonid(madratisd) lahti rullida - väga stiilne ja Jaapani pärane koht. Nagu diivanisurfile kohane, siis ööbimine oli ka seal tasuta, lihtsalt õhtusöögi eest tuli välja käia 200 Eesti raha. Kokku sai seal 2 ööd veedetud, sest siis oli aeg juba seal maal, et raha oli otsas ja kool hakkas uuesti pihta. Õhtud möödusid kaasränduritega vesteldes, huvitavaid inimesi oli kokku kogunenud. Päeval sai tehtud kohustuslik tuur mööda templeid. Ära sai nähtud jaapani suurim Budda kuju (istuv) aga mulle endale meeldis rohkem Kamakura oma, mis seisab püsti ja Nara Budda oli veel maja sisse ka pandud:

Majas sees oli ühest kandetalast tehtud läbi auk ja öeldakse, et kes sealt ennast läbi suudab suruda, see saab ka valgustatuks.

Kusjuures seda ei olnud kirjutatud, kui palju inimesi sealt tuletõrje abiga välja tuli tirida. Maja ümbruses on kuulsad Nara tapjakitsed, need sööks kõike mida saab ja neid ei ole vähe ka seal vabalt ringi jooksmas. Suht samasugused elukad nagu Mijajimas (saar Hiroshima juures). Lihtsalt üks pilt veel:

Üldiselt olen loobunud templitest pilti tegemast, väga palju neil enam vahet ei suuda teha ka. Kokku saigi tegelikult 1 päeva Naras veedetud, sest teisel hommikul astusin varakult rongi, et enam-vähem ajal koju jõuda. Ühel öömajalisel oli soetatud Jaapani LP, maksis vist midagi 50 krooni ringis, ostetud kuskilt hmm... Malaisiast äkki - ei tea täpselt. Aga sellele vaatamata oli suht hoolikalt tehtud koopia - kõik laheküljed ilusti käsitsi sisse skanneeritud, kaartidest kahjuks ei saanud suurt midagi aru, aga noh tänu kvaliteetsele paberile oli raamat ise pea sent paksem ja no peaaegu nagu päris.

Üks teine raamat oli veel.. ja ma veel siia maani masenduses, et ma ei leidnud seda raamatut umbes aasta aega tagasi. Igatahes kuu ajaga Jaapani keel sellest vihikust selgeks oleks olnud perfektne. Jaapanlased ainult millegipärast lugesid ja naersid nagu oleks koomiksit lugenud - pidavat väga-väga imelik keel olema - aga suht jaapani keele sarnane.

Ja nii ta otsa saigi. Väsinult kuid õnnelikuna kodus tagasi. Siiani veel üritan "dämmi" likvideerida ja söön pakinuudleid, aga see kõik oli seda väärt ja rohkemgi veel.

Tseki pilti: http://www.teip.ee/risto/Trip2/ enamus juba siin ka olnud ja mõned veel lisaks.
Lõpp

Fukuoka (teel 6)

2008-01-29T00:53:00.000+10:00

Muumitrollidega hüvasti jäetud, astusin Hagist rongi peale. Kuna ma juba teadsin mis mind ees ootab, siis ärevus oli suur ja peal laiali otsas. Mingises järjekordses rongivahetuses hakkasin silte uurima, et kust platvormilt järgmine rong läheb, ei saanud veel esimest nimegi välja veerida kui mingi mammi hüüdis, et sinna poole. No selge pilt, kui sinna poole, siis sinna poole ja vähe sellest. Kuna ta rongis mu vasta istus, siis sain terve rongitee ka veel seletada taga ja jaapani koolitüdrukud muudkui itsitasid. Aga mammi ise oli pull tegelt - väike jupats, tossude ninade peale oli kummagile kirjutatud kanjides Tanaka ehk siis mammi perekonnanimi juhuks kui tossud omapead kondama suvatsevad minna, siis saab mõni hea inimene neile kodutee kätte näidata (mitte et Tanaka kõige levinum Jaapani perekonna nimi ei oleks). Roingisõit läks kiirelt ja enne kui arugi sain, olin järgmisel saarel Fukuoka linnas. Ja mis mind siis siin ootas:

Teretulemast sanatooriumisse härrased. Just nii otsustasin ma edaspidi kutsuda KAPSEL HOTELLI. Kuigi mul oli tegelikult valida kas minna 1000 jeeni eest interneti kohvikusse (kus saab ka täitsa uhkelt ööbida ja mida ma ehk enne äratulekut veel proovida saan) või sanatooriumisse ja no väga kaua ei olnud vaja mõelda. Keerutasin ennast trepist üles ja astusin uksest sisse. Plin ei olnudki viimane urgas nagu ma arvasin. Astusin siis vastuvõtu laua juurde ja ennäe, isegi inglise keeles räägitakse juttu. Uurisin siis kuidas kellaegadega lood. Check-in pidi lõppema 12 paiku öösel ja check-out 11 mis mulle väga sobis, sest polnud ammu korralikult maganud nii ehk naa. Ja öösel pääseb sisse mis kell iganes. Selge pilt - case closed. 3900 kohalikku raha tuli 1 öö eest välja käia. Kui ma raha hakkasin maksma nägi härra mu eesti ID kaarti ja küsis, et kas see on õpilaste pilet. Peale seda kui ma oma Jaapani õpilaspiletit näitasin, sain veel alet ka 800 raha. Ei no pörfi. Otsustasin siis, et teen kerge dussi enne kui lähen linna uudistama. Kell oli kuskil 11 paiku õhtul vist. Kohe vastuvõtu laua vastas olid hoiukapid, kuhu sain oma seljakoti jätta. Peale seda tuli tossud jalast võtta ja ees ootas ming juba teine härra, kes pidi mulle kui kollanokale ekskursiooni tegema. Vastuvõtust sain ma endale võtme, ei mitte toa aga teise hoiukapi, kuhu ma sain oma riided jätta. Seepeale juhatas mehike mind sauna kompleksi, kust ma sain endale uued ja mugavamad hilbud. Sellised põlvpüksid ja lühikeste varukatega eest nööpidega pluus. No selge pilt, need kaenlas hoiukapi juurde tagasi ja viskasin omale vormi selga, et korralikult massi sulanduda. Vorm seljas astusin sauna poole. Vormi seljast võttes avastasin, et mitte kuhugile pole seda panna kui ainult mustapesu torusse. Kuna kellegi pealt ei olnud hetkel malli ka võtta, siis nii mu esimene vorm läkski manala teed. Edasi siis sauna/onseni (kuumavee vannid). Duss oli nagu ikka - rahulikult saad plastmass taburetikese peal istuda ja end küürida. Dussigeelide, shampoonide, palsamite valik oli võimas (nimelt kõik need jaapanis üldiselt onsenide poolt). Ahjaa kes veel ei tea, siis jaapanis pesusvamme ei ole vaid on selline käterätiku suurune või veidike väiksem frotee rätik, millega endal seitse nahka maha hõõrutakse enne kui onseni astutakse. Onsen siis eesti mõistes mullivann kus pole mulle ja vesi on paar korda soojem ja sees istub hunnik mehikesi need samad pesurätikud kokku voldituna lagipähe paigutatud. Kuna mul oli kindel plaan veel linnale pilk peale heita, siis ma onseni jätsin seekord vahele ja astusin sauna. Oi plin. Nii pimpi sauna pole ma veel oma elus näinud. Esiteks siis Jaapanile väga mitte kohaselt oli saunas 100 kraadi. Lava oli kõike tsillim pehmete vaipadega, lava alumisel astmel oli jalavann, sarnane osengiga, kus on kuum vesi aga enda asemel saad sinna jalad panna. Noh niimoodi siis laval istudes ja jalavanni võttes, mõtlesin, et on ikka sanatoorium küll ja üritasin edasi mõista, mida telekast näidati. Jah kavalpeadel oli isegi telekas läbi klaasseina leiliruumi pandud. Vahepeal tegin juttu japsist keskkooli ajalooõpetajaga kes olevat kohalik ja tuli niisama sanatooriumi mõnusi nautima, sest see mida ma veel maininud ei ole, on "MEESTELE AINULT". Ehk siis kogu sanatoorium on ainult meeste pärusmaa, pole ei naisi ega lapsi, kes võiks su sanatooriumi elamusest kaose teha. Niimoodi siis tsillides käisin veel soola saunast läbi, kerge duss, ajasin habeme ära, üritasin hambaid ka pesta, aga ei võtnud oma tehnikat kaasa ja ei suutnud seal pakutavale hambaharjale pastat leida. Hea küll, saunast välja, tuttuus vorm selga ja institutsioone uurima. Massaasi ruum, kus väiksed jaapani naised hüppasid 2 jalaga mingi vanahärra otsas ja oh neid osavaid käsi. Seda nähes tuli mul lausa tahtmine öelda nagu seltsimehed filmist Mehed ei nuta: "Mis te jamate härrased, keerake ta õigeks". Kahjuks oli see pull lisa raha eest, mida ma endale oma eelarve juures lubada ei saanud. Järgmisena oli puhveti nurk, kus korralikult õlut rüübati ja seejärel telekatuba. Et mitte kanalite vahetamisest üleüldist furoori tekitada, oli igale ühele oma lebotool koos LCD telekaga ja tooli sisse ehitatud kõlaritega. Mis siis ikka, et asjast osa saada, leidsin endalegi ühe sellise, klõpsutasin kanaleid - ennäe, isegi inglise keeles oli. Vaatasin siis mingid Mel Gibsoni filmi, kus ta veepüssiga tulnukaid tappis ja otsustasin, et vaatamata kõigele tuleb mul ikkagi linnale ka tiir peale teha. Tagasi hoiukappide juurde, oma riided selga, teel välja küsisin veel, ühe templi kohta, kus pidi homme mingi festival olema. Selgus, et see on veidike eemal ja ei mahtunud minu valduses oleva kaardi peale, aga härra lubas selle mulle välja uurida. Mis seal ikka, linna vallutama.

Kühveldasin mööda linna ringi ja leidsin sellise viguri korda 150 umbes:

Tegu mobiilse puhvetiga. Pimedaks hakkab minema, lükkavad vennad kärudega trääni kohale ja läks minna. Ja ega siis ei ole mingi lihtne koht - kohapeal tehakse selliseid roogasi, et Eesti Sushi House jääb kindlalt sealsele menüüle alla. Enamus kohti oli puupüsti täis ja selline möll käis nagu homset enam ei tuleks. Samal ajal ootas osade puhvetite juures väljas 5-6 inimest järjekorras. Müstika kohad, hommikuks on plats jälle puhas nagu poleks midagi toimunud. Ega palju ei viitsinudki ringi kolada, poolele teele hotellist jäi veel punaste laternate linnaosa, kus tegin kerge tiiru ja oligi aeg sealmaal, et otsustasin sanatooriumisse tagasi minna.

Sisse astudes sain koos oma hoiukapi võtmega ka google mapsist prinditud kaardi koos ingliskeelsete juhistega, kuidas templisse minna, vahepeal oli veidi kirjutamine sassi läinud ja see oli viisakalt korrektoriga ära parandatud. Egas misket, tossud jalast pläts pläts hoiukapi juurde. Vorm taas selga. Interneti kasutamise peale eskorditi mind ilusi arvutite juurde, uurisin veidike maad ja ilma ja rongiaegu. Tsekkisin veel multimeedia-lebo tuppa. Suht pakitud oli see - üks vana magas nurgas manga raamatute hunnik pea all ja kuna oli suht öö juba otsustasin oma punkri üles otsida. Ega ei olnudki palju sebimist, et näha sellist vaatepilti:

Oujee. (Tervitan Tätut siinkohal, kes arvab, et laevakajutid ja lennukid on liiga väikesed :) ) Igatahes siin nad lõpuks olid - kapslid. Päris Matrix-i tunne tuli peale küll. Vilunud kosmonaudina vajusin oma kasti ja mis mind ees ootas:

Illuminaator kust sai naabrimeest näha. A ei peegel hoopis aga no illuminaatoriks ta vaatamata sellele jääb + kerge nupuke, mida saab niisama timmida ja häire korral saab seda ilmselt ka kasutada sujuvamaks väljumiseks oma boksist. Sellega on ka lihtsam osa kirjeldatud. Edasi siis juhtpult:

Oi plin, kosmosesüstik - raudselt. Nuppe ja värke. Telkar, raadio, äratus, kont, kõrvaklapid hmm.. nagu päris. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis 1 asi oli ikkagi täiuslikusest puudu - telekas oleks võinud olla selline kanal nagu oli vanasti Windowsi screensaver (ekraanisäästur?) - jajah see lendavate tähekestega. No selline kus jäi mulje nagu lendaks mööda kosmost ringi. A samas võib see eraldi maksu eest olla äkki, sest täiskasvanute kanal oli suht tasuta. Ei tulnud ju kohe selle peale ka, et küsida. Igatahes tsekkisin kõik nupud üle, tõmbasin boksile rulloo ette ja vilgutasin tulesi stardiks.

Kuulasin veel hetkeks kuidas paar boksi eemal keegi rahulolevalt norises, torkasin klapid pähe, pomisesin endamisi: "hüvasti maa, head teed" ning läinud ta oligi.

Jätsin oma juhtkabiiniga hüvasti, vaatasin veel teiste konsoole - osad olid veidi laiemad, ilmselt härradele kel lips ei ripu vaid ilusti lebab kõhul, samas pikemaid väga silma ei hakanud, nii et minust pikematel pole kosmonaudi karjääri peale lootma mõtet jääda. Paar tekki ülevalpool ootas mind kerge hommikusöök. Kaaskodanikud lahmisid kerget õlle, et pilt ette tuleks, pistsin veel nina korraks internetti, tegin kerge sauna tiiru, avastasin, et hambaharjale polnud pastat vajagi, sest kui see märjaks teha hakkas vahutama küll. Oma riided selga (praegu hakkasin mõtlema, et miks ma loll kosmonaudi vormi kaasa ei võtnud), teisest hoiukapist seljakott, kummardustele vastasin omapoolsetega ja läinud ma olingi. Täis energiat ja teotahet võtsin siis Fukuoka käsile.

Kaks aastat tuuletunneli katsetusi ja japsid said hakkama sellise asjaga:

Mägi keset linna. Igast ojad, puud-põõsad, aga et inimesed täiesti segadusse ei satuks, siis kasutati kunstmulda, sest ega see ei oleks ju eriti tore, kui inimesed seal seenel hakkaksid käima. Targas raamatus oli küll kirjas, et tegelikult kasutati kunstmulda selleks, et see on kergem, kuid ma ikkagi jään enda versioonile kindlaks. Mäe otsast oli vaade selline:

Tegelt mida rohkem Jaapani linnades käia, seda vähem neil midagi erinevat on, sellest tingituna ei hakanud rohkem piltegi tegema. Kolasin mööda linna ringi. Canal Citist leidsin eriti retro arcade peli:

Jep Super Mario arcade. Vahepeal otsustasin viia oma koti jaama kuhugi hoiukappi. Ajasin personali tagajalgadele kui küsisin, et kas ma ikka saan hommikul poole 5 ajal oma kodinad kätte. Lõpuks sain teda, et saan, aga pean sellise viguri eest maksma 2 päeva raha. No mis seal ikka. Töllerdasin mööda linna ringi, käisin lugesin raamatupoes raamatuid. Pimeduse saabudes astusin kuhugile pubisse sisse, kus näidati jalkut. Keegi võitis, keegi lõi väravaid - maru värk. Ühinesin mingi kaijinide (välismaalased) seltskonnaga. Valdav enamus otsustas minna karaokesse, kuna mul selle jaoks väga finantsi ei olnud, otsustasin, et jätan vahele. Üks austraallane Isac oli sama probleemi ees. Õlle lõpetatud otsustasime linna peale minna. Kuskil eriti kitsaste tänavate rägastikus oli mingisugune jaapani stiilis kõrts, kus Isac oli juba vana kunde. Selline mõnus lett ja pukid. Sarnaselt Batkale sai kõik ilusti arvele panna ja kunagi hiljem tasuda, niisiis võtsime sake pudeli ette, arutasime maailma asju ja muudki. Palju ei läinudki kui aeg oli jälle sealmaal, et pidi astuma hakkama. Jätsime baaridaamiga hüvasti ja lonkisime hommikuses linnas jaama poole. Osad puhvetitest olid juba haihtunud, osadest keerutasid ennast veel viimased kunded välja. Oligi juba jaam ja oligi mul juba kott seljas ja olingi juba Isacuga hüvasti jätnud ja olingi juba rongi peal aga seekord oli midagi teisiti - rong oli valet pidi, siiani oli ta ninaga kodust eemale.

Hagi (teel 5)

2008-01-25T16:56:00.000+10:00

Oeh. Hommikused rongid. Õnneks oli veel kell nii vara, et inimesed veel tööle ei lähe ja saab rahulikult lõõgastuda. Istmed olid just sobivalt paigutatud, et sai 185 senti lapiti maha panna ja läks minna. Vahepeal tegin luugi lahti, vaatasin, et teiselpool rongi seinas magas mingi vend ülikonnas samamoodi. Kui vedurist (veduri juht) üles ajas oli selge, et on aeg rongi vahetada ja nii ta läks. Kui silm juba seletama hakkas, siis vaade oli kena - päike, kaljud, liivarannad, looduslik rannik. Sellist asja enam nii naljalt siinmaal ei näe - jah on küll saareriik aga üle 50% selle saare rannajoonest on betooni all. Kui jaapanlased midagi jäägitult armastavad, siis see on betoon. Olgu siis rannik või mäenõlvad või teed või majad või mänguasjad - kõik on betoonist. Aga no see selleks. Vahepeal oli järgmine rong kus peal sain mingi Jaapani pässiga kokku, kes oli mingi aeg otsustanud, et aitab töötamisest ja vaja maailma avastada (Eesti mõttes suht tavaline, sest hiljem saab ka ju tööd teha, Jaapani mõistes tähendab see igasuguse karjääri lõppu). Igatahes oli vana 55 riigis käinud ja hetkel küttis sama piletidiiliga mööda Jaapanit ringi. Isegi Eestis oli käinud. Äkki mingi 95 aasta. Igatahes oli Leedust ostnud reisiraamatu baltikumi kohta kus oli kirjas, et Eestis on enamus hotelle välismaalaste jaoks suletud. Ja no kui raamatus kirjas, siis pole ju mõtet eestlase juttu enam kuulata ka. Kuid lõpks Hagi.

Jaapani Pärnu - raudselt. Eriti sheff koht. Täiesti kogemata Takayama baaris baarman ütles, et kui ma juba sealt mööda lähen, et siis ma pean ka raudselt Hagis ära käima ja no raudselt oli tal õigus ka. Eriti chill koht, vaatamata sellele, et tegelikult on talv ja et tegelikult oli seal megailus rand ja tegelikult lumega oleks muidugi tegelikult veel seffim olnud.

Hagi mängis väga tähtst rolli Jaapani ajaloos ja öeldakse, et Hagist sai alguse modrne Jaapan. Paljud poltiitikud elasid just Hagis ja ka väga paljud samuraid. Kuna see linnake on jäänd nii 2st maailmasõjast kui ka looduskatastroofidest ja jaapanlaste toimekatest kätest puutumata, siis on mida vaadata. Suur osa linnast on selline nagu ta vanasti oli. Valged samurai majad (tavakodanikud ikka ei võinud valget maja omada küll), kitsad teed - äge. A no mis ma ikka jauran, vaatab pilti ja saab ise ka aru:

Viimane on Hagi kindlus, mis 19 sajandi teisel poolel peaaegu maatasa tehti. Mõnusa fiilinguga koht. Varemed on täis kirsipuid ja aprillis võib see õitemeri valget kindlust meenutada küll.

Peale selle on Hagi veel tuntud oma keraamika poolest. Praeguseni on keraamika töökodasi üle linna igal pool ja no ei ole lihtne kunst:

Astusin siis ka suvalisse töökotta sisse. No ilu võtab hinge kinni küll. Oleks vist pidanud suurema seljakotiga tulema. Ses suhtes, et kui sa end veidi mitte kindlalt tunned, siis võid enne järgmist pilti maha istuda küll ja siis rahulikult vaadata:

... ses suhtes vist oli ikkagi tark mitte suuremat seljakotti kaasa võtta. (Kellel silm ei seleta enam, siis seal alumises reas on kirjas 1 575 000.- jeeni mis teeb Maarjamaa rahas nii umbes 157 500.- krooni.)

Suhteliselt väike linnake on, nii et 5 tunniga sai korraliku ülevaate küll ja oli aeg edasi minna, et õhtuks Fukuokasse jõuda. Ja no veel enne minekut pani koogile kirsi peale raudteejaama seinal olev kalender:

(Kusjuures asiaadid teevad suuri silme, kui kuulevad, et see pole Jaapani multikas).

Jätkub...

Matsue (teel 4)

2008-01-18T19:46:00.000+10:00

Jätkab sealt kus pooleli jäi ..

Sai baaris hüvasti jäetud ja jaama poole ajama. Kerge 14 tunnine tripp ja pikim peatus oli alla 45 minuti. Rahulikult kohe esimese rongi peal sliipi kuni keegi ming üles ajas ja sai jälle vahetada. Mingi lugematu arv, praeguseks igatahes ei mäleta rongisõidust enam muud midagi kui seda, et rämedalt hakkas lund sadama ja pimedaks läks. Selline 1 vaguniga rong, keset kuskil chopat, pimedas ja lumesajus -päris äge oli. Lõpuks ma ikkagi jõudsin Matsuesse välja. Matsues sain ma kokku Nate'ga, keda ma polnud veel oma silmaga näinud, aga tuli välja, et väga tsill tüüp. Oi ja kohe esimene asi suurest kohast eemal olles - inimestel on autod. Bulgaarlane ütles pärast pärast teist kuud Jaapanis olles, et ta tunneb kõige rohkem puudust autos olemisest (mitte et tal endal Bulgaarias auto oleks olnud). Igatahes oli lund pädevalt, aga veel pädevam oli me ride, millest ma kohe järgmine päev pidin pilti tegema:

Selline elajas: 660 kuubikut, alla 800 kilo ja 4-ratta vedu. Ja ma ei aja udu ka.

Sama päeva õhtul käisime veel kusagil söömas ja muud tarka vist ei teinudki. Nate elab Matsuest tegelt 30 kilti eemal, mis selle sinise püssi jaoks oli meeldivad pool tundi. Järgmine päev läksime ühte koske vaatama, kus taga pidi tempel olema. Kose leidsime üles, templit mitte.

Tegelt vist kusagil sealsamas lähedal pidi templiga kosk ka olema. Kosk nähtud otsustasime selle aasta esimese memme teha. Suht tulnukas tuli.

Peale seda suund templisse, poolel teel templi mäe otsa tuli selline asi vastu:

Ei läinud just väga kaua aega, et ära ühendada. BBQ it is.

Tegelt päris sellest ikka ei teinud, aga poolel teel teplisse küll, grillvorstid ja vahukommid ilusti kaasa pakitud ja vana aasta peolaud missugune. Peale pidurooga koju tagasi, tahmakord maha ja läksime inglasele külla. Vana hea vaidlus kes roolis on, õnneks mul pole kääsarääkimisõigust kuna Jaapanis välku lubasi ei tunnistata. Peale kerget kella 10-11 teed seadsime sammud poodi. Aga kuna jes palgapäeva polnud, siis ei saanud kohe hulluks ka minna. Ja no tegelt sai tossude asemel hoopis õlle ja muud kraami osta. Et siis selline pood, mis päevavalges on riide ja tossu pood ja öösel pubi. Väga pro koht. Omanik ise Skypes ja teeb count-downi. Mõnus väike koht, enamus seltskonnast kõik välismaalastest inglise keele õpetajad ja neid ei ole Jaapanis vähe, kuid vaatamata sellele on jaapanlaste inglise keele tase suht nigel. Ja nagu hiljem selgus, siis keele õpetamine pidi käima stiilis "Repeat after me ..". Parim kommentaar tuli inglaselt "I'm a human tape recorder".

Kuskil 1 paiku otsustasime koju minna. Üks japsi tsikk, kes meid inglase juurest koju tõi hakkas ka ära minema ja peale küsimist, et äkki ta viskab meid ka ära ning saadud vastust, et ei. Tellisime me takso ja läksime koju. Näed siis. See aparaat ka siinmail järgi proovitud. Jube muhe värk, uks tuleb automaatselt lahti ja läheb automaatselt kinni. Kahjuks selle aasta jaanuarist enam ei tohi suitsetada taksos.

1 jaanuar hakkas sellega, et sai poole päevani magada. Siis kerge söök restos:

Kohustuslik kultuuriprogramm:

Lõbustus ja kerge shoping:

Ja masterpiece. Yukiko(lumelaps). Jaapanlased olid täiesti lummatud me kunstist. Korralik foto sessioon, kuna me ehitasime selle täpselt MosBurgeri ukse kõrvale. Peab ütlema, et veidi tüse sai küll ja teist palli polnud just kõige lihtsam peale tõsta, aga hakkama me saime. Fine tjuunimise juures tollerdas mingi japs ka seal lähedal ringi - tuli välja, et ta oli jalgrattavõtme ära kaotanud, aga kuna maas oli umbes 10 senti lund, siis polnud seda just eriti lihtne otsida. Ja kunagi ei tea, kas Yukiko seda endale äkki nahavahele ei keeranud. Võtit me üles ei leidnudki. Viskasime kuti autoga koju ja tegime kerged kohvid.

Poolel teel koju veel poest läbi, 10 kilo riisi ja oligi aeg magama minna, et hommikul liiga vara rongi peale minna.

Matsue oli kokkuvõttes äge koht inimeste poolest. Natega sai huumorit rohkem kui rubla eest. Mingi 3-4 tundi und ja juba oligi vaja kargud alla ajada. Umbes sekundi täpsusega jõudsin rongi peale. Et minna Fukuokasse (Jaapani lõuna saare suurim linn) ja poolel teel oli veel plaanis Hagist läbi minna.

Matsumoto ja Takayama (teel 3)

2008-01-11T14:59:00.000+10:00

Nonii läks edasi.

Naganos 1,5 päeva radasi lihvinud sai täielik siiber ette, lükkasin oma järelejäänud pileti poole hinnaga mingile japsile maha ja otsustasin, et aeg edasi liikuda. Pistan kaardi ka siis juba:

Seekord siis mööda rohelist joont: Tokyo - Nagano - Matsumoto - Takayama - Matsue - Hagi - Fukuoka - Nara - Tokyo. Kogu pull kokku 2 nädalat ja mingi loendamatu arv ronge ka.

Kuna Nagano oli suht väike koht ja kerge õige teeots üles leida, siis otsustasin proovida, mida Jaapanlased hääletamisest arvavad. 2 auto ja 50 kilti linna, kuhu mul soov oligi. Mingi tädike võttis peale, kes peab seal samas lähedal mingit pansioni. Jutu sees tuli välja, et 25 aastat tagasi oli ta oma mehega Euroopas mesinädalatel viibinud - 2 ja pool kuud - seljakottidega. Vääga mitte jaapanlaslik ja no ilmselt terve pere oli kiiksuga, sest poeg sõidab tal freestyle suuska ka.

Tädike viskas mind Ueda linna, kust ma seadsin sihiku Matsumoto peale. Nagu viielisele õpilasele kombeks, tegin papist sildikese ka, kuhu peale kirjutasin uhkelt oma kanji oskustega Matsumoto asemel MinuRaamat ja hakkasin müüda teed astuma silt seljakoti peal. Mingine kaart oli ka varuks, sammusin mööda omast arus õiget rada kuni tee kaheks läks ja kumbi suund õige ei olnud. Küsisin bensukast abi ja vana seletab mulle, et pole miskit, kütad õkva läbi tunneli, siis mäest üles ja paremale. Ma ütlesin, et tore küll, aga ma olen jala. Vastuseks oli see, et pole hullu - natuke pime ja kitsas on, aga anna minna. No pekki mingi pool kilti kuskil tunnelis autode vahel kütta... Õnneks polnud tunnel läbi mäe vaid läks lihtsalt puuviljaistanduse alt läbi. Teisel pool, sain ikk amingi mitu head kilti käia, hakkas juba pimedaks ka minema kui lõpuks leidsin oma õige tee üles. Võtsin oma Möet shampuse karbi peale kirjutatud sildi ja siis avastasin ka oma toreda eksimuse, sain kõhutäie naerda ja 20 minti hääletada kui üks noor tüüp mind peale võttis ja Matsumotosse ära viskas. Terve tee sain oma olematut jaapani keelt praktiseerida, sest see oli ainuke keel, mida ta mõistis.

Kui Matsumotosse jõudsin oli lumesadu läinud üle vihmaks. Lendasin esimesse kõrtsi sisse, tellisin õllekannu ja otsustasin, et loen vähe biiblit (Lonley Planet Japan) ja vaatan mis ja kuhu edasi. Palju ei saanudki lugeda kui mingid japsid mind enda lauda sebisid ja sain taas käte ja jalgadega rääkimise oskusi arendada. Vestlus lõppes sellega, et üks tüüp andis mulle oma telefoni numbri ja ütles, et ma hommikul talle helistaks ja ta viskab mu niisama Takayamasse ära (100 kilti mägiteid - rongiga 400 kilti ja 10 tundi). Saatsin siis vana ilusti pikalt ja ütlesin, et pole vaja. Peale tungivat nõudmist andsin enda numbri ja ütlesin, et kui hommikul kaineks saad ja ikka minna tahad, helista. Peale seda rõõmus seltskond lahkus ja otsustasin ulualust minna otsima. Esimene stop iga linna kultuuri keskus - rongijaam. Pilt selline:
Sherpad olid ennast juba riita seadnud. Polnud vaja palju mõtiskleda, et aru saada, et ilma lebomatita ei tee kivipõranda peal miskit. Jama. Seal samas kõrval olid 2 tsikki väiksele sangale hääle sisse keeranud ja harjutasid migit tantsukava. Kasutasin oskuslikult kerget pausi ära, et küsida, kus lähim "manga kissa" (interneti kohvik) võiks asuda. Nimelt tegu ühe odavaima ööbimiskohaga Jaapanis. Jaapani mood jms arutatud otsustasin siis lõpuks selle kissa üles otsida. Juhatatud kohas polnud peale 7/11-i midagi, küsisin siis kassapidaja käest, et kus võiks olla ja tüüp oli juba sellise välimusega, et ta pursakab mulle vabalt 100 kohta ja no nii ka oli, kahjuks kõik neist mingi 45mindi kaugusel. Mis tähendab, et pimedas ja vihmas minu jaoks ilmsel leidmatu. Astusin siis edasi kuni leidsin mingi suvalise hotelli. Nii kopp oli ees juba sellest jamas. Astusin sisse, maksin mingi 400 eeku ja tulemus selline:

Pidzaama seljas võis ööle vastu hakata. (ses suhtes, et pidzaama lendas muidugi enne magamaminekut seljast). Hommikul ärkasin varem, juhuks kui see hull mulle tõesti helistab 10 paiku. Kerge duss, hommikusöök ning turisti panema:

Matsumoto kinlus ja käsitööliste linnaosa.

Ja no ega palju rohkemat ei jõudnudki teha, sest telefon helises ja takso oli tunni aja pärast ukse ees. Kutt oli tahtmist täis ja tee Takayama poole võis alata. Lonley Planet kirjutab, et Takayama on üks paremini säilinud traditsioonilisi linnu Jaapanis. Sõit oli iseenesest ka päris huvitav - taas kõik jaapani keeles ja tüüp üritas mulle mingit kuradi toidulisandeid pähe määrida. Mingi selline Avoni moodi müügisüsteem. Noh saatsin ta selle peale ilusti puutaha. Rääksisime siis veel elust ja olust ja vahele vürtsiks toidulisandeid kuni lõpuks olime Takayamas:

Talvesport oli ikka au sees ja no võin suht kindlalt väita, et varustus oli vanem kui see, mida ma Naganos nägin:

Käisime siis mignites jubinate poodides, kus tüübil oli vaja igal pool kõike tegusteerida. Jälle järgmine pood, sake degusteerimine - ikka kõike variante oli vaja proovida - tädi jooksis mööda tagaruume, leidmaks õiget pudelit, mida järjekordselt avada. Lõpuks oli aeg sealmaal, kus tüüp pidi tagasi koju minema ja sain omal käel ja äranägemisel edasi uudsitada. Parim pood mis ma leidsin oli mööbli pood - kõik asjad täispuidust. Huvitavaimaks leiuks jäi siiski see:

Hind alates 30 000 eeku :)
Kerge köögisett ka:
Ja sellised jalgadeta toolid on täiesti kasutusel.
Vahepeal oli pimedaks juba läinud, kondasin veel mööda tänavaid ringi:
Leidsin mingi töötoa:
Peale seda käisin hunnikus templites. Ma ei saagi aru, miks need templid vaatamisväärsused igal pool on. Neid on umbes sama palju kui vannalinnas sillutise kive või metsas puid. Kuid seekord oli veidi teistmoodi - ööhakul pimedas oma mussi kuulates oli päris äge nendes ringi trollida. Osad nendest on mäeotsas ja sinkavonka tee mis nendeni viib on ääristatud haudadega, nii et mõnusalt kõhe tunne tekib üksi ringi kolades, sest selleks ajaks on ka viimased huvilsed neist lahkunud.

Peale templite tuuri otsustasin, et ei hakka majutuse peale raha kulutama kuna pidin hommikul 4:50 rongi peale hüppama. Leidsin LP-st ühe regae baari ja sinna ma ka maandusin. Juba ainuüksi rummivalikust hakkas pilt virvendama. Kui tavaliselt on kõrtsides klubides valida 1 rummi vahel, siis seal oli neid 7. Juba läksid silmad särama kui selgus, et koka valik on väiksem kui 1. Taaskord õlu siis. Rääkisin inimestega juttu, peaaegu kõik keda ma oma teel kohtasin, nägid elus esimest korda eestlast. Üks tsikk oli päeval käinud reisibüroos ja uuris oma voldikut USA reiside kohta. Ohhetas ja ahhetas, et ta ülemus saab kurjaks, ta ülemus saab kurjaks. Küsisin siis, et kui kauaks ta minna tahab sinna. Kokku 6 päeva millest 2 on nädalavahetus. Teadupärast ei ole Jaapanis sellist asja nagu puhkus. Puhkus on küll ametlikult olemas, aga kes selle välja võtab võib unustada ära igasuguse karjääri tegemise ja edasise töötamise selles ettevõttes. Ja kui sa oled juba ühest Jaapani kompaniist välja visatud, siis sa võid ära unustada ka kõik teised Jaapani firmad. Ainus variant edasi teenida on mõni väliskapitalil põhinev firma. Naljakas mõelda, et meil tavaliselt ikka probleem selles, et oleks raha, siis läheks. See tsikk ei vaadanud hindasi üldse.

Vahepeal oli kell juba salamahti saanud 3 ringis ja tüübid hakkasid otsi kokku tõmbama. A ütlesid, et ma ikka seal oleks, et neil läheb koristamisega niikuinii aega. Helistasid veel kuhugi rokki baari ja uurisid mis diil on. Jaurasime veel pea tunnikese seal ja siis sammusime regaest rokki koos ühe kitarri pässiga. Roki baar oli omaette ooper. Telliskivi sein. Ise oli ladunud ja ei pidavat raske olema. Ütlesin, et täitsa nõus, et väga keeruline ei ole, aga et kust kurat ta vanad punased tellised sai. Olevat kuskilt Euroopast imporditud. Aga selline muhe vanamees. Villane kampsun seljas, ümarad prillid, keskmisest pikem. Lett oli selline tunne, nagu istuks kellegi köögis. Taga pool oli üks väiksem ruum koos paari lauaga ja siis grammofon koos hullu hunniku plaatidega. Heitsin pilgu kollektsioonile - korralikku vanakooli metalli. Seepeale vana tegi sahvri ukse lahti, kus moosipurkide asemel oli riiulitel veel plaate. Korralik. Tagasi laua juurde. Vaatasin, et aega nii napilt, et ei hakka midagi tellimagi, kui juba oli õlleklaas ees - olevat eelmistest alles jäänud. (Nimelt siis mitte pooleli olev õlu, aga siinmaal kombeks osta suur õllepudel, kust siis jupphaaval endale klaasi valatakse.) Eino mis seal ikka. Kitarri tüüp sai endale sama süsteemiga veini nina ette ja läks minna. Laua otsas magas mingi väike vana kähmakas. Tulin, siis aetu üles, et näe vaata - tulnukas. Vana viskas pilgu peale, teretas ja läinud ta oligi. Kui hiljem kellegil mingi rakem pähkel mõistatamiseks oli, siis suruti pässile küünarnukk ribide vahele ja sekundi vältel oli vastus käes. Baarman üritas mind ikka ära rääkida, et ma Takayamasse veel jääks, et tal ruumi küll kus magada, et päss ja kitarri tüüp niikuinii tal juba katuse all, kuid mul oli juba kokku lepitud, et jõuan järgmise päeva õhtul Matsuesse.

Nagano (teel 2)

2008-01-07T16:31:00.000+10:00

Nih 2 nädalat hiljem, istun toas, söön suitsvorsti saia ja joon oakohvi krt täitsa välku värk kohe.

Jätkates Naganost. Sama päeva õhtul läks üks japs koju tagasi ja ta tahtis väga mulle oma suuski jäta, no ja mis mul selle vastu sai olla. Polnud päris sellised, mis ma tahtnud oleks, aga paremad kui laenutuse omad. Nimelt siis mingid carvingu püssid - 160 sendised. Egas miskit, äratuskell kella poole 8ks helisema, kerge hommikueine ja templisse ära

Hea suusaõnn käes võis siis sammud mäe poole seada - õnneks polnud vaja väga kaugele minna

Sugadaira linnake on suht väike ja enamus japse teab seda pigem kohana, kus mängitakse rägbit mitte ei suusatata. Ja no ilmselt igasugused pallimängud on suht popid, sest mäe otsast võis leida hunniku platse

Veidike siis Jaapani mägedest või noh Sugadaira mägedest. Liftid olid kõik toolid, neid safety-bare, mida saab toolil olles ette tõmmata ja seal peal suuski või laudu hoida - neid väga ei kasutatud. Ühelgi liftil ei olnud seda junni all, kuhu saaks suuski toetada ja no osadel liftidel ei olnud üldse midagi, mida saaks ette tõmmata ja kui oli, siis need olid nii küva vedruga, et kui seda ees kinni ei hoidnud, laiatas igavese laksuga eest minema. Kokkuvõtvalt siis üldiselt ei olnud need just kõige populaarsemad asjad mäe peal.
Kuna oli alles detsember, siis lumega ei olnud just eriti kiita - 60cm ja osad rajad olid alles üldse kinni. Raja lumi oli eriti imelik - ei olnud jääs, aga üli kõvasti kinni pakitud nagu oleks jääs.

Töö seksioonides:

Sellised 15-20 liikmelisi mudilaste gruppe olid kõik mäed täis - mul said numbrid enne otsa kui loendamisega ühelepoole jõudsin. Ja no nad ju sõitsid rivis risti üle nõlvade. Ja mitte ainult mudilased. Kui nõlva pikuseks oli mingi 30 sekki hea pasaga laskumist, siis inimesed sõitsid seda gruppdies nii, et esimene sõitis 1/3 peale ja siis ootas teisi järgi, kui kõik kohal, siis sõitis esimene 2/3 peale jne. Lumelaudurid ja kõik - ära küsi miks.
Üks huvitav asi veel - mäepilet. 1 päev maksab kuskil 350-400 eeku. Selle eest saab endale 3,5x3,5x0,5 cm magnet kiibi. Kui sa nüüd mõtled, et sa võid selle kiibi endale taskusse panna ja läbi väravate astuda, siis sa oled nagu mina. Iga kord pidi selle taskust välja kiskuma ja värava sensori peale panema, sest signaal oli nii nõrk, et läbi riide lihtsalt ei võtnud.
Lõppu veel pilk laenutusse:

Tegelt tahaks hoopis minna Hokkaidosse powd sõitma - peaks olema üks parimaid kohti maailmas, veebruar märts on keskmine lumepaksus 4 meetrit ja ilmselt popimates kohtades on vähe teised olud kui Sugadairas, sest tundus, et seal küll aeg seisab :)

teel

2007-12-26T15:55:00.000+10:00

Et siis j2lle see diil k2es, kus pakutakse odavat rongipiletit, jajah seesama millega hokkaidos sai k2idud. Igatahes seekord otsustasin, et vaja minna lund otsima, kuna Tokyo ei ole selle jaoks just k6ige parem koht, siis sai Nagano kasuks otsustatud. 6htu enne minekut oli suuremat sorti j6ulupidu, l6petasime soomlase juures ja see ei t2henda just head - hommikul jooksin kodust l2bi, viskasin kiiruga paar asja kokku ja rongi peale. Kohe esimese rongi peal suutsin ilusti magama j22a ja nii ei olnudki mu v2lja prinditud graafikust midagi kasu, seekord oli 6nneks v2hem ronge - kuskil 7-8 aga l6puks j6udisin ikka Sugadairasse kohale. Vahepeal peatusin sellises kohas kus peeti Nagano olympiam2ngude ava- ja l6putseremoonia. Meeletu lahmakas rongijaam ja t2iesti m6ttetu urgas linn - paari inimest n2gin. Ilus raha raiskamine.

Et magamata 88d tasa teha, siis magasin t2na 13 tundi ja peale seda l2ksin suure hurraaga m2gesi vallutama. Jalaga suusarendi uks lahi ja "suuski, andke mulle suuski". Anti mulle paber k2tte, kuhu andmed kirja panna ja hakati suuski tooma. Ma pakun, et Kuutsekal aastal 1987 olid uuemad suusad kui ma siit kolmest laenutusest leida v6isin. V2ga kass. Siis tyyp yhes kohas andis lootust, et tal on yhed freestyle suusad, aga et neil pole veel klambrid peale ja et nendega l2heb aega. Mul juba tekkis s2de silmadesse ja ytlesin, et vahet pole ootan 2ra, mis seal ikka. Tyyp kadus 2ra kuhugi, mingi 15 mindi p2rast tuli

190cm Ficheritega tagasi - v6imalik, et kunagi keegi s6itis nendega mugulit, suht puudri suusad - 5 senti laiad ja puha. Aga sellised korralikud - ilma igasuguse taljeta suusad - sirge nagu pioneeri selg. Saatsin ta siis ilusti pikalt nende suuskadega ja tulin tulema.

A no v2hemalt 88maja on hea - kooli yhikas m2e k6rval 30 eeku 88.

Jõulud Eestis

2007-12-22T21:59:00.001+10:00

... sest vahel ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna.

Tuleb välja, et ühikast Eestisse on kuskil 1 tunni tee. Rongi peale, Shibuyas maha, kerge jalutuskäik linnas, natuke ära möödapanekuid ja lõpuks kümpitonni - sini-must-valge. Ei siiski mitte
Jaapanis elutsev linnuke (siinkohal tahaks esitata küsimuse, et kas suitsupääsuke ikka on õnnestunud valik), vaid ikka lipp. Egas misket, uksest sisse ja Eestis me olimegi ja mitte üksi - peale meie sisi veel umbes 20 eestlast. Saadik võttis meid ilusti vastu, tervitas Eesti pinnale saabumise puhul. Kohe juhatati meile kätte õlle ja veini asukohad, siinkohal ei pea vist mainima, et kakskorda ei olnud vaja mõelda, kas välismaa vein või Saku Kuld. Ja kui kulla särast silmad juma midagi seletama hakkasid ning pilk õhtusöögilauale naelus, siis oli selge - Eesti vastu ikka ei saa ükski maa. Hapukapsas, verivorst, pohlamoos, seapraad, ahjukartulid, kiluleib, suitsuvorst, küüslaugu-juustu sai, makaronisalat, riisisalat oi plää - 7 kuud mingit jama sisse ajanud - jõulud võisid alata. Hiljem tuli välja, et kuna saatkonnas oli filmitud Jaapani TV jaoks kokasaadet, siis olid nad kohe targu tellinud veidike rohkem, et saaks kaasmaalasi ka kostitada ja see veidike ei olnud mitte vähe - lõpuks sai ikka ägiseda nagu päris jõulude ajal. Super toit - tänud kokale (kahjuks ma nime ju muidugi ei mäleta, aga üks saatkonna tegelane oli. Loomulikult eestlane - mis sa siis mõtlesid? Lätlane?).

Ja toit polnud muidugi ainuke super asi. Õlle ma vist juba mainisin jah? Ee.. ma arvan, et neil on Sakuga mingi toru, sest paistis, et see ei saagi kunagi otsa - ja ette rutates võin öelda, et ega ei saanud küll. Aga tegelt tahtsin ikka rääkida hoopis inimestest. Enamuses siis kõik kas tudengid või teadlased. Lisaks muidugi Baruto, saadik, konsul. Kõge parem üllatus oli muidugi Merike, keda ma viimati nägin kindlasti 10 aastat tagsi - kunagi elasime mõlemad Kose-Uuemõisas ja nüüd üks Brüsselis, teine Tokyos ja kohtume Jaapanis - räägi veel, et Eesti on väike. Ah peale selle oli veel 1 usa tüüp kes rääkis puhast eesti keelt ja ruootsi kunn - vaieldamatult kõige naljakam tüüp üldse ja no kus tal oli jutte ikka Janis Jürgensist (hotelli osanikust lätlene, keda ta l2tis kohtas ja kes oli nii t2is, et peaaegu ära uppus kui paljalt ujumas käis ja .. ja - ses suhtes, et need jutud olid väga detailsed, nii et nende ülestäheldamine võtaks aega ja jaksu rohkem kui siia blogisse mahub).

Suhteliselt paljud muidugi liiga ära jaapanistunud - nii et suurem osa jooksis viimase rongi peale. Me Kaspariga kui tulihingelised eestlased ei saanud seda endale lubada ja jäime löögigrupiga ikkagi lippu kõrgele hoidma, ehk siis Kaspar, mina, Kätlin(niisama reisil, elab 10ndat aastat Prantsusmaal), konsul, saadik, ruootsi kunn ja siis peao peakokk). Lõpuks sais siis laua taha maha istutud, et oleks ikka korralik eesti pidu ja jutku jätkus, teemadeks nii Janis Jürgens kui Pekingi kunstjärve marmorist laev kui muud hullused. Ruootis kunn pakkus välja, et laulupeo paremaks korraldamiseks tuleks dirigent lindile võta ja siis sirmi peal näidata väikese viivitusega eespool olevatele lauljatele, kuna heli liigub ainult 300 meetrit sekundis, siis see pidi olema väääga kõrva riivav kuulata, sest et kõik ju hakkavad ühel ajal laulma kui dirigent lahti lööb aga esimeste ja viimaste lauljate vahe on nii suur, et heli ei jõua korraga kuulajate kõrvu. Ja no teemasi oli ikka korralikult. Selle kõige vahele muidugi hapukapsast, verivorsti, pohlamoosi, seapraadi, ahjukartuleid, kiluleiba, suitsuvorsti, küüslaugu-juustu saia, makaronisalatit, riisisalatit ja Saku Kulda. Ma ikka mainisin kui maitsev söök oli?

Et otsad korralikult kokku tõmmata, pani konsul kella 7 paiku Mehed ei nuta DVD aparaati ja läks minna. Ruootsu kunn ei olnud isegi filmi näinud veel, nii et rõõmu kui palju. Ja see kell 7 oli muidugi hommikul. Peale filmielamust sai läbi ka meie lipu vahtkond ja võisime rahulikult ja väsinutena Ruootsi kunni saatel kodu poole tagasi astuda. Et siis kell 5 õhtul äratuskella peale ärgata ja klassikalise kitarri kontserdile minna.

Jõulud Eesti moodi - super söök, super inimesed, ilmselt parim, mis saavutada võimalik siinmail. Esimesed jõulud, mida ma ei veeda oma perega koos, aga saatkonna jõulud suutsid seda omalmoel kompenseerida - tähh.

Digimuutub

2007-12-13T15:08:00.000+10:00

Nonii läks minna.
Kes siis Digimoni ei oleks näinud. Selles osas siis digimuutusime HüperSamuraiDigimoniks. Pildil siis need tüübid, kellega sa üksikul tänaval tüli ei tahaks norida.

Nagu samuraidele kohane, tegime kerge tee.
Otseloomulikult ka oma teenindajad, kes kummardasid ette ja taha ja vahepeale ka.
Tee sett siis järgmine: roheline tee + riisi ja punase oa eriti magus käkk. No ja kui sa arvasid, et niisama lihtne ongi, et valad tee kurgust alla, siis mõtle uuest. Enne tuleb käkk nahavahele keerata, seejärel siis keemia. Võta tee parema käega ja aseta vasakule käele, keera 2 korda päripäeva, lahmi täpselt 3 laksuga kogu tee keresse, siis keera vint tagasi - j2lle 2 korda. Siis tõsta kauss (mis ta muud on) kõrgemale, vaata pilti, kummarda ja pane tagasi mati peale. Nii lihtne ongi, kui välja arvata see, et selleks ajaks lööb põlvedest juba sädemeid välja.
No ja kui oledki suuteline ennast põlvitusest püsti saada ja pildi ette, siis pole muud kui plätud jalga ja uute tossudega sadat meetrit proovida. Ja loomulikult peavad plätud ikka veidi väiksed ka olema.
Tsikkidega on siis veidi teine lugu, kui mehed on veidi tagasihoidlikumad, siis tsikkidel on ikka korralikult vilesi ja kellasi
Past meets future
Noneh ja lõpuks siis jaapanlased, kes meid digimoondasid.
Paar pilti lisaks SIIT

Linnud

2007-12-01T22:51:00.000+10:00

Pärast väsitavat päeva sellise vaatega kohas,

otsustasin ennast käsile võtta ja mõne rea üle pika aja kirjutada. Nimelt siis 1. detsember, laupäev ja ei olnud paremat teha kui kerge surf. Ah seda pole ka maininud, et mul uus naaber ka - Kaspar, kelle surfilauda me piiname + eestist saabunud custom-hand-made skimboard. Lauad kaenlasse ja laupäevasesse rongi. Või no vahet pole, need on nii või naa alati täis. 2 tunni pärast, enne randa on üks parimaid saiapoode, kust sai kerge pitsa ja ja präänik ostetud, sest äratus oli liiga vara ja süüa eriti mahti ei olnud.
Shortsid jalga, pikkade varukatega särk selga ja läks skimmimiseks. Polnud kunagi varem sellist vigurit veel proovinud, aga suht tore oli. Tegu siis väikest mõõtu nii umbes meeter kolmkümmend pikk ja kuuskend senti laia lauaga, mis töötab veeliu põhimõttel:
1) alustuseks tsekid suht tasase liivaranna, mis ei läheks väga järsku sügavaks
2) passid kaldal sobivat lainet
3) kui lainest tulnud vesi hakkab merre tagasi valguma, siis
4) jooksed ennast koos lauaga käima
5) viskad laua enda ette veele libisema
6) püüad lauale järgi jõuda ja ennast sinna otsa visata
7) naudid vesiliugu või matsu ja maaga ühendust.
Kes aru ei saa see otsib ise netist.
Ja kõige tähtsam punkt jäi mainimata - samal ajal kui akrobaatilist kava täidad, peab silm kogu aeg passima rannale jäänud riideid ja toidumoona. Jah ka siin Jaapanis. Ilmselt Eestis tehakse sind samamoodi tühjaks nagu meid Hispaanias. Aga tõusva päikese maal on hoopis omad reeglid. Nimelt panid rongad kogu mu saiapoest ostetud päevasöögiga minekut. Läbi 3 kilekoti. Piimapakk oli lahti kistud kuskilt kottide, tossude, lauakoti ja mis iganes muu kraami alt. Mõlemad minu pirukad pisteti p***e, samas Kaspari omad jäid alles, ainult sokk oli viidud teise ranna otsa. Järgmine kord ankur kaasa, et minema ei saaks viia. Seda ei pea õnneks kartma, et keegi teine peale lindude su asjadest huvi tunneks. Ma arvan, et lauad võiks vabalt rannale jätta, et nädala pärast neid uuesti kasutada. Ronkadega maadlemisest läbi nagu Läti raha ja lainesurfi ma seekord ei jõudnudki proovida. Noh et meid veel imelikumalt vaadataks, siis käisin veel eesoleva esimese advendi puhul ujumas ka, kui osad olid täiskalipsos. Vesi oli raudselt soojem kui Pirtal kunagi üldse läheb.
Lõppkokkuvõttes oli ronkade tegevuses ka midagi head. Kuna sööma pidi siis vedukas missugune:

jah see ON tõsi - mina ja maailma 5000ndendas mäkdoonaldis. Mis sul sellele vastu on panna?

Rising Sun Rock Festival

2007-10-11T21:33:00.000+10:00

ehk Hokkaido 3

Nonii pakkisime end Akihiro juures mingisse väiksesse Jaapani pilli sisse ja läks minna. Kui japside käest küsida, palju piirkiirus on, siis nad mõtlevad veidi ja ütlevad, et 90 .. vist ja sõidab rahulikult 140ga edasi. Samas saaks siinsetest krimiuudistest vabalt midagi ka peale liiklusõnnetuste lugeda. Kuskil kolm korda rahulikumad tüübid kui eestlased siis.

Igatahes oli meil kuskil paar tunnikest sõita ja otsustasime Nikolaga, et ostame poolelt teelt piltpostkaardi ja saadame ühika rahvale tervitusi. Nagu hiljem selgus ei olnud see just kõige kergem ettevõtmine. Näiteks supermarketist postkaarti ei ole võimalik osta, ka ei saa seda teha postkontoris ega raamatupoes. Lõpuks peale festivali leidsime suveniiripoe, kust sai 10-paki osta. Telefoniinimesed.

Sapporos tegime kerge ostoksi ja vaidluse joogi koguse üle ja siis edasi kuhugi väga kuulsat Hokkaido sööki sööma ja no selle peale viidi meid mingisse India ugerikku. Ei tea. Tangitud, auto pargitud ja shutle bussi otsima. Et siis väga pingutama just ei pidanud, et üles leida:

Ma olen päris kindel, et nad ei läheks kunagi kuhugi kus ei oleks järjekorda. Näiteks ühel tänaval on mustmiljon restot ja kõik need on ühesugused välja arvatud üks mis on rahvast täis. Ja no kas näljane japs jääb sinna resto ukse taha ootama või läheb kõrvalolevatesse. Neile on isegi resto uksetaha toolid ritta pandud kus nad siis saavad rahulikult oodata kuni eelmised on oma einestamise lõpetanud. Ja no muidugi bussist maha otse järjekorda ja siis veel paar järjekorda. Kerge pagasi tsekk kust me kogu tavaariga läbi mahtusime. Õlu lahti, telk püsti ja esimene bänd.
Fännid olid paljulubavad (pime tseki käepaeli). Ok esimene bänd.

Maximum The Hormone

Oi tongi kui hea video - parem kui originaal. Ära enne 40 sekundit kinni pane, päris kobedaks andmiseks läheb ja erinevalt videost on bändis ainult trummar tsikk. A see oli ikka suht uskumadonda kuidas jaapanlased moshivad - ma arvasin, et vaikne ja rahulik rahvas aga hullus - mitte ainult moshpit ei moshinud vaid kogu rahvas. Ja nagu pildilt näha oli, siis mitte ei tõsteta 2 näppu püsti vaid ainult üks. Pikk oli päris soodne olla kuni moshpiti ei trüginud, sest seal tulid juba omad miinused näiteks kael oli konstantselt kahekorra. Kogu see rahva mass, kes enndast tagant ette rullis käis üle mu nipli ära ja väiksed japsid said rahulikult nautida mu kõrval.

Nih siis oli vahepeal paar mitte nii säravat bändi ja lõpuks mu kaua oodatud:

Soil & "Pimp" Session

No ja tasus igat minutit ootamist. Kusturica filmid ja Non-smoking Orchestra tulevad esimeste asjadena meelde. Ja no eriti hea etteaste Shachol't kes laivis ka suurt rohkemat ei teinud kui selles videos. Agitaator. Peale Soili kerge lõdvestus uus õlu ja nii ja siis õhtul täiesti kogemata:

DJ Kentaro

Ah et nii saab ka jah... Suht lodeva seti lükkas kutt sinnasamma lava ette hunnikusse. Tsekib tjuubist veel kraami kui viitsib kui ei viitsi siis üldse ei tseki. Siis toimus suht veel ilmselt midagi aga kuna see kõik toimus augusti keskel ja ma suht mälu järgi laksin, siis detaile rohkem ei pillu.

Muidugi oli juba enne tulekut kamm piletitega - kõik välja müüdud aga siis kuidagi läbi (jah selle jah) sai ikkagi 3 tükki orgunnitud. Telgi pidi umbes sellisesse kohta panema, et kui ühe õlle jõid ja siis telgist lavani jõudsid olid vahepeal juba 2 õlle välja higistanud. Retsilt suur pleiss oli ja no inimesi muidugi veel retsilt rohkem. Ja me polnud ainukesed kes trenni said teha:

Nonii teine päev.
Ahjaa, seda peab vist ka mainima, et ainult Jaapani bändid olid kogu fetivalil. Igatahes päev hakkas Lä-ppish'iga, siis Asian Kung-Fu Generation ja siis:

Tokyo Ska Paradise Orchestra

Bulgaaria tüübil oli kohe esimeste taktidega katus kadunud ja lasi nagu hullumeelne tantsu vihtuda. Kuigi me olime ikka päris kaugel lavast, sai hiljem rongi pealt suvaliselt rahvalt kuuldud, et ahjaa nad nägid meid TSPOd kuulamas. No igatahes kreisipööra biit oli küll kogu asjal. Ja no järgmine ei ole üldse lihtsam:

Boom Boom Sattelites

Nagu sigahead asja tuli suht erinevatest stiilidest. Seda kae küll tjuubist perra, ei hakka siia kõike linkima, aga pandavat kraami on rohkem kui rutsi eest. Siia vahele jäi veel igast head ja paremat ja suht palju usa graraazi bände ka, aga no kontserdi i-le pani täpi peale:

Turtle Island

Korralik häppening kell 5-6 hommikul äkki. Ei mittekusagilt ilmus Akihiro mu kõrvale, kuulasime rahuliku flöödihelinat kui jah, läks ka see ilus muusika käest ära. Kõige imelikumad pillid ja inimesed koos.

Mingi hetk öösel toimus muidugi ka kohustuslik ilutulestiku sessioon:

Ja hommikul kui härrad ärkasid oli vaade selline:
Mitte just kõige treravamad pliitasid, peaks mainima.

Ürituse võib 100ga korda minnuks lugeda, üle ootusete palju head mussi, üle ootuste palju inimesi, kõik kämpi peldikud said juba teise päeva lõunaks ilusti täis roojatud. Iga jaapanlane ostis vähemalt mitu festivali ja lemmikbändi (või suvalise kui lemmiku omad juba otsas olid) T-särki. Konstantne järjekord polnud ainult särgisabas vaid ka märgisabas, sest no kes ei tahaks saada medalit och märki endale. Märgiaautomaatidest väänati alt rohkem märke välja kui pealt jõuti juurde kallata. Jube palju nänni ja tilulilu.

Ning joonistusvõistluse võidutöö on seekord see:
Kui ülejäänud sadakond last olid tõusva päikese festivaliks kõik pildi tõusva päikesega joonistanud, siis Aoki Kouta joonistas ka ühe tõusam ning pani boonuseks 2 tükki juba taevasse valmis kah.

Peace!

Hokkaido 2

2007-10-08T18:14:00.000+10:00

Nonii edasi siis..
Muroranis oli meil vastas Akihiro (kadus praeguseks Prantsusmaale peitu)

Natuke autosõitu ja esimeses Jaapani kodus. Terve pere oli delegatsioonina vastas. Vanaisa tegi end tutvustades nii maani kummarduse, et käis nagu Mägi Aivari taskunuga kokku, üritasime samaga vastata, aga no tal oli ilmselt ninja skilli selleks. Igatahes siis kostitati kohe esimesel õhtul kõige hea ja paremaga. Alustades siis söökidest ja lõpetades spets Hokkaido õlle ja sakega.

Poole ööni sai siis maailma ja muid asju arutatud ning lõpuks põhku. Põhja-Jaapanis on majad ikka korraliku suurusega võrreldes Tokyo kilukarpidega. Isegi keskküte oli olemas.
Hommikuks oli ema lodeva hunniku igast ime asju vaaritanud ja söök oli mehine - ühegi asja nime peale riisi ei teadnud. Peale sööki siis valelpoolrooliga masinasse ja läks minna (pole aimu ka kuhu).

Poolel teel oli kerge tsillautsguad ja jäätis. Jäätise valik oli suht kirju, näiteks rohelilse tee jäätis aga no parimaks jäi siiski tomati jäätis, mida ma pidasin targemaks mitte proovida seekord.

Seejärel kerge pilt

loom

ning siis paadi peale, et seilata Jaapani sügavaimat ja puhtaima veega järve.

Keset järve oli saar kus sai maha minna ja ringi uudistada. Leidsime sealtsamast ühe vana paadisilla. Enne kui Akihiro üldse jõudis meile hakata moraali koodeksit lugema, olime me Nikolaga juba trussi väel ja valmis veega üheks saama. Ja no ega tegelt ühtegi jaapanlast ei ujunud küll kuigi oli isegi väike liivarand olemas rääkimata retsist palavusest. Aga no paar minti ja Akihiro sai ka oma jaapanlase probleemidest üle ja bulletproofi sessioon võis alata:

kusjuures kloun Crusty oli isegi ujuma tulnud:
Kuna Akihiro pani paari nädala pärast Prantsusmaale ja ta viimast korda kodukandis oli, siis ta viskas meid Nikolaga kuhugi randa ja läks mingite sõpradega kokku saama. Egas muud paar õlle ligi ja tsill. Õhtul kostitas isa meid super grill-liha ja -kalaga. Ja siis traditsiooniline ilutulestik:

Poole ööni sai siis taas Jaapani joogipoolist mekitud ja hommikul taas uskumatu eine. Peale sööki pakiti Akihiro, vend, Nikola ja mina autosse ära, isa pulti ja läks minna

Peale majakat läksime ninja külla.
Ja no kas oli siis ninjasi või. Ainuke oli see siin:
Ma suht kahtlen selles, kas ta päris oli (kurat seda ninja skilli teab). Peale non-ninja küla läksime Jaapani ühte kuulsaimasse onseni (avalik vann ilmselt eesti keeles). Kuskil vulkaanilise ala läheduses ja no kuna ma kuskilt olin kuulnud, et Hokkaidos on palju looduslike väljas olevaid onsene, siis oli suur tahtmine ühte sellisesse minna. Koha nimeks Noboribetsu ja no väljas olev onsen tähendas siis seda, et see bassein asus ühe hotelli 5ndal korrusel ja lihtsalt ühte seina ei olnud ning sai välja vaadata. Krt nad vist kardavad kõike mis on looduslik. Või no peaaegu kõike, vesi oli siiski loodusliku päritoluga. Siit:
Õhtul kodus pakuti kõige paremat sööki, mida Jaapanis siiani on saadud - lõhe ja kraami. Loomulikult ka Sushit ja no ei saa öelda, et mul oleks selle 6 kuuga toore kala soolikas kasvanud. lõhe oli see eest super.

Õhtul veel panime oma tagasi tripi rongikava kokku - päris tihe sai. Mina otsisin netist ja isa raamatust ja no lõpuks saime kahepeale pörfi plaani kokku. Järgmine hommik jätsime pererahvaga hüvasti, et minna Sapporosse Rising Sun Rock Festivalile ja sealt otse tagasi Tokyosse. Igatahes eriti tore pere oli ja ei olnud neil varasemat kokkupuudet imelike valgete olenditega ja ei olnud meil varem kokkupuudet päris jaapani perega. Aga tundus, et kõik jäid rahule. Eks kui kunagi Eesti tagasi jõuab saab Akihirole Valli baari ja muid tugevaid kohtu näidata kuna ta aastaks juba Euroopasse tuli, asi see siis Prantsusmaalt külla tulla pole.

Siin siis pere - ema, isa, vend, Aki, ee ei ole vanaisa vaid sõber Hero

Kiired ajad

2007-09-27T22:24:00.000+10:00

Vaatab pilti

http://www.fedu.uec.ac.jp/~s07risto/pics.html

Hokkaido 1

2007-08-26T23:01:00.000+10:00

9 päeva
33 rongi
2 laeva
2 autot

... lõhnab tripi järele.

Juba ammu sai plaani võetud, et on vaja ära käia Jaapani kõige põhjapoolsemal saarel (Hokkaido). Suht lampi sai mineku ajaks augusti keskpaik valitud, alles hiljem tuli kogemata välja, et samal ajal toimub seal Rising Sun Rock Festival. Polnudki rohkem motivatsiooni minekuks vaja.

Üldiselt et Jaapanis trippida võiks miljokas olla või natuke rohkemgi. A-st B-sse jõudmine maksab juba suht kena kopika. Õnneks kooli vaheajal on backbackeritele kerge soodukas JR (Japan Railway) poolt tehtud - 18kippu. Nimelt 5 päeva pilet hinnaga 1150.- eeku. Hea diil asja juures on see, et need 5 päeva ei pea järjest olema. Halb diil asja juures on see:

rong mida sai kasutada selle piletiga ja rong mida ei saanud:
Ehk siis saime kasutada vaid nn local train-e. Express rongid ei tulnud kõne alla ja pildil olev Shinkansen(300km/h) ammugi mitte. Lennukiga Tokyost Sapporosse (Hokkaido pealinn) võtab 4,5 tundi ja 3500.- eeku, Shinkanseniga 11 tundi ja 2300.- eeku. Aga no see oleks kõik liiga igav olnud, nii et sai valitud 18kippu. Kui hommikul 5st sõitma hakata ja õhtul 11 ajal lõpetada, siis jõuab isegi 2 päevaga kohale. Ja loooodevalt pidi ronge vahetama selle 1200 kildi jooksul(1 ots).

Tripp algas sellega, et pühapäeval jätsime Jessega hüvasti, kelle aasta siin läbi sai ja nüüd tagasi Oklahomasse läks. Peaaegu pooled meist lähevad nüüd augusti ja septembri jooksul tagasi - suht palju hüvastijätu pidusi ja imelik mõelda, et enamus neid inimesi enam kunagi ei näe, kellega pool aastat koos hängitud.

Igatahes, et kogu asjale veel vinti peale keerata võtsin ühe bulgaarlase endaga kaasa.
Nikola san:
Et ühe päevaga jõuda selle saare põhjapoolsesse linna Aomori kus asus sadam, pidime öö veetma Ueonos(linnaosa Tokyos), et siis sealt 5:10 startida. Nimelt ei lähe siit kooli juurest Chofust hommikul nii vara ronge Ueno-sse. Võtsime siis viimase rongi Uenosse. Peale seda kui me olime selgitanud, et vaatamata sellele, et seks meile meeldib, me seda siiski osta ei taha, ostsime poest pudeli õlle ja istusime Ueno pargi lähistel trepile. Nats aega möödas ja juba oli meil kompanjon olemas - mingi jaapanlasest ehitaja, kes oli viimasest rongist maha jäänud. Saime siis oma olematu jaapani keele skilli käiku lasta ja japs oma inglise keele skilli, mis seisnes selles, et igat lauset alustas ta sõnaga "japanese" ja kogu ülejäänud jutt oli jaapani keeles. Vana pidavat business english kursustel käima, aga kahjuks "japanese" oli suht ainuke sõna, mida ta teadis. Samas ega me oma jaapani keelega väga paremad polnud. Igatahes meenutas kogu see vestlus Kreisi Raadiot. Peale trepiõlle tsekkisime parki, et ehk leiab mõne mugava koha - me polnud ainukesed selle mõttega. Vaatepilt pargis oli suht huumor - iga pingi peal magas keegi. Ja mitte ainult pinkide peal - igal pool kus üldse võimalik. Ja seal oli nii kodutuid, matkajaid, kontorirotte, kes olid viimasest rongist maha jäänud - väga kirju seltskond ja no kogu pargi peale kokku vast 100 inimese ringis. Hull koht. Kuna meil oli 4 tundi rongini, siis ei hakanud ööbimise peale raha raiskama ja parkisime ennast nii:
Eriti äge kumer sein oli taga - ratta tüüpide meka. Samas lähedal oli mingi tüüp lihtsalt keset tänavat asfaldi peal lebos. Eesti kriminaalid saaks rabanduse kui nad näeks sellist hulka inimesi lihtsalt magamas, aga Jaapanis ei tunne keegi su vastu huvi. Imelik mõelda, et maailma ühes suurimas linnas võid lihtsalt niimoodi lebotada, ilma et pahalased sul üle turja kütaks ja su küpsistega minema jalutaks.

5:10 - läks minna
12 tundi ja 8 rongi hiljem avastasime, et üks liin ei kuulu JR-le ja selle eest tuleb 290.- eeku maksta. Peale mobiilisurfi netis leidsin, et saab ka odavamalt - 60.- eeku ja 3 tunnine ümbersõit. Kuna meil just erilist kiiret ei olnud, siis nii sai ka tehtud. Ühemehe rong, üks vagun, paar inimest peale meie. Lõpuks 11 paiku õhtul olime oma esimeses sihtkohas - Aomori:
Päev rongis või siis täpsemalt 10s rongis:
Kohale jõudes suutsin Nikola ära rääkida, et Skylarkis korralik eine teha ja loobuda mingist suvalisest saeburusöögist. Ja see oli seda väärt. Peale einet pudel veini kaenlasse ja sadamat otsima, kust meil oli plaanis järgmine päev laevaga Hokkaidosse põrutada. Kuna keegi ei osanud meile öelda, kus sadam asub astusime lihtsalt mere poole. Nagu super mugavad pingid leidsime mere äärest kus öö mööda veeta. Samas leidsime ka hunniku jaapanlasi, kes pidasid klassi kokkutulekut, osad siin:
Ja kahjuks me ei saanudki oma mugavaid pinke kasutada kuna väga mitte jaapanlaslikult pidasid need hullud terve öö pidu ja me ei saanud ju halvemad olla. Kella 6 paiku saabusid esimesed inimesed karaokest, Nikola sanil oli muidugi kohe vaja järgi tsekkida, mis inimestega tegu:
Peale kerget tsätti ja Nikola armastuse nõuandeid hakkasime sadamat edasi otsima. Politsei putkast lõpuks saime suuna kätte. Ee... mitte päris see ... vist
aga vähemalt lubas, et me õiges suunas astusime. Lõpuks leidsime sadama üles. Laevani oli suht mitu head tundi, sadam ise pisike ja kole, aga tõmbasime ennast ilusti pinkide peale kerra ja läks minna - magamata öö oli vaja tasa teha. Lõpuks saime laeva ja uuesti kerra
Kuradi hea on see tatami süsteem ikka. Mitu sellist suurt ruumi, kus inimesed ennast põranda peal lihtsalt lebosse saavad lasta - tossud jalast, põrandast umbes 10-15 senti kõrgem 10 x 15m platform(kui nii saab seda nimetada). Igatahes eriti mugav. Samas lääne maailmas vist suht võimatu sellist süsti käima saada. Peale 6,5 tunnist sõitu olime Hokkaido saarel Murorani linnas:
jätkub kunagi ...

Fujisan

2007-08-10T15:52:00.000+10:00

Mingi mõni päev tagasi sai tehtud plaan, et vaja Jaapani kõrgeima mäe otsa astuda (Mount Fuji 3776m). Mõeldud, tehtud. Kokku 9 inimest ja 2 autot. 7st kooli juurest ajama, et umbes 10ks jõuda 5ndasse baasi.

Poolel teel avastas Top, et fotoka patareid olid koju jäänud. Egas misket 7/11st läbi ja 1-kordne kaamera pihku.

Igatahes kell 10 õhtul olime 5ndas baasis - Kawaguchiko (2300m). Parkisime aparaadid ära ja hakkasime ülespoole astuma. Plaan oli tõusva päikese maa katusel päikese tõusu vaadata.

Tundus, et bulgaarlasel oli siht silme ees.

Enne tippu oli 8 baasi kus sai ennast kergendada ja mida kõrgemale seda rohkem ka oma rahakotti tühjendada, sest jubinate hinnad aina tõusid.
Ja nagu Jaapanile kohane, siis olgi ju vaja igal pool ette ja taha kõiki ja kõike hoiatada. Parim neist ilmselt oli see:
ja veel
3100 peal siis järjekordne baas
Vahepeal oli kuu välja tulnud uudistamaVaade kodulinnale (Tokyo) 3100 pealt oli siis selline:
Vaade allapoole oli selline:

Nagu arvata oli, ei olnud me üksi - mägi oli suht jaaniusse täis.
Downhill vist väga moes ei ole, sest see oli ainuke ratas, mida ma teel üles nägin.
Ja no siis hakkas hullus peale - mida lähemal tipule seda rohkem inimesi oli. Trikk selles, et paljud ronivad Fujit 2 päevaga - 1 päev ronitakse 8 baasi, tehakse väike uinak ja siis poolest ööst edasi, et ikka päikesetõusu näha. Aga no nii hullu pilti ei oleks osanud unes ka ette näha.
No raudselt kõige pikem järjekord kus ma kunagi üldse seisnud olen. Ja nii oligi - kuskil paarsada meetrit tipust puudu ja inimesed lihtsalt seisavad ja ootavad oma aega. Kuna me Kaja ja Julioga(mehhiklane) ei tahtnud igas baasis puhata siis olime muust grupist veidi eespool. Põhjus ka selles, et kui seisma jäid, hakkas kohe suht külm. Igatahes enne järjekorda jõudmist olime mehhiklase ka juba ära kaotanud. Ja no suht narr oleks terve öö ronida ja mitte päiksetõusu näha ja ega siis ei jäänudki muud üle kui: "Kuskil miskit toimub - eestlased". Igal võimalikul ja võimatul hetkel sai kergelt massist ette trügitud. Tipus oli vastuvõtt selline:
Japsid olid kogu oma tehnikaga valmis. Peale selle veel leidsime kogemata mehhiklase üles:

Ja no lipp pidi ju kaasas olema
Umbes 6 tundi ronimist ja täpselt enne tõusu tipus.
ja siit ta tuli. Meil oli au näha esimestena 9nda augusti päikest.
Tai tüüp kruttis ennast rahulikult traka lindi peale krussi ja lasi rahulikult und.Sees siis selline auk:
Lükkaks selle tuhahunniku ümber

Kerge suits ja hapnik
Tee alla ei olnud ka just kõige roosilisem. Selle jaoks oli tehtud mingi spets rada ja selline tunne, et varvas tahab iga hetk saapast välja astuda.
Ja no tegelikult ju ikka oli kergem variant ka
joel ütleb:
oi plää, mägikurat ju

Elusalt tagasi
Kokkuvõtteks siis nii palju, et jaapani vanasõna peab paika - sa oled loll kui sa ei roni Fuji otsa ja sa oled topelt loll kui sa teed seda rohkem kui ühe korra. See rahvamass mis sinna üles pürgib on ikka metsik. Hooaeg on lühike juuli keskelt augusti lõpuni. Ilmaga vedas meil hullult - alla tulles oli juba päris pilves, mis oli jällegi pörfi, sest pilve sees oli mõnusalt jahe. Mägi ise paras tuhahunnik, õnneks pimedas ei olnud niikuinii midagi näha ja ega seal midagi vaadata ka poleks olnud. Üleval enne päikesetõusu oli päris külm. Peale kümnete suveniiri poodide tipus on teiselpool kraaterit ka postkontor, seda ma kahjuks oma silmaga ei näinud. 3776 ei ole just kõige kõrgem, aga sellele vaatamata võib osadel kõrgustevahe suht ära kammida. Meil 1 japs jäi haigeks, nii et hapniku isegi läks vaja. Igatahes teistkorda enam Fuji otsa suvel enam ei roniks. Samas ma olen kuulnud, et mingi aeg on sealt võimalik suuskadel alla tulla ja see oleks eriti chill nii et never say never.

paar pilti lisaks

vigurid

2007-07-23T17:27:00.000+10:00

1. Istun rahulikult jaapanlase ja hiinlasega mäkis kui äkki hakatakse Maarja First in Line lugu mängima. Ses suhtes ikka päris imelik, et Jaapanis on ilmselt migni mustmiljon bändi või natuke veel rohkem ja siis lastakse mingit väga vana Eesti lugu. Uhke värk igatahes, helistasin siis Kajalegi ja lasin talle ka eesti mussi.

2. Vähe sellest, et nad valel pool teed sõidavad, ei pea neil pimeda ajal tuled ka veel põlema. Kõige lahedam on muidugi see, et kui pimedal ajal auto valgusfoori taha seisma jääb, siis kustutavad nad ilusti lähituled ära ja jätavad ainult parktuled põlema.

3. Lugedes siin paanikat seoses öise alkoholimüügi keelu ja seoses sellega töökohtade kaotuse murede kohta tuli natuke naeratus küll suule nähes siinmail 24h viinapoe asemel hoopis 24h raamatupoodi. Ja 24h toidupoodi ma ei teagi kui aus olla. Viimane minu tada olev toidukas pannakse kell 1 öösel kinni. 7/11, FamilyMart, Lawsons jms kohad on muidugi igal pool kogu aeg lahti (tegu siis eesti mõistes suuremat sorti bensukaga välja arvatud see, et bensiini ja auto jubinaid osta ei saa - kõike muud aga küll).

4. USAsse lapsehoidjaks. Tagasi tulles peaks oma firma tegema, mis hakkab siia maile vargaid lapsehoidjate asemel vahendama. Hiljuti lugesin uudist, kus mingi mees viskas jalakäiate viadukti pealt 50 jaapani 10 000.- jeeni alla. Kõik oli tore sinnamaani, kuni politsei hakkas meest taga otsima ja no kes nüüd põhjuse ära arvab, see saab medali och märgi - raudselt. Igatahes siis põhjuseks oli see, et suvalised inimesed kes tänavapealt 10 000.- yeeni (tonn eeku) sedeleid leidsid, hakkasid neid massiliselt politseisse viima. Ja kui juba 40nd 50st oli menti viidud, siis ei jäänudki politseil midagi muud üle kui meest otsima hakata, et talle ta raha tagasi anda. Uudiste kommides oli muidugi hea soovitus ka mehele, et järmine kord pangu raha kilekotti ja prügikasti nagu kord ja kohus - vähemalt ei tule mentidega mignit jama. Kuna siin pudelite eest raha ka ei saa, siis eriti prügikastides ei kolata ka.

Ok peale selle siis leidsin eile veel ülikooli taganurgast migni autoparandusnurgakese, kus ilmselt migni klemm oma lõbuks autosi parandab. Igatahes kõik oli 12 ajal öösel ilusti õue peal laiali, ma arvan et Eesti pikanäpumeestel oleks tilgad püksis olnud kui nad oleks seda velgede hunnikut näinud, mis seal vedeles - kujutad sa pilti - isegi telliskivisi ei ole vaja ja sa saad mingi üle paarikümne jooksu kobedaid vegi. Ole ainult mees ja vea laiali.

Ja no selliseid näiteid saaks ilmselt lõpmatuseni tuua. Imelik igatahes. Eks paistab, kas see hoolimatus mulle kunagi kätte ka maksab, aga siia maani ei ole ma viitsinud oma tagasihoidliku apartmendi ust veel lukustada (vanad head NG ajad kus korteri uksel isegi lukku ei olnud).

5. Viies vigur on see, et see nädal on 3 jaapani keele eksamit ja järgmine nädal on viimane kooli nädal nii et tegevust jätkub.

Hoidke siis lippu kõrgel.

Ossam-tossam

2007-07-17T03:58:00.000+10:00

Näedsiis, siia kohta pole küll juba teab mis ajast midagi kirja pannud ja seekord ma veel jätkan seda traditsiooni.

Aga tõendusmaterjalina, et ma ikka veel elus ja terve olen, siis veidike pilte sellisel aadressil:
www.fedu.uec.ac.jp/~s07risto/pics.html

1, 2, 3, ..., jänes

2007-06-19T00:25:00.001+10:00

Oh, vaata vigur. Et jaapani keel liiga lihtsaks ja igavaks ei jääks, mõtlesid japsid, et igavesti äge oleks igale asjale omaette loendus süsteem teha. Et kui meie loendame asju üks pliiats, üks raamat, üks taldrik, üks klaas jne siis japsidele oli see liiga lihtne ja labane, et kogu aeg ühte ja seda sama sõna korrata. Siit ka vajadus erinevate loendurite jaoks. Näiteks sellistena grupeeritult:

pikad silindrilised asjad (käsi, pudel, pliiats) - ippon
köidetud asjad (raamat, vihik) - issatsu
lapikud asjad (paber, taldrik, kokkupandud T-särk) - ichimai
tassid-klaasid jms - ippai
masinad (auto, kaamera, klaver) - ichidai
tükid (mingi suurema asja osad) - ikko
niisama asjad - hitotsu
jaapani jeenid - ichien
väiksed loomad ja kalad - ippiki
linnud ja jänes - ichiwa
suured loomad - ittoo
inimesed - hitori

Ok näite jaoks peaks sellest listist piisama küll. Sidekriipsu taga siis jaapani keeles "üks". Ja loomulikult on ka kõik ülejäänud numbrid erinevad.

Kui nüüd tähelepanelikult panna, siis peaks midagi imelikku silma hakkama küll - linnud ja jänes. Idee poolest liigitatakse linnud ja jänes grupp tiivalisteks. Ja ei ole sellepärast, et jänesel nii suured kõrvad on, et neid tiibadeks võiks pidada. Tuli välja, et Jaapanis oli 6st sajandist 19nda keskpaigani loomaliha söömine keelatud. Linnuliha ja kala võis krõbistada mõnuga. Ja no pädevamad japsid hakkasid erinevaid loomi lindudeks ja kaladeks kutsuma ning barbecue võis alata. Ja kuna jäneseid kutsuti lindudeks, siis oli neid vaja vastavalt ka kokku lugeda. Ja mine nüüd võta kinni kas jäneseid loendatakse ka kevadel ja kuidas neid üldse loendama peaks. Igatahes 1872 aastal võeti vastu 1 kahest otsusest:

kõik loomad on kas linnud või kalad
liha söömise keeld lõpetati

Kurk

2007-06-15T17:02:00.000+10:00

Njah - sellised asjad ilmselt müüvad ainult Jaapanis ja sellest ka arvatavasti põhjus, miks Pepsi seda mitte kusagil mujal ei müü. Nimelt siis selline jook:

Jep - kurgi maitseline Pepsi. All väikselt veel kirjas, et tegelikult kurki üldse ei sisaldagi. Kõige hullem keemia ei olegi aga saksakeeksi oleks küll tahtnud kõrvale hammustada. Nii et kellel soovi eriti eksklusiivset jooki saada, siis tellimus teele ja ma võin posti panna.

Sumo

2007-06-14T13:48:00.000+10:00

Nonii pole juba ammu siia midagi kirjutada jõudnud ja nüüd siis üritan tagant järele tähtsamad asjad ära mainida. Nimelt siis käisime Kajaga sumo vaatamas. Üks kuuest suurtutniirist aastas. Ja muidugi üks peamisi eesmärke oli Baruto ära vaadata. Kaja oli kusagilt välja kaevanud, et kui sama päeva hommikul pilet osta, siis saab 210.- eeguga endale pääseme lunastada. Esmaspäevane päev oli ja rongisõit hommikuse tipptunni ajal oli omaette kogemus. Mis sest, et rong kilomeetri pikkune on, sellele vaatamata on see nii pungil täis, et kui meie jaoks enam mitte ühtegi inimest peale ei oleks mahtunud, siis järgmises peatuses tuli ikka vähemalt 10 pintsaklipslast samasse vagunisse. No minu jaoks oli see pigem huumor, ei kujutaks küll ette, et iga hommik peaks midagi sellist kogema, tööpäev oleks kindlasti peetis pärast sellist pressingut.

Nagu varem mainitud, siis elu käib järjekorras:

Hommikul liiga vara piletisabas. Pealse seda hakkas päev noorte võistlejatega:

Nooremad kutid olid küll päris korralikud rasvapallid, tegijamatel oli ikka liha ka veidike või midagi sellist. Igatahes tõotas pikk päev tulla. Otsustasime minna infosse ja uurida, mis ajal Barutot näha saab. Küsisin siis viisakalt, et kas nad sellist maadlejat teavad nagu Baruto ja no vastuseks oli, et mis küsimus see on - muidugi tunnevad. Ja no peale seda kui öeldi täpne aeg, millal ta võistleb ja sooviti sulaselges eesti keeles "Ela hästi!". Oli nats piinlik küll, et tegelt vist on päris boss tegija. Mida tõestab ka see:

Vidinaid oli ikka retsilt palju. Järelikult tegija. Peale selle saime teada, et kõik sumokad sisenevad ühest kohast ja otsustasime siis välja minna tsillima ja vaatama kuidas ässad majja saabuvad. Baruto tuleku nägime ka ära ja sai kätt ka suruda, pilti muidugi ei taibanud suurest erutusest teha, aga no me ei olnud ainukesed. Jaapani naised olid sini-must-valgetega väljas ja me väike lipuke oli nende omade kõrval ikka hädine küll. Rändom pilt saabumisest:

Vahepeal käisime spets sumo toitu söömas:

Ja mine nüüd võta kinni, kas selle lurri eesmärk on sind paksuks teha või tugemavaks või hoopis midagi muud. Igatahes oli kell juba palju peale lõunat ja prod hakkasid ka lõpuks üksteist kummuli lükkama. Esialgu muidugi ametlik tseremoonia ja tutvustus:

Ei ole vaja ilmselt öelda, milline Baruto pildi peal on - minu poolt igatahes kamaluga respekti tüübile sellise põlle eest. Põlle hinnad pidid hakkama 100 000.- eegust.

Koristusbrigaad lükkas platsi vahepeal puhtaks ja võis alata:

Kerge jala viibutus, soola loopimine jms

Tähelepanu, valmis olla, läks minna!

Ja noh teada tuntud lühikese jutu mehed nagu me oleme, 3 seki hiljem oli vastane kummuli ja Barutol jälle üks võit kirjas. Ühel päeval on üks mats ja kokku on 15 päeva nii et lõpsaldoks seekord jäi 14 võitu ja 1 kaotus. Hea töö.

Ok sellega oli võistlus läbi, aga siis mõned päevad hiljem tuli kutse, et peaks tähistama ka. Oi plää, ma ei hakka parem ise kirja panema, Kaja on liiga hea ja pika jutu selle kohta teinud, panen siia lingi tema blogile ja see on lugemist väärt- http://kajainjapan.blogspot.com/2007/05/kui-kuskil-miskit-toimub-eestlased.html

Sõber

2007-06-01T13:56:00.001+10:00

Et siis selline tegeliski otsustas minu peal maanduda - päris kamo teema. Igatahes ei olnud ta nõus enam mujale minema ja nii ta siis kükitas nagu keldrikakand mu otsas. Lõpuks ilmselt väsis pildisessioonist ja otsustas puhkama minna peale 20 minutit.

Neljad-viied

2007-05-19T13:24:00.000+10:00

Nonii kuna juba väga paljud kurtsid, et ma mitte kui midagi ei õpi ja ainult töllerdan ringi, siis mul ei jäägi muud üle kui veidike koolist ka kirjutada. Vastupidiselt enamuse arvamusele ei olegi Jaapan nii IT maa kui esialgu tunduda võib. Jah mehatroonika ja elektroonika on tasemel, roboteid üritatakse ikka igalpool kasutada ja ehitada, aga sellele vaatamata ma ei ütleks, et siin infosüsteemid tugevalt arenenud oleks. Mõned näited. Enamus asjaajamisest käib paberil, kui mitte kõik. Eestis ollakse ikka suht harjunud, et kui näiteks interneti lepingut lähed sõlmima, siis halvemal juhul pead lihtsalt esindusse minema ja kogu su info trükitakse otse raali, siin läks ikka oma pool tundi ära enne kui kõik vajalikud dokumendid käsitsi paberil täidetud sai. Pangaautomaatidel on pühad. Kella 8st 5ni saab automaadist tasuta raha välja võtta, peale seda peab juba teenustasu maksma. Ja kui sul on mõne muu panga kaart, siis võid osad automaadid üldse ära unustada. Netipangast ei oska ma midagi rääkida, sest pole sellest midagi kuulnud. Sama on ka muude e-teenustega. Nii et neil oleks meilt suhteliselt palju õppida. Sellest ka üks põhjus, miks ma hetkel oma eriala aintest eriti huvitatud ei ole. Teiseks põhjuseks on ka õppejõudude kesine inglise keele oskus, millega nad kahjuks ei suuda oma oskusi edasi anda. Samas on nende seas väga andekaid inimesi, kes on nõutud nii siinpool maakera kui ka teiselpool. Kuid see semester see ei olegi veel eriti tähtis, sest ma olen enda jaoks prioriteediks number 1 seadnud hoopis jaapani keele. Enne siia tulekut mõtlesin veidike uurida, mis viguriga tegu on, aga siis tundus see suhteliselt mõistusevastane. Praegu polegi kõige hullem. Nädalas on 3 erialaaine kõrval veel 7 jaapani keele tundi (1 tunni pikkus 1:30). Alguses oli omamoodi nostalgia, tuli meelde Kose-Uuemõisa lasteaed-algkooli ajad (kusjuures see kooli nimi on ikka veel uskumatult pikk ja tülikas) igatahes anti meile kätte kirjatehnika kaust ja läks minna. Pliiats näppu ja punktiirjooni mööda varesejalgu paberile plätserdama:

No plää - eluaeg on kirjatehnika kaigas kodarates olnud ja nüüd siis hakatakse jälle pihta. Ja no ega neil ka eriti paremini ei läind, sest ka nendes varestejalgades on mu käekiri suht kohutav. Aga esiteks siis hiragana tähestik kus on siis ligi 50 erinevat sümbolit pluss nende sümbolite kombinatsioonid ja seejärel katakana tähestik kus juppe umbes samapalju. Igatahes suutsin mõlemad endale pähe taguda ja praeguseks juba katakana ka poolenisti ära unustada, sest seda tähestiku kasutatakse ainult võõrsõnade jaoks. Igatahes tõestusmaterjal, et ma kunagi oskasin on siin:

Tundub, et jaapani keele hääldusega eurooplastel eriti probleeme ei teki, ilmselt kõige raskem häälik on L ja R tähe vaheline heli. Aga muidu on ikka suhteliselk ok. Hiinlastel näiteks on rohkem probleeme jaapani keele hääldusega. Oma ette ooper on muidugi kõikide laenusõnade hääldamine - süsteem on selles, et tuleb lihtsalt nende tähestiku peale mõelda ja inglise keelsest sõnast midagi eriti ägedat moondada. Näiteks sandwich-i hääldus on sandoichi. Selliseid näiteid on muidugi palju. Samas see teeb suhteliselt suure karuteene jaapanlastele endale, sest kui nad hakkavad inglise keelt õppima, siis on nende jaoks keeruline selle sõna õige hääldus ära õppida. Igatahes eranditult kõik õppejõud ei häälda textbook -i mitte tekstbuuk vaid tekstEbuuk. Ja mis minu jaapani keele hääldusesse puutub, siis see on selline:

Nagu kunagi varem räägitud, siis peale 2 tähestiku kasutatakse ka hiinlastelt laenatud kolmandat, milles on juppe juba rohkem kui rubla eest. Igapäeva elus siiski piirdutakse vaid 1500-2000 sümboliga. Igal sümbolil on konkreetne tähendus pluss üks kuni mitu erinevat hääldust. Igatahes nendega tutvumiseks kulub ilmselt rohkem aega kui 1 aasta:

Peale jaapani keele on mul veel sellised ained nagu TV ringhääling, sissejuhatus teoreetilisse arvutusse ja mingi kvaliteedi aine. Kõik siis muidugi inglise keeles. Ringhäälingu vana on muhe sell, kes on ise oma antenni kokku klopsinud, mis mööda orbiiti sateliidi peal ringi laseb, nii et ei ole mingi lihtne mees. Igatahes temaga käisime NHK-s (sama mis Eestis ETV). Või noh peaaegu sama, sest käisime NHK laboris, kus nägi ikka sellist tulevikutehnikat, et sellest tuleb eraldi lugu. Peale nende on veel 3 spets ainet välisüliõpilastele. Üks neist on kultuuridevaheline suhtlus - eesti keelne nimi kõlab päris huvitavalt. Aga idee on selles, et saada tagasihoidlikud jaapanlased välismaa inimestega suhtlema. Klass hakkab umbes 6 ajal ja tavaliselt lõppeb kusagil restoranis söömisega. Tegelikult on see jaapalastele hea aine vahelduseks, sest nad ikka võtavad seda ülikooli teemat liiga tõsiselt. Teised kaks ainet on niisama tühja koha täiteks, vähemalt mulle tundub nii. Igatahes peaks nende ainete tulemuseks iga õpilase oma veebileht olema - eks saab näha.

Et nuudlitest ja riisist õllekas ette ei tuleks, siis on veel 3 korda nädalas võrgu trenn + reede õhtuti koss. Ja võrgu tüübid on ka päris pädevad - trenn kestab 3 tundi umbes, nii et lõpuks olen ma ikka päris rihmaks.

Nii et üht teist ikka saab koolis ka tehtud.

Golden Week

2007-05-13T03:47:00.000+10:00

Noneh. Jaapanlaste vaat et pikim püha tervelt 3 vaba päeva on järjest. Enamus selle maa inimesi pakib selleks ajaks oma tsemodani kokku, kahmab teised pereliikmed kaenlasse ja kihutab teise Jaapani otsa. Piletite ja majutuse hinnad on selleks ajaks päris kenasti üles kruvitud. Igatahes ei saanud ka meie üle ega ümber jaapani traditsioonidest ja otsustasime, et jätame Jaapani suurima linna kus see ja teine ja sõidame hoopis Yokohamasse (suuruselt teine linn Jaapanis). Igatahes kott pakitud läks sõit lahti. Esimest korda elus nägin sellis elukat:

Jah - kahekordne rong. Sellise viguriga natuke maad sõita ja ees ootas selline raudteejaam:

Ilm oli hea ja templite rünnak võis alata - tsikid olid korralikult valmistunud (eest taha Kaja, Train-Train, Tammy - oi kuidas mulle hiinlaste ja taiwanlaste inglise nimed meeldivad):

Päikesevarjud on üldiselt kuum teema, mida soojemaks läheb, seda rohkem neid ilmselt näha saab. Igatahes linnapäel nääb tädidsi, kes sõidavad jalgrattaga ja ühe käega hoiavad lenksust kinni, teisega hoiavad päiksevarju ja trükivad samal ajal telefoniga sõnumit - tase. Vahele paar suvalist klõpsu:

Tsikkidele lisaks veel Matt:

Siis käisin õnnejumala juures, kelle kõhtu tuli siluda ja loomulikult oli sinna kõrvale ka rahakogumise kast pandud, et sa ikka korralikult saaksid tasuda oma õnne eest:

Õnnejumala pool käidud, sai veel igast veidruste peal oma õnne üles tuunida. Raffael (Mehhikost) lõhub saja jeeni eest saviküpsiseid:

Ses suhtes on Jaapan ikka tore maa, et siin saab igal pool endale suht mõõduka summa eest õnne ja edu osta. Järgmine pilt on veel eriti heast variandist. Nimelt võid endale sota eest osta paberikese, kus on su tuleviku kohta midagi kirjas. Kõige parem asja juures on aga win-win situation, nimelt kui sulle peberil kirjutatu ei meeldi, siis pole vaja muud teha, kui see nööri külge siduda ja voilà:

Peale seda läksime Suure Buda juurde. Peaaegu 100 tonnine pronkslahmakas 13 metra kõrge:

Need luugid olid liiga ägedad:

Tegelt sai 2 eegu eest Buda sisse ka minna, aga umbes miljon+1 inimest oli selle jaoks järjekorras. Ja mis peamine - et maradöörid Buda juppideks ei veaks:

Isegi söök ei saanud Budast üle ega ümber:

See siis peaks Budha nägu olema. Peale seda kerge poetuur - millegipärast tulid Naksitrallid sellega meelde:

Kassid nähtud käisime ninjapoest läbi, kus oli kõike alates ninja peapaelast lõpetades plätudega, sinna vahele jäid veel igast mõõtu katanad, ninjatähed jne jne. Lodevalt kraami. Sellega suht lõppeski Kamakura, trammi peale ja Yokohamasse sõit.

Yokohama siis selline linn, kus peaks suhteliselt andekad ehitajad olema. Nimelt ehitatakse linna juba 3ndat korda üles. Esimest korda tehti suurem osa linnast maatasa 1923nda aasta maaväriniaga, siis ei läinudki enam kaua kui ameeriklased proovisid kui hästi jaapanlaste ehitusoskus edasi on arenenud. Ette rutates võin öelda, et mitte eriti. Või noh 34% linnast ei pidanud 1945ndal aastal 438 576-le lennukipommile vastu ja japsid võisid jälle oma ehitusoskust töösse rakendada. Aga tundub, et neile kohe meeldib tulega mängida, sest hetkel kõrgeim ehitis Jaapanis asub justnimelt Yokohamas. Ja peale selle on neil veel maailma suurim kell ka.

Ja parim merelevaategapuhkan häärber (taustal Jaapani kõrgeim ehitis kõige kiirema liftiga):

m.o.t.t.

Kirppu tori

2007-05-06T17:28:00.000+10:00

Nonii, tegelikult sai kirbuturul juba mõned nädalad tagasi käidud, aga ei olnud siiani mahti sellest midagi kirjutada. Igatahes leidis see aset FC Tokyo kodustaadionil - Ajinomoto staadion u. 50 tuhande istekohaga. Staadion põhimõtteliselt ehitati 2002 aasta jalku mm-i jaoks, et Saudi Araabia meeskonnal oleks kus treenida. Turg ise toimub kord kuus ja nagu arvata oli, võib sealt leida kõike.

PlayStation 2-te müüdi mingi 150.- eegu eest. Pole õrna aimu, kas see töötab või mitte. Telekaid sai 50.- kulli eest, ilmselt nipp on selles, et kui sa telekast kunagi lahti tahad saada, siis pead 500.- maksma (niisama prügikasti kõrvale ei tohiks jätta). Ja kui mõelda selle peale, et Jaapan tahab selle aasta lõpuks täielikult digi-tv peale üle minna, siis see 50.- on ikka päris kirves hind. Aga no seal oli veel pärle näiteks:

Selle valge cruiseri hind oli 1300 eeku, mille oleks ilmselt tonni peale saanud kaubelda. Siis Matu koerale Sputnikule oli ka päris korralik garderoobi valik, väike osa sellest siin:

Üldiselt on Jaapani koerahullustus ületanud igasugused piirid, aga sellest ehk hiljem kunagi. Kõige imelikum kogu selle turu värgi juures oli see:

.., et vaatamata sellele, et müüdi igast jama, olid müüjatel sellised autod istumise all, et karp vajus lahti. Pildil muidugi huumor, aga juba ameerika masina omamine siin ei ole lihtne. Peale selle nägi igast uunikume ja Tokyo drifti sarnaseid masinaid. Igatahes jäi seekord minu saagiks paar Dakine juppi:

Kott ja kindad mõlemad tutikad ja kiles. Alghinnaks kott 2000 jeeni ja kinnud 1000 aga peale mõningat käte ja jalgade tööd sai kokku lepitud, et võtan mõlemad 2 ja poole tonni eest ära. Ja nii ma siis saingi endale tutika koti 175.- eegu eest ja kindad 75.- eegu eest. Ei paha, ei paha.

Suur päev

2007-04-27T22:20:00.000+10:00

Pühendusega Romale ja Tsõulile.
Ja teistele kes tunnevad ennast puudutatuna.

Lõpuks siis jõudis kätte see päev, kus ma tegin suure väljamineku ja ostsin poti kohalikke mitsisi:
13 kulli tuli välja käia ja sisu oli selline:

Kallasin siis kõik viled ja kellad nuudlitele otsa, pott tulele, vesi peale, kergelt haududa ja peaaegu nagu päris (tomat ja hapukurk puudu):

Kuradi lahmakas pott on. Maitse on ülidiselt mitsilik ja vaatamata sellele, et ma kõik lisad sisse panin, pole asi üleliia vürtsine, nii et kui plekki on, siis võib osta küll, aga üldiselt soovitaks ikkagi eestist 2,5 eeguga kaasa osta kui siia satute ja riis on siin ka palju kallim kui Eestis, nii et sellegi peale pole mõtet loota.

...tuba haiseb rämedalt.

Identiteedikriis

2007-04-26T18:01:00.000+10:00

Oi plää, tuleb välja, et mul on hoopis identiteedikriis:

->epl<-

Kontakt

2007-04-25T21:29:00.000+10:00

Mõtlesin, et kui juhuslikult tuiate mööda Chofu tänavaid ringi ja pole midagi peale hakata, siis võite läbi astuda. Aadress on selline:

Ruumi number on A-407 neljas korrus.

Maili aadress on endiselt:
risto@teip.ee

Telefoni number on:
+819044332498

Telefoni e-mail on:
krossu@ezweb.ne.jp
(mailist on all pikemalt juttu)

Jõulu- ja muud pakid võib saata aadressil:

University of Electro-Communications, Tokyo
International House A-407
1-5-1 Choufugaoka,
182-8585
Choufu-shi
Tokyo
Japan

Peale selle muidugi Jaapani must-have (kohustuslik) vidin - telefon. Peale seda kui meid oli ametlikult tulnukateks rgistreeritud ja me olime oma tulnuka id kaardi (alien id-card) kätte saanud, läks telefoniralli lahti. Et õpilaste soodustust saada (kõik 50% odavam) sai vaid väheste telefonide hulgast endale lemmiku valida ja loomulikult olid need suhteliselt saastad. Kuid sellele vaatamata sai Krosser endale sellise paki:

Millest omakorda tulid välja sellised vidinad:

au Flower Can on ilmselt kõige ägedam jupp. Sisaldas endas mulda ja seemneid, mis ma juba maha panin, eks paistab, kuidas mu aedniku oskused on - igatahes on purk rõdul ja veel ei ole midagi märkimisväärset juhtunud. Telefon ise on muidugi klapiga ja punane. Klapita telefon on suhteliselt haruldus. Igatahes ilmselt samm edasi mu vanalt 6210-lt. Õnneks sai liitudes telefoni tasuta, väikeseks miinuseks vast see, et kogu menüü ja pull on jaapani keeles, millest ma mitte kui midagi aru ei saa:

Igatahes sisaldab üks odav teledon endas: ainult G3 tehnoloogiat, sõnaraamatut jaapani keelest inglise keelde ja vastupidi, loomulikult on kaamera, siis sõnastikul on lisavidin, mille abil saab kaamera mingi suvalise inglise või jaapani keelse sõna peale suunata ja koheselt pakutakse sellele sõnale vaste. Peale selle veel igasugune veebi sirvimine, raadio, GPS võib vajalikuks osutuda - kahjuks on see teenus tasuline, kuid hommikul peavaluga on vahel hea teada saada kus sa asud. Ja ilmselt on vilesi ja kellasi veel nii palju aga õnneks ei saa ma ju jaapani keelsest menüüst midgai aru. SMS-e jaapanis pole Olemas on nn "short-mail" mis on smsi sarnane, aga saab trükkida kuni 1000 tähemärki ja saata saab vaid sama teenusepakkuja piires. Lisaks sellele on e-mail. E-maile saab saata nii telefonide vahel kui ka arvutilt telefonile ja telefonilt arvutile. Suhteliselt mugav värk ja meilide peale teaviotab automaatselt nagu SMS-i puhulgi. Aadressi ja numbri topin kuhugi üles. Kui ma veel mingit raketitehnikat telefonist olen kunagi välja lugenud, eks ma siis hoian kursis teid. A ja lisaks veel see, et jaapanis peab telefoni küljes rippuma nii palju vidinaid kui võimalik ja ideaalis oleks veel parem kui neid vidinaid oleks rohkem. Ma ei ole veel jõdnud endale soetada, aga ma töötan selle kallal. Ükspäev nägin jaapanlanna telefoni küljes umbes kahe rusika suurust junni, mis koones lugematust arvust vidinatest, nii et mul on veel päris pikk tee käia enne kui ma suudan vähe massi sulanduda.

Asjad 1

2007-04-19T13:53:00.000+10:00

"Veinis peitub tõde" - deem see on liiga vanakool, vähemalt jaapanlaste jaoks kindlasti. Siinmail peitub asjades tõde. Panin kohe heaga pealkirjale nubbri taha, sest karta on, et see ei jää viimaseks osaks sellest seeriast. Isegi kui sa oled ostnud kõige lihtsama asja üldse, suudab see sind ikka ulmeliselt pahviks lüüa. Igahates asugem asja kallale, ilmselt tuleb siia hunnikus bulletproofi toodangut ja tekst selle juurde:

Kohviaparaat
Et mitte päris kultuuri ära kaduda ostsin esimese asjana kirbukalt kohviaparaadi ja loomulikult mitte lihtsa. 300 kohalikku raha(~3o eeku) ja rõõmu kui palju:

Igatahes masin on selline, mis filtreid ei vaja, aga kõige vingem vidin aparaadi juures on see, et sinna sisse saab ubasi kallata.Vesi sisse, keerad masina üles ja vajutad nuppu. Vana hea tuttav kohviveski hääl ning peale seda hakkab vesi värskelt jahvatatud kohvi peeale jooksma ja natukese aja pärast saad maailma parimat kohvi nautida. Raudselt kõige arukamalt kulutatud 30 eeku.

Telkkaripeli
Suhteliselt must have item. Kohe esimesel nädalal seati Wii üles ja sai kerge tennise turniir tehtud. Wii soetamisega kaasnes veel selline lugu, et Jesse ja keeggi veel läksid juba eelmine õhtu järjekorda, et Wii-d osta ja see ei olnud mitte siis kui Wii esmakordselt välja tuli - lihtsalt kõik partiid ostetakse hetkega ära. Igatahes tekitas see piisavalt kõmu, et neist mingi tekst kohalikku "nohikuajakirja" kirjutada. Kuid tagasi tegevuse juurde, kõigepealt tuli uued tulijad süsteemi toppida:

Ja seejärel läks lammutamiseks. Armu ei anta kellegile, all üritavad Matt ja Kaja üksteisel kickboxi läbi ninast verd välja saada:

Tegelikult telekamängu hullus ilmselt kõige suurem ei olegi, kuna see ei mahu neile väga koju ära. Suurem hullus on igasugused kaasaskantavad mängud nagu PSP või Nintendo DS näiteks ja viimast võib siit tiku tulega taga osta, sest kõik tahvad seda endale. Põhiline kütmine nendega toimub rongis või siis ükskõik millises järjekorras ja neid siin jagub.

Pood
Ilmselt kõige hullemad shoppajad maailmas. Kui kuskil maal on vähegi mingi püha, mil toimub ostuhullus, siis on ka jaapanlased selle kohe omale hingeasjaks võtnud. Poode on igal pool ja igasuguseid. Tähtsamatena siis ilmselt 100 jeeni pood, kust saab ilmselt peaaegu kõike (elektroonikat väga ei ole) ja ühe jupi hind on siis 100 jeeni. Teine märkimisväärne pood on nn.
"convenience store" maakeeli peaks see olema esmatarbekaupade pood, kuid ilmselt on see kaotanud oma olemuse, sest kui 100 jeeni poest saab peaaegu kõike, siis convenience storest saab absoluutselt kõike ja kõige huvitavam selle juures on see, et pood ise on reeglina suhteliselt väike, mitte nagu mingi suur kaubamaja. Lihtne väike poeke, kus riiulite peal kõrvuti on piim ja Maci viimane mudel, sealsamas teise riiuli peal on sokid ja raamatud, siis on loomulikult olemas kõiksugused vidinad ipodi jaoks ja no üldiselt kõike, mida ei suuda ette kujutada on seal olemas. Väga tahaks teada, kes ja mis alusel selle valiku teeb nendesse poodidesse, sest pood ise mahub umbes 100 ruudu peale ära. Seejärel on väiksed toidupoed, kus asjad on nii tihedasti paigutatud, et isegi väikesed jaapanlased ei mahu riiulite vahele ära, aga see-eest on suhteliselt odavat kraami saada - enamus asjade olemusest ei ole muidugi õrna aimu ka:

Poe välisseinalt leidsin veel midagi jalku fännidele:

Ja siis muidugi põhihullus - Akihabara:

Igapühapäevane hullus, kus Akihabara linnaosa peatänav pannakse autodele kinni ja käib selline kauplemine, et hoia ja keela. Siit saab KÕIKE mis on vähegi elektroonikaga seotud. Ämbriga sädet? Pole probleemi. Pildil kõigest peatänav, kuid kõige vingemad poed jäävad väiksematesse kõrvaltänavatesse, kust saad imehindadega igast kasutatud ja kasutamata juppe. Uue Playstation 3 saab näiteks alla 5000 eeguga kätte (Eestis maksab vist 11 ooo kanti?). Eesti hinnad on päris masendavad - odavam on igatahes osta lennupilet Tokyosse ja siin oma sisseostud teha ning peale seda tagasi lennata. Kuid see ei ole muidugi veel kõik, igal pool käib selline möll ja üritatakse igal võimalikul moel endale tähelepanu tõmmata:

tibu

Shoppamiseks peaks seekord aitama - ilmselt tuleb Akihabarast edaspidigi juttu, kui ma sinna kanti peaks jälle sattuma.

Pildistamine
Pildistamisega on nüüd selline lugu, et seda kohe peab igal pool tegema ja pildistama peab kõike mis liigub või mis ei liigu või tegelt polegi see üldse tähtis, mida pildistatakse, tähtis on see, et pildistatakse. Kui keegi juhtub sind Jaapanis pildistada, siis püüa meeles pidada, et näpud peavad püsti olema ja peace märki tegema, igatahes püüan ma iga pildi peal ikka näpud püsti hoida. Vahel läheb meelest ära, aga see-eest hoian järgmisel pildil mõlema käe näppe püsti. Igatahes on pildistamisest saanud osa tämnapäeva Jaapani kultuurist, mida osa jaapanlasi ise kutsub Akihabara kultuuriks. Alla mõned näited - nõrganärvilistel mitte vaadata:

Mingi kuulsus, keda oli kõigil võimalik pildistada, kahmasin siis ka bulleti näppu ja tegin klõpsu, et kultuurist osa saada nagu ka umbritsevad 30-40 päevapiltniku minu ümber. Peale seda läks asi juba halvemaks:

Ja siis päris halvaks:

Elvis ei ole surnud

Lõppu midagi rõõmsamat:
Purk

Vat sellise viguri sülitas automaat mulle kui ma olin 110 kohalikku raha sinna sisse toppinud.
Ja kui sa juba arvad, et mingi asi sind üllatada ei suuda siis ta teeb seda siiski:

Chilli kaste

Plastikust korgi maha kruvinud vaatas selline jublakas mulle otsa. Võtsin supilusika nagu ikka ja hakkasin lahti tegema kuid võta näpust - ei tule ja ei tulnudki lahti. Igatahes suutsin endale päris pudeli avaja orgunnida ja peale mõneminutilist pusimist oli pudelilt kork maas.

Tegelikult on asju palju rohkem ja palju tähtsamaid asju, aga kuna ma pole veel jõundud neist korraliku pilti teha, siis sellepärast ma neist ka veel ei räägi.
Jätkub 2-s osas.

Munadepühad

2007-04-17T11:50:00.000+10:00

See aasta sai munadepühad pandud ühte patta teretulemast peoga. Ja ma ilmselt ei ole kunagi varem sellist toiduvalikut näinud aga ilmselt oli seal midagi igale maitsele alates kiluvõileibade ja kartulipudruga lõpetades shushiga ja ilmselt need on ka ainukesed nimed, mis mulle meelde jäid. Paremad palad vast olid Eestist, Thaist ja Prantsusmaalt samas ei või ka teisi alahinnata. Prantslasest peakokk Benji võib päriselt ka peedist pesumasinale trumli teha - vat nii osav on. Igatahes söök oli suurepärane ja kogu see lauatäis kadus kibekiirelt. Pärast seda muidugi kerge õlu ja sake. Mitte et ma püüaks nüüd sinist punaseks rääkida, aga õlle on siinmail väga hea, nii et kui siia kanti hakkate tulema, siis pole vaja soomlaste kombel kärudega kaasa tassida ja hind ei ole ka kõige hullem - odavamat sorti 6-paki eest tuleb 888 jaapani raha välja käia, mis maarahas teeb umbes 90 kulli. Sakest ma räägin kunagi hiljem. Kuna erinevate maade ja kultuuride esindajaid oli rokem kui 3 käe sõrmedel saaks üles lugeda, siis otsustasime Kajaga tutvustada eesti traditsioone. 20 keedumuna, pakk vildikaid, rohkelt näpuosavust ja internetti. Mõne aja pärast oli 16nel munal erinevate riikide lipud peal ja esimese rahvusvahelise munakoksimise meistrivõistluse alagruppide loosimine võis alata:

Võistlus toimus head-to-head formaadis ehk loositi paarid ja võitja läks edasi järgmisesse ringi. Paarid loositud tehti veel viimane pilt sõpradena:

OMG pwnage teh real ninja among us

Peale loosimist anti igale meeskonnale veidi ettevalmistus aega, mis kulutati muna täiendavaks tuunimiseks. Loen veel munale viimased sõnad peale ja võistlus võis alata:

Fookuses Jesse - ohtlik vaenlane ühendriikidest
(ühtlasi ka sakura ja hanami piltide autor)

Kahjuks loositi Eesti vastaseks kohe esimeses ringis Bulgaaria ja sellega olid ka Eesti edasi saamise tsääntsid kadunud. Samuti ei vedanud ka ühendriikidel, kes kohe esimeses ringis pidi alla vanduma Indoneesiale ja "The egg sacuter"ist jäi alles vaid see:

16 riigi tugevas konkuretsis tuli "Egg cracking championship 2007" ametlikuks võitjaks Indoneesia:

Maailmameister Wesley

Peale väsitavat turniiri olid osavõtjad auga kosutava joogi ära teeninud:

Ja õhtu võis jätkuda sarvede mahajooksmisega:

Osad pildid Kaja masinast ja legendary pildid bulletproofist.

Sakura & Hanami

2007-04-16T17:14:00.000+10:00

Sakura

Maakeeli kirss või kirsiõite õitsemine. Igatahes on jaapanlased hullud kirsside järgi või õigemini vist pigem kirsiõite järgi, sest mitte ükski allolevatest puudest ei kanna vilja. Kuna jaapanlased on tööloomad, siis ainus võimalus puid imetleda on päris hilja õhtul. Et pimedas üldse midagi näha, pidi iga majapidamine ühe laualambi ühise heaolu nimel kaasa võtma. Et mitte halvem olla, siis kahmasin ka enda laualambi kaenlasse ja jõe äärde minek:

Lambid ilusti ritta seadnud, oli vaatepilt võimas:
Teadaolevalt on jaapanlasi Tokyo kandis veidi rohkem kui eestlasi ja tänu sellele venis lampide rida päris mitme kilomeetri pikkuseks:
Kui kõik lambid olid paika saanud, võtsid jaapanlased järjekorda - siin käib kogu elamine järjekordadega. Igatahes võeti järjekorda ja hakati looduse imepära imetlema. Selle jaoks oli ka päris mitu masinatäit politseimehi kohale veetud, kes vilkuva saua saatel sind ilusti edasi juhendasid, et sa mitte liiga kauaks mõne kohapeale imetlema ei jääks. Lõpp hea, kõik hea. Kui kõik olid oma isu täis vaadanud, siis kustutati pidulikult lambid ära ja rahvas sai rahulikult oma igapäeva toimetuste juurde tagasi pöörduda.

Hanami

Maakeeli õite vaatamine. Paar päeva peale sakurat otsustas vanem tudengite generatsioon, et nüüd on õige aeg oma bioloogia oskustelt rooste maha pühkida ja rohujuure tasandile laskuda. Selleks polegi muud vaja kui taaskord kirsiõisi kuid see ei ole veel kõik, et õite vaatamine edukalt läheks on veel vaja: õlle, liha, nuudleid, veidi köögivilju, grilli ja grillmasterit. Varustus olemas, võis õite vaatamine alata. Alla ka mõned pildid bioloogia ringi tegemistest:

Grill the grillmaster - Aruqi:
"Don't dry to save the world mään, just tell him not to fucking burn the trash"
(samas annab ka tunde meile koolis)

Veidi liha

Veidi nuudleid

Veidi lund

90% kooli õpilastest on mehed (Mattil oli sünnipäev)

Korras päev, kodu minek.

Tänks Jessele piltide eest

Korea karaokee

2007-04-16T16:45:00.000+10:00

Karaoke
Tegelt siiski päris ehtne Jaapani karaoke. Juba teisel õhtul olime me sunnitud minema karaoket laulma. See on vist üks populaarsemaid ajaveetmis viise siinmail. Õnneks või kahjuks erineb siinne karaoke sellest, mida võib Eestis kogeda. Siin lauldakse karaoket vaid oma seltskonnaga ja selle tarbeks saab vastavalt klubilt rentida ruumi:

Kui inimesi juurde tuleb, siis saab veidi suurema ruumi võtta:

Laulude valik on korralik alustades Slipknoti Dualityga ja lõpetades Barbie Girl'iga, sinna vahele mahub veel lademetes jaapani ja hiina keelseid lugusi. Barbie Girl oli ka esimene karaoke lugu, mida ma siinmail sain kuulata kooli ainsa blondi esituses (tervitused Kajale). Igatahes üritab ta blondide lippu kõrgel hoida "I'm a blonde single girl in the fantasy world". Lisaks on karaokega veel selline lugu, et see ei taha mitte kunagi otsa saada ja ei ole midagi erilist kui koju saab alles 6st hommikul.

Aktus
Kuna ideaalis sai ikkagi kooli tuldud, siis paar rida ja pilti ka aktusest. Loomulikult toimus välisõpilastele oma aktus. Rookied pidid juba pool tundi varem kohale minema, et kuiva trenni teha, sest ega aktusel ei või ju midagi untsu keerata. Selle poole tunni jooksul õppisime me selgeks kuidas püsti tõusta ja "Hai" öelda, kui sinu nimi öeldakse. Sellega ka treening piirdus. Siis rääkis mingi Austraalia vana tarka teksti ja kõik noogutasid pead ja plaksutasid. Sama tehti ka kooli presidendi puhul ja poole tunni pärast oli ametlik osa läbi. Sellele järgnes lodev foto sessioon. Igatahes olin ma selleks korralikult valmistunud ja et eesti lippu kõrgel olla, kruvisin endale ilveslikult kikilipsu ette:

Pildisessioonist sai suht kiirelt kopp ette:

Ühikas

2007-04-10T21:39:00.000+10:00

Rongijaamast kooli on umbes 10 minutit jalutust. Bussis juba sai selgeks, et õigelpool teed nad sõita ei mõista. Nii et peale kõige muu tuleb veel sellega ka ära harjuda. Pärast pikka isutmist oli päris tsill jalutada veidi, umbes 100 korda oleks ainult jalgratta alla jäänud, sest kõnniteed on umbes täpselt nii kitsad, et inimesed napilt ära ei mahuks. Ja inimestest siin juba puudust ei tule, pole vahet kas jalgsi või rattaga. Kool näeb esmapilgul päris ilus välja, kuid nagu hiljem selgus, siis ongi peamine rõhk välimusele pööratud. Igatahes sain ma kusagilt kätte oma ühika toa võtmed ja teekod jätkus ühikasse, mis asub kooli territooriumi kõige tagumises nurgas. Selgus, et välistudengitele on eraldatud oma maja:

Ette rutates pean mainima, et ühikas üldiselt netti ei ole, aga kavalpead on mingi nipiga kuidagi neti endale orgunninud ja omakorda teistele edasi jaganud, nii et ei ole Jaapani oma Spiderman vaid need juhtmed mis maja katavad on internet. Egas muud kui 20m juhet ja sain endale ka neti. Tagasi teema juurde. Minu tagasihoidlik apartment asub 4 korrusel. Ees ootas mind midagi sellist:

Pole vist just kõige suuremad inimesed. Tuba ise on suhteliselt väike, aga samas on enamus asjad olemas, isegi köök on olemas ja loomulikult kont. Sisustusest oli sees vaid mööbel, ei mingeid nõusi ega midagi - isegi patja ja tekki ei olnud. Aga kohe esimesel nädalal korraldati garage sale ja sealt sai imejubinaid ime hindadega, aga sellest juba järgmises osas. Igatahes tuba on selline:

Köök:
Köögist leiab pliidi, kraanikausi, külmkapi, ventilaatori nõudekuivatus resti, kui veel mingi välja tiritav laud ka oleks, kus peal sibulat saaks hakkida, oleks päris timm. Edasi vast WC kallale. Sellega on üks selline lugu, et tuleb ükspäev Mpho (Lõuna Aafrika Vabariigist) ja küsib mult, et mis keiss WC-dega on, et kuidas saab olla nii suur maja ja mitte ühtegi WC-d ja kui ma ei eksu oli see teise päeva õhtul. Eeks ma siis seletasin talle.

WC:
Duss:
Või vastupidi.

Lõppu veel üks armas sildike ühika seina pealt, millest helgemad pead oleks kohe järeldanud, et inglise keelega siinmail pole eriti midagi peale hakata:

"Please keep the door CLOSED & do not leave it opened"

Siit ma tulen

2007-04-07T18:19:00.000+10:00

Nih nagu naksti peale Nokia Big Airi Hollywoodi, kodust läbi ja lennujaama 6:15 lennule Vantaasse. Ka Tunne koos Kelamiga olid mind saatma tulnud ja võtsid vaevaks lausa Soomeni kaasa tulla. Vantaast chop-chop kohe Viini lennuki peale. Lennukis pakuti mingit saepuru-omletti. Viini lennujaamas sain 4 tundi lennukit oodata - leidsin omle mugava koha ratastoolide parkla ja STAFFi lifti vahel põrandal. See oli ka ainus koht kust ma wifi suutsin leida - häkkisin aku tühjaks ja luussisin edasi. ooteruumis sain endale tühja kolmese pingi ja keerasin end kerra, samas silmanurgast jälgides turbaniga vanameest - spooky. Igatahes oli see pink kordi mugavam kui lennuki oma, kus ma sain samuti üksi laiutada. Tunnike sliipi ja läks minna. Lennuk oli pilgeni igast rahvast täis topitud. Lennukile minnes tundus, et tuleb suht mugav reis, aga õnneks see oli vaid äriklassi osa, enda kohale jõudes ootas mind ees 2 belglast ja veel keegi + suhteliselt kitsas olemine. Vastupidiselt ootustele ei olnudki kogu entertainment saksa keelne. Nii siis sai vaadatud Casino Royale ja mingit muud pahna. Isegi mängud olid olemas, aga pult oli nii peetis, et sellest ei tulnud midagi välja. Males sain arvutilt lutti. Kuna ma istusin vahekäigu kõrval ja stjuardessid oma kärudega pidevalt sebisid, siis oli selline tunne, nagu nad mängiks muga kummituba - pidevalt oli neil vaja edasi - tagasi tõmmelda. Mingit normaalsemat sööki anti õnneks + Mitchi nuudlid, nii et läks minna juba lennukis. Üldiselt oli lennureis 12 tundi pain-in-the-ass. Magada ei saanud ja kell 8 hommikul (kohaliku aja järgi) olin Narita lennujaamas - 15 minti varem kui oleks pidanud.

Alates sellest kui ma lennukist maha sain hakkas äktsioon pihta. Esiteks siis passikontroll. Umbes poolteist tundi sai järjekorras seistud. Ilmselt on mingi standard, et tuhande inimese kohta peab üks teenindaja olema. Lisaks oli veel retsilt palav ka. Läbinud õnnelikult passikontrolli läksin oma pagasit taga ajama, mis ei olnudki väga raske - kott oli suhteliselt palju dämmi saanud, aga vähemalt oli alles. Edasi suundusin pagasi tsekki või mis iganes nad seal ka ei pidanud tegema. Igatahes vana viskas mulle paberi ette ja hakkas pilte näitama. Matu ja Lotta tulid kohe meelde, et näitad pilti ja küsid mis see on. No piltide valik oli igatahes võimas. Tüüp näitab mulle revolveri pilti ja siis näitab koti peale - ma raputan pead, sellele järgneb paar-kolm lehte pilte erinevatest narkootikumidest, mille peale ma taas pead raputan. Läbinud selle protseduuri võetakse uus paberihunnik ette, kuhu on kantud stamplaused jaapani keeles ja nende järel inglise vasted. Vana näitab mulle erinevaid lauseid ja minu ülesanne on kas noogutada või pead raputada. Lõpuks jõuame selle lauseni, kus oli kirjas midagi järgmist: "Meie koer haistis teie kotist narkootikume, palun järgnege meile". WTF mõtlesin, kust kurat mina tean, mis ringiga see kott Soomest sinna jõudis - äkki keegi pistiski midagi sisse ja siis seleta neile, et ma tegelikult ei ole narkodiiler ja ma tegelikult ei ole Bob Marley. Aga no mis teha - läksime siis kuhugi väiksesse ruumi, kus oli 1 laud ja 2 tooli. Lisaks eelmisele vanale tuli nüüd ka 1 teine sinna, kes oli ilmselt veits tähtsam nina. Mulle visati jälle seesama pildiraamat ette, kust ma siis pidin erinevaid asju ära tundma. Peale pildiraamatut taas stampväljendite raamat, kus küsiti kas ma tarvitan narkootikume ja kas mu pere tarvitab ja kas ma äkki viin kellegile mingi paki, mille sisu ma ei tea vms. Läbides paberimajanduse läks asi juba põnevamaks. Nimelt läbiotsimine. Tegin taskud tühjaks, näitasin oma uued papud ette, mis tagurpidi keerati aga ei olnud neis midagi. Siis tuli see osa, kus mind läbi pidi katsutama ja ma ei teagi kuidas ma suutsin oma naeru tagasi hoida aga hakkama ma sellega sain - vana lihtsalt ei julgenud mind puudutada - huumorit kui palju, eks ma siis püüdsin teda julgustada aga no ilmselt ta ei saanud ühestki mu inglise keelsest sõnast niikunii aru. Igatahes sai ta lõpuks mu ära katsutud. Kuid see polnud veel kõik, peale seda sain ma veel trussi väel seal seista ja kutt tsekkis kas ma äkki midagi khmm khmm kuhugi taha ära ei ole peitnud, orgasm missugune... ee... mitte :) See oli see hetk kus ma mõtlesin, et see aasta saab üliäge olema - juba selliste seiklustega hakkab pihta kujuta siis ette, mis siis saama hakkab, kui ma ükskord kohale jõuan. Igatahes päris seksini ja kehaõõnsuste avarusteni me ei jõudnud. Võisin ma ennast uuesti riidesse panna. Siis võeti mu kott käsile ja mina sain samal ajal seletada, mis ma Jaapanis tegema hakkan. Ilmselt ei saanud ta 50% mu jutust aru, aga midagi ta sai paberile kirjutatud. Kott keerati ka ilusti tagurpidi. Tallinna peenleib pakkus neile suurt huvi samamoodi ka kilude konservi karp, mida nad nuusutasid iga külje pealt. Konservi karp oli nii mölkis kui olla sai - ei kujuta ette mismoodi. Igatahes ei leidnud nad ka kotist mitte kui midagi. Siinkohal ma pean mainima, et kotist võeti kõik asjad ettevaatlikult välja ja mis kõige müstilisem - pakiti tagasi kokku ka, meenutades Rootsi tolli, siis seal võeti koti põhjast kinni ja raputati kõik laua peale, keerati kogu su pakkimise vaev pea peale ja siis said sa taas oma pakkimise kunsti demoonstreerida. Igatahes igati VIP teenindus ja peale 45 minutit leidsingi ma ennast juba teiselpool tolli. 2 inimest oli mulle vastu tulnud, kes arvasid, et ma äkki olen lennukist maha jäänud või midagi sellist. Siis läksime ühele bulgaarlasele vastu, kes sai 15 minutiga hakkama ja peale seda bussi peale. 2 tundi sõitu ja Chofu City (Tokyo osa). Bussijaamas ootas meid välisõpilaste telegatsioon ja Kaja Eestist. To be continued...